Читать книгу Külma sõja lõpp 1985-1991 - Robert Service - Страница 5

Külm sõda oli Teisele maailmasõjale järgnenud kümnenditel Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu suhetes välja kujunenud olukord, mida ei saa nimetada ei sõjaks ega rahuks. 1945. aastal Saksamaa ja Jaapani üle saavutatud võidu järel olid need kaks ülemaailmse tähtsusega üliriiki, mille ajapikku välja kujunenud vastasseis võis igal ajal üle minna „kuumaks” sõjaks, kus kasutatakse tuumarelvi ja milles ei jääks ellu mitte keegi ükskõik kus maailmas. Mõlema leeri poliitikud ja üldsus mõistsid kiiresti olukorra ohtlikkust. Aga ehkki kõik tahtsid kolmandat maailmasõda ära hoida, tundus USA ja Nõukogude riigi omavaheline võitlus ikkagi lõppematuna ja nii pandigi alus aina suurema hävitusjõuga tuumarelvade arsenalidele.

Ideoloogiate võitluse ringi ühes nurgas istus Ameerika, mis kaitses kapitalismi, vastasnurgas oli aga kommunismi eestkõneleja Nõukogude Liit. Pärast Kolmanda Reichi purustamist asus NSV Liit levitama Ida-Euroopas marksistlik-leninliku riigi ja ühiskonna mudelit. Kiiresti järgnesid riigipöörded Hiinas ja mujalgi ning Jossif Stalin kuulutas, et jõudude tasakaal maailmas kaldub kommunismi kasuks. Ameerika aga toetas kõikides maailmajagudes neid valitsusi, kes olid valmis vastu seisma kommunismi mõjuvõimu levikule. Üliriigid asutasid oma sõjalised koalitsioonid, NATO ja Varssavi pakti. Washington häbimärgistas seda, kuidas Kreml rikub inimõigusi, Moskva mõistis hukka, kuidas jõukuse levikut Ameerikas piiratakse. Mõlemad süüdistasid teineteist lõputult röövellikus imperialismis. Mõlemad rahastasid riigipöördeid ja vasturiigipöördeid, revolutsioone ja kontrrevolutsioone kõikjal üle maailma. Mõlemad toetasid rahaliselt oma satelliitriike ja püüdsid neid oma huvides igati kontrolli all hoida. Ennustades rivaalitseva üliriigi vältimatut hävingut, kuulutasid mõlemad, et sellel rõõmurohkel päeval kaob maailmast igasugune kurjus.

Samal ajal teadsid nad väga hästi – ja Stanley Kubricku 1964. aastal valminud film „Doktor Strangelove” näitab seda eriti selgesti –, et iga väiksemagi valearvestuse tõttu võidakse välja tulistada tuumaraketid ja see põhjustab ülemaailmse katastroofi. Igasugustest tehnika edusammudest hoolimata võib vastase jälgimise ahelas siiski liigagi kergesti juhtuda eksitusi. Poliitikutest liidrid, kelle õlul lasus vastutus sõja või rahu eest, sõltusid täielikult oma vastuluureorganitest ja häiresüsteemidest, mis pidid neid teavitama, kas vastaspool kavatseb midagi esimesena ette võtta. Valehäire tagajärjed võisid olla katastroofilised.

Ameerika ja NSV Liidu võitlus jätkus lakkamatult. Juunis 1950 tungisid Põhja-Korea kommunistid nõukogulaste varjatud mahitusel ameeriklastest toetatud Lõuna-Koreasse. Ameerika ja selle liitlased saatsid kohale oma väed kommunistide edasitungi tõkestama ja nii puhkenud sõda kestis kolm aastat. Oktoobris 1962 jõudsid üliriigid maailmasõja lävele, kui Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov heitis Ameerikale kinda ja asus paigutama strateegilisi ballistilisi rakette Kuubale. Hruštšov taganes alles pärast seda, kui president John Kennedy ähvardas selle protsessi takistamiseks kasutada jõudu. Raketikriis sundis rivaalitsevaid kildkondi kokku leppima strateegias, kuidas niisuguse olukorra kordumine ära hoida. Samuti asuti läbi rääkima, kuidas hakata piirama oma tuumarelvade varu. President Richard Nixoni ja peasekretär Leonid Brežnevi ajal jõuti rahumeelsema konkurentsini, mida teatakse kui pingelõdvendust, kusjuures samal ajal võisteldi mõju eest maades, mida nimetati Kolmandaks Maailmaks. President Jimmy Carter katkestas pingelõdvenduse detsembris 1979 vastuseks nõukogulaste sissetungile Afganistani. Kahe üliriigi vastasseis teravnes pärast Ronald Reagani võitu 1980. aasta novembris toimunud presidendivalimistel. 1983. aasta lõpus sai Nõukogude juhtkond luurelt ettekande, et ameeriklased kavandavad NATO korraldusel peetavate õppuste Able Archer raames korraldada ennetava tuumaplahvatuse. Olukord rahunes alles siis, kui Washington kinnitas, et kõik toimub rahumeelsetel eesmärkidel.

Nii 1980. aastatel kui ka kogu külma sõja ajal hoidis mõlemaid pooli kuuma sõda alustamast tagasi kindel teadmine, et vastasel on küllalt relvi andmaks hävitavat vastulööki. Kremlis või Valges Majas võis üksnes täielik lollpea loota pääseda terve nahaga konfliktist, kus kasutatakse ballistilisi tuumarakette. Ometi ei tehtud ühtki tõsisemat katset külma sõda lõpetada. Parimal juhul üritasid liidrid ohtusid vähendada. Nende poliitika sõltus mõjukatest rühmitistest, kes esindasid riigikaitse huve. Nõukogude sõjatööstuslik kompleks oli aastakümnete jooksul allutanud riigi majanduspoliitika prioriteedid oma huvidele, aga 1973. aasta naftahindade tõusust põhjustatud majanduslangus läänes ajendas Ameerika valitsust sõlmima majanduse elustamise nimel lepinguid parema sõjatehnika hankimiseks.^[1.] Seetõttu tunduski külm sõda maailmapoliitika alalise komponendina ja jäi mulje, et patsifistid ning tuumarelvade vastu võitlejad on täielikult kaotanud reaalsustaju.

Olukord muutus järsult märtsis 1985, kui Mihhail Gorbatšovist sai Nõukogude partei peasekretär ja ta asus tegema Ronald Reaganiga rahu nimel koostööd. Veidi enne seda, kui ta astus jaanuaris 1981 presidendiametisse, sai Reagan oma jahmatuseks teada, et Ameerika on tuumarünnaku vastu kaitsetu. Püüdes lõpetada võidurelvastumist, kutsus ta üles vähendama mõlema üliriigi tuumarelvade varusid. Gorbatšov reageeris tema üleskutsele hävitada kõik tuumarelvad ja katastroof Tšornobõli tuumajaamas 1986. aasta aprillis näitas talle koguni, kui ohtlik on ka tsiviiltuumaenergia. Oluline üksmeele ilming oli see, kui peasekretär ja president said oma valitsused koostööle, et vähendada nii maalt, merelt kui ka õhust startivate rakettide arvu. Kui kahe riigi suhted paranesid veelgi, nägid Reagan ja tema järeltulija George Bush imestusega, kuidas NSV Liit loobub oma totalitaarsest poliitikast ja kommunistlikust ideoloogiast ja võimaldab üha rohkem kodanikuvabadusi ja majandusreforme. Selle tulemusena sõlmisid üliriigid üksnes aastatel 1987–1990 vastu igasuguseid ootusi keskmaa- ja strateegiliste tuumarelvade piiramist, Afganistani, konventsionaalse relvastuse vähendamist ja Saksamaa taasühendamist puudutavad kokkulepped. 1989. aastal pühkis üle Euroopa kommunismivastaste revolutsioonide laine. Maailma poliitikaelu ei olnud enam endine ja Bush tundis, et võib julgesti kuulutada külma sõja lõppenuks.

Kuidas ja mispärast sai niisugune suur muutus võimalikuks? Moskva ja Washingtoni suhted olid veel 1980. aastate alguses äärmiselt teravad, aga ometi jõudsid NSV Liit ja Ameerika Ühendriigid sama kümnendi lõpuks ajaloolise leppimiseni. Et see juhtus nii rahumeelselt, oli kolossaalne saavutus; külm sõda oleks võinud väga kergesti lõppeda katastroofiga.

See teema pole sugugi unustuse hõlma vajunud, sest külma sõja lõppu käsitleb määratu hulk kirjandust. Mälestusi on ilmunud nii riigijuhtide kui ka nende ametnike sulest, samuti on üllitatud tohutu hulk dokumendikogusid, rääkimata juba teaduslikest käsitlustest. Alati on leidunud rivaalitsevaid koolkondi. Gorbatšovi imetlejate silmis vääris üksnes tema pea aupaistet, kuna tema olevat lepitanud üliriigid ja andnud rahule võimaluse. Niisugune arusaam oli laialt levinud nii idas kui ka läänes ajal, kui Gorbatšov oli võimul, aga seda jagavad praegugi koguni mõned tema kritiseerijad. Peasekretäri sihikindlust ja isikupära peetakse vahenditeks, millega ta tegi teoks oma idealistliku arusaama poliitikast NSV Liidus ja kogu maailmas.^[2.] Võistleva koolkonna arvates aga oli just Reagani kommunismivastane poliitika see, mis tõi Gorbatšovi läbirääkimiste laua taha. President olevat saavutanud oma eesmärgid tänu sellele, et asus kindlameelselt Ameerikat sõjaliselt moderniseerima, ja tema strateegilise kaitse algatust peetakse selleks õlekõrreks, mis murdis kaameli selgroo. Teda kiidetakse selle eest, et ta saavutas Nõukogude Liidu liidriga tugeva kontakti, kahjustamata sealjuures oma riigi eesmärke.^[3.]

Gorbatšov ja Reagan olid tõepoolest erandlikud poliitikud, kes tegid koostööd erakorralisel ajal.^[4.] Aga isegi kui Gorbatšovi panust tunnustada, kerkib küsimus, kas ta asus ise Nõukogude poliitikat reformima või sunniti ta seda tegema? Ja ehkki üha rohkem võtab maad arvamus, et just Reagani osa oli protsessi mõjutamisel määrav, tuleb iseäranis rõhutada tema tuumadesarmeerimisprogrammi tähtsust. Pealegi oli Bush üldlevinud arvamuse kohaselt Gorbatšoviga asju ajades esialgu vähem hakkaja kui tema eelkäija. Et olla tema vastu aus, tuleb aga öelda, et Bush tõusis kõrgeimale ametipostile ajal, mil Ida-Euroopas ja mujalgi leidsid aset erakordsed muutused.^[5.] On mõtet küsida, kuidas riigijuhid vastastikku teineteist mõjutasid ja miks nende arvamused teineteist mõjutasid. Selleks tuleb tähelepanu pöörata ühtviisi mõlemale üliriigile. Peasekretär ja president ei astunud tegelikult välispoliitikas ühtki sammu, pidamata silmas teise tõenäolist vastust, ning juhtlõng, mis seob käesolevas raamatus vaatluse all olevaid sündmusi, ongi tõeliselt igakülgne analüüs.

Ameerika ja Nõukogude liidrid tõid omavahelisse suhtlusse palju asjalikkust ja improvisatsiooni ning kommunistliku korra hämmastav lagunemine NSV Liidus ja Ida-Euroopas nõudis neilt äärmist kohanemisvõimet.^[6.] Valge Maja ja Kreml ilmutasidki seda võimet vägagi palju. Reagan, Gorbatšov ja Bush tulid väga oskuslikult toime nende seninägematute tundmatute asjaoludega, mis iga päev maandusid nende kirjutuslauale ja nõudsid kiiret otsustamist.

Olulised ideed nõuavad ka mõnevõrra värskemat mõtteviisi. Nõukogude uuendajad kuulutasid, et otsivad keskteed autoritaarse sotsialismi ja arenenud kapitalismi vahel. Nad pidasid iseennast eri väärtussüsteemide kokkupõrke olukorras aktiivselt tegutsevaks avangardiks. Ameerika valitsus ilmutas samasugust võitlusvaimu, propageerides demokraatlikke valikuvõimalusi ja turumajandust ning kaitstes kõike seda, mida peeti läänemaailma huvideks.^[7.] Mõlemad pooled võitlesid otsekui ristirüütlid ning Reagan ja Gorbatšov olid kirglikult veendunud oma võitluse õigsuses. Peagi sai selgeks, et Reagan eelistab eesmärgina tuumarelvastuse piiramist, mis aga ei leidnud tema juhtivate ametimeeste enamiku toetust. Gorbatšov väitis, et pooldab Reagani desarmeerimisalaseid eesmärke, ja nõudis sellekohaste lepete kiiret allakirjutamist. Kas Gorbatšov tuumarelvade täielikku likvideerimisse ka tegelikult uskus või ei uskunud, igatahes käitus ta nii, nagu usuks sellesse, ning kuna poliitilised ja majanduslikud raskused NSV Liidus aina kuhjusid, suurenes ka talle avaldatav surve, mis nõudis järjest tihedamat lähenemist Ameerikale. Pragmaatilist laadi surve ja intellektuaalsete veendumuste omavaheline tasakaal on midagi, mis väärib lähemat uurimist.

Washingtoni ja Moskva püsivat vastastikust usaldust polnud kunagi kerge saavutada. Bushi kahtlused olid nii suured, et kui ta sai jaanuaris 1989 presidendiks, nõudis ta kõigepealt põhjalikku ülevaadet Ameerika välispoliitikast. Mõlema riigi juhtidel oli endiselt palju, mida teise kohta õppida. Mõlema üliriigi ajakirjandus oli vastaspoolest kirjutades endiselt järjekindlalt skeptiline, ehkki enam mitte agressiivne. Gorbatšov olevat toetunud oma esimestes analüüsides Nõukogude uurimisinstituutide parimatele saavutustele.^[8.] Aga tema mõtteviisi edaspidiseid mõjutusi vaadeldes tuleb silmas pidades tema enda kriitilisi märkusi nii teadlastelt kui ka KGB-lt saadud nõuannete koha. Mis puudutab Reaganit ja Bushi, siis palju nende endi ametnikke keelitas neid nägema Gorbatšovis kavalat suli, kes püüab ameeriklaste käest välja petta neile ebasoodsaid järeleandmisi. Ekspertide ettekanded olid rasked ja neid on palju ning nüüd on meie ülesanne kindlaks teha, mida iga president nendest järeldas ja kui palju jäid nad lootma omaenda instinktidele ja näost näkku saadud tähelepanekutele. Reagani usaldus Gorbatšovi vastu kasvas aastail 1985–1988 vastavalt tippkohtumistele Genfis, Reykjavikis, Washingtonis ja Moskvas. Bush sõbrunes Gorbatšoviga pärast Malta tippkohtumist 1989. aastal.

Moskva ja Washingtoni juhid pidid leidma tee, kuidas oma poliitikute koorekiht endaga samasse paati saada. Aastaid enne 1980. aastate keskpaika oli ikka väidetud, et Ameerika sõjatööstuslik kompleks pole üldse huvitatud mingitest arengutest ülemaailmse rahu suunas. Samuti oldi arvamusel, et NSV Liidu rasketööstusega seotud ministeeriumid ja sõjaväe kõrgem juhtkond peavad ikka ja alati silmas militaristlikke eesmärke.^[9.]

Reagan ja Bush olid teadlikud Ameerika konservatiivide skeptilisest suhtumisest kokkulepetesse, mida nad soovisid Kremliga sõlmida. Märgatavad olid ka Nõukogude vanameelsete kommunistide kasvavad kahtlused seoses järeleandmistega, mida Gorbatšov kahe riigi lähenemist taotledes Valge Maja nõudmistele vastu tulles tegi. Reaganil läks korda oma valijaskonda rahustada ja Gorbatšovil oma pooldajaid vähemalt kuni 1980. aastate lõpuni samuti. Kahest mehest oli Gorbatšovi ülesanne raskem, sest temal tuli ilmselgelt anda ameeriklastele rohkem, kui ta ise vastu sai, ja kui Reagan sai päranduseks stabiilse poliitilise ja majandusliku korra, siis Gorbatšov püüdis meeleheitlikult murda aastakümnetega välja kujunenud kommunistlikku mõtteviisi ja praktikat. Ent mispärast osutusid mõlema riigi relvastumist pooldavad jõud koerteks, kes ei hakanud haukuma – või kuidas õnnestus riigijuhtidel olukord maha rahustada, kui keegi kusagil hakkaski haukuma? Üks osa vastusest peitub selles, et Reagan rahuldas oma sõjatööstureid ja relvajõude, sõlmides hulgaliselt uurimis- ja tootmislepinguid. Vaevalt aga saab sedasama öelda Gorbatšovi ja teiste uutjate kohta, sest nüüd polnud riigieelarve prioriteet enam riigikaitse. Partei, KGB ja kaitseministeeriumi juhtivad tegelased ühendasid augustis 1991 oma jõud Gorbatšovi vastu, aga ikkagi jääb õhku küsimus, miks läks neil selle katseni jõudmisega nii palju aega.

Kõige selle taga on teine küsimus, mida harva esitatakse: kuivõrd poliitbüroo üldse mõistis tema ees seisvate raskuste suurust veel enne seda, kui Gorbatšovist sai peasekretär? Kommentaatorid olid juba ammu rääkinud majanduslikust survest, mis mõjutas NSV Liidu eelarvet 1980. aastate algusest saadik.^[10.] Kuigi poliitbüroo teadis, et tema liitlased Ida-Euroopas on lääne pankade suured võlglased, ei olnud võimalik neid välja osta või anda neile tehnoloogiaalast abi. Poola oli krooniliselt poliitilises kriisis. Nõukogulaste sissetung Afganistani läks kalliks maksma nii inimelude kui ka rahalises mõttes. Moskva toetas Kuubat, Vietnami, Etioopiat ja geriljaliikumisi Aafrika lõunaosas, mis aga kurnas riigi rahandust. Samas oli uue infotehnoloogia algatatud revolutsioon majanduses paiskamas NSV Liitu veelgi suuremasse mahajäämusse. Juba 1940. aastate lõpul olid Ameerika Ühendriigid ja selle liitlased kehtestanud embargo sõjanduse huvides kasutatavate kõrgtehnoloogiliste kaupade müügile Nõukogude Liitu. Seda embargot tõlgendati üsna vabalt, hõlmates ka paljusid tsiviiltööstuses vajalikke masinaid, ning tagajärg oli NSV Liidus järjest suurenev vahe tootlikkuses. Pealegi oli poliitbüroo kergesti mõjutatav rahvusvahelisest diplomaatilisest survest, kuna oli võtnud endale kohustuse tagada riigis inimõigused vastavalt Helsingi kokkuleppele, millele riigipead Brežnev ja Ford koos Ida-Euroopa, Lääne-Euroopa ja Kanada liidritega 1975. aastal alla kirjutasid.

NSV Liidu raskused ei tõesta veel iseenesest, et Nõukogude juhtkond mõistis neid niisugustena, nagu need tegelikult olid. Õnneks on nüüd võimalik uurida, mida Kremlis enne 1985. aastat mõeldi. Gorbatšov on väitnud, et poliitbüroo ei andnud endale aru, missugune on tegelik olukord riigis, enne kui tutvustas oma reformikava. Kas oli tema maalitud pilt Kremli poliitikast usutav või oli tegu kõigest iseennast õigustava karikatuuriga? Vastusest sõltub väga palju. Kui teda uskuda, siis murdis ta maha lukus ja riivis ukse; kui mitte uskuda, siis oli see uks juba poikvel. Siin ongi üks oluline uurimisvaldkond, ehkki sellega ei ammendu veel muutustesse puutuvate müsteeriumide loetelu. Kerkib ka küsimus, kuidas tal läks korda säilitada ülejäänud Nõukogude juhtkonna toetus, kui ta oli juba asunud välispoliitikat ümber kujundama.

Muidugi pidid Gorbatšov ja Reagan samal ajal kulutama oma aega ja energiat paljude muude asjaolude klaarimisele. Ehkki neile on nende välispoliitika eest kiitust jagatud, on vähe tähelepanu pööratud sellele, kuidas nad kogu protsessi juhtisid. Asjaolu, et Gorbatšov valis välisministriks Eduard Ševardnadze, on pälvinud liiga vähe tähelepanu. Ševardnadze pooldas välispoliitikas radikaalseid lahendusi ja kuni 1989. aastani oli nende koostöö üldjoontes harmooniline. Reagani valik, keda kutsuda riigidepartemangu juhtima, langes George Shultzile, kellele pakkusid erilist huvi võimalused, mida pakkusid relvastuse piiramise kokkulepped. Kui Ševardnadze võis esialgu nautida peaaegu kogu poliitbüroo toetust, siis Shultz pidi murdma piike mitme Reagani valitsuse juhtiva ametnikuga, kes olid vastu igasugusele leppimisele Moskvaga. Kuni 1987. aastani ei asunud Reagan kaugeltki alati Shultzi kõrvale nende vastu. Ševardnadze ja Shultz osutusid rikkaliku kujutlusvõimega asendamatuteks planeerijateks, kes vormistasid strateegilise tähtsusega desarmeerimisalased lepingud, millele nende riigijuhid alla kirjutasid. Käesolev raamat võtab vaatluse alla, kuidas riigimehed, keda nimetan suureks nelikuks – Reagan, Gorbatšov, Shultz ja Ševardnadze – andsid oma otsustava panuse Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu lähenemisse.

Just need kaks üliriiki andsid määrava tõuke protsessile, mis tõi kaasa külma sõja lõpu. Mõlemad oskasid hinnata vajadust kaasata siia ka oma liitlased ja sõbrad. Hilisematel aastatel hakkavad Lääne-Euroopa presidendid ja peaministrid üksmeelselt kinnitama, et nemadki tegid koos ameeriklastega järjekindlalt tööd, et vaenulikud suhted NSV Liiduga lõpetada. Peaminister Margaret Thatcher, president François Mitterrand, kantsler Helmut Kohl ja välisminister Giulio Andreotti on kõik väitnud, et nemadki on andnud toimunusse oma suure panuse. (Nende ametivennad Kanadas, Jaapanis ja Austraalias on oma meenutustes olnud tagasihoidlikumad.) See sunnib hoolega läbi vaatama suurt virna tõendusmaterjali, mis näitab, et Ameerika liitlased NATO-s eesotsas Thatcheriga ründasid 1980. aastate keskpaiku Reaganit eravestlustes tegude eest, milles nad nägid kohatult suurt usaldust Kremli vastu.^[11.] Kohlil ja tema novembris 1989 avaldatud kümnel punktil Saksamaa taasühendamise nimel oli sündmuste arengule ilmselgelt oma mõju. Kerkib ka küsimus, kas isegi tema oleks saanud selle kampaaniaga hakkama, kui ta poleks teadnud, et võib loota ameeriklaste toetusele. Peale selle, kuidas mõjutasid Gorbatšovi-meelset kampaaniat nõndanimetatud rahuliikumised ja enamik Lääne-Euroopa kommunistlikke ja sotsialistlikke parteisid?

Gorbatšovil oli Varssavi pakti riikidega kergem asju ajada kui Ameerika presidentidel NATO-ga. Ehkki tema katse NSV Liitu reformida tegi Ida-Euroopa parteibossid murelikuks, kiitis enamik neist tema pingelõdvenduspoliitikat suhete parandamisel Ameerikaga. Sellegipoolest sattusid nad üha suuremasse segadusse ja ärevusse, kui kommunistliku korra probleemid 1980. aastatel aina süvenesid.^[12.] Küll aga ei lahkunud nad võimult vabatahtlikult ja nende kukutamise määrava tähtsusega teguriks oli tänavaile tulnud aktivistide ning rahvahulkade julgus. Gorbatšov ei olnud nõus relvasissetungi lubama, et kommunistlikku korda päästa. Vähesed püüavad eitada, et õhutades inimesi seisma oma õiguste eest, andis ta oma panuse revolutsioonidesse, mis vanad juhid võimult kukutasid. Aga ikka veel on jäänud küsimata küsimus, mispärast tulid 1989. aasta sündmused talle suures osas üllatusena – ja uurimata nende mõju olukorrale Leedus ja teistes Balti liiduvabariikides.^[13.] Õigupoolest tekitab kogu tema strateegia praegugi küsimusi. Mitte keegi ei saa seada kahtluse alla, kui tähtis oli Nõukogude juhtide otsus loobuda peaaegu kõikidest NSV Liidu tugipunktidest Kolmandas Maailmas, ehkki nad samas polnud rahul Ameerika kogu maailma hõlmavate taotlustega.^[14.] Aga kõik see kutsub asja edasi uurima. Maailma poliitikaelu muutub hämmastava kiirusega ning iga pikem või lühem samm mõjutab kõiki teisi. Ja ilma et peaaegu mitte keegi seda oleks märganud, lakkas Nõukogude Liit olemast üliriik.

Külma sõja lõpp polnud mingi ettemääratud protsess, aga enamik käsitlusi on vähemalt ühel meelel selles, et nii Ameerika kui ka NSV Liit oleks võinud mis tahes hetkel langeda tagasi vanale vastuseisu teele. Reagan, kui ta oleks nii otsustanud, võinuks lihtsalt keelduda NSV Liiduga konstruktiivselt asju ajamast. Ameerika konservatiivina oli tal küllaga põhjust olla nõukogulaste poliitikaga rahulolematu. Gorbatšov aga oleks võinud ise oma reformid peatada või tagasi pöörata. Paljud nendest, kes toetasid tema määramist peasekretäriks, just nimelt seda temalt ootasidki ja lõpuks tõusiski üks tema lähedasemaid abilisi augustis 1991 tema vastu algatatud putši etteotsa. Kommunistlikust süsteemist oli küllalt palju alles jäänud, et sellest oleks saanud praktiliselt teostatava alternatiivi. Gorbatšov aga, keda toetasid teised reformimeelsed ja torkisid tagant Reagan ning Bush, valis vastupidise tee ja nii läkski külm sõda samm-sammult rahulikult hingusele.

Ameerika võitis kahevõitluse NSV Liiduga, mis kadus ajaloo prügimäele. Gorbatšov kinnitas, et Nõukogude uutjad olid samuti võitjad, sest nad propageerisid aktiivselt üliriikide leppimist ja Nõukogude Liidu poliitilist demokratiseerimist. Seegi mõistatus ootab vastust. Ameerika juhid ei teinud vähimatki katset varjata, kuidas nad avaldasid Kremlile jätkuvalt survet. Reagan ja Bush seadsid tingimuseks, et kui NSV Liit tahab saavutada Ameerikaga paremaid suhteid, ei aita sellest, kui tullakse ära Afganistanist ja lõdvendatakse haaret Ida-Euroopa üle: Gorbatšov peab hakkama ka omaenda rahvast teisiti kohtlema. Ameeriklastel oli nõudmisi seoses raadiosaadete segamise, väljasõiduviisade, Balti riikide vabaduse, poliitvangide ja laimupropagandaga. Sellekohast survet avaldati järelejätmatult juba enne 1985. aastat ja see jätkus ka neil aastail, kui Gorbatšov oli võimul.^[15.] Aga kuna NSV Liidu majandushädad 1989. aastast alates üha süvenesid, oli Gorbatšovil järjest raskem Washingtonile ei öelda. Siiski on veel vaja välja selgitada, kui suur osa tema valmisolekust teha järeleandmisi tulenes ameeriklaste survest ja kui palju Nõukogude riigi majanduse jooksvatest ning pikaajalistest hädadest.

Vajadus niisuguse uurimistöö järele viib meid ühe nüüdisajaloo põhisündmuse juurde. Oli aeg, kui ülevaated külma sõja viimastest aastatest sõltusid peaaegu ainult riigijuhtide ja ametimeeste mälestustest. Edaspidi ilmusid Washingtoni ja Moskva seifidest lagedale dokumendid, mis heidavad valgust kõige kõrgemal tasemel tehtud otsustele. Nüüd on võimalik minna arhiividesse ja tutvuda originaalüleskirjutustega sellest, mida Reagan, Gorbatšov ja Bush tookord ütlesid ja kirjutasid. Rikkalikku materjali leidub laiali pillatult üle Venemaa, mujal Euroopas ja Ameerikas, aga ka internetis. Kõik need on juba iseenesest küllaltki erakordsed. Aga on ka erandlikke allikaid nagu näiteks kõige kõrgemale võimule väga lähedal olnud Nõukogude ja lääne ametiisikute – Anatoli Adamišini, Rodrick Braithwaite’i, Anatoli Tšernjajevi, Charles Hilli, Vitali Katajevi, Jack Matlocki ja Teimuraz Stepanov-Mamaladze – avaldamata päevikud ja dokumendid. Nende isiklikud ülestähendused, mida nad toona tegid, annavad võrratu pildi põnevatest ja tähtsatest sündmustest, mille tunnistajaks nad olid.

Viimaseks õigustuseks veel ühele ülevaatele külma sõja lõpust olgu põhimõte pöörata võrdselt tähelepanu nii Nõukogude Liidule kui ka Ameerika Ühendriikidele ja nende suhetele rahutus ning muutuvas maailmas, kusjuures need muutused hõlmavad nii poliitikat, majandust, isiklikke valikuid, võimalusi, ideoloogiat, tunnetuslikku arengut kui ka geopoliitilisi väljakutseid. Külm sõda oleks vägagi kergesti võinud lõppeda teistsugusel viisil, millel olnuks meile kõigile hukatuslikud tagajärjed. Kõik läks aga nii nagu läks, mis on kindlasti palju parem. Järgnev ongi lugu sellest, kuidas Washington ja Moskva jõudsid nii vähetõenäolise rahuni.