Читать книгу Külma sõja lõpp 1985-1991 - Robert Service - Страница 22
Mis pilguga me seda kõike vaatame? Öeldakse, et meil vedeleb kuld igal pool maas. Aga sellega ei toida kedagi ära. Ja nii me siis ostamegi toiduaineid ja toidame oma rahvast. Aga see pole ju tõsi.
Pole tõsi, et kuld vedeleb igal pool maas. Tänapäeval, seltsimehed, ei vedele kuld lihtsalt maas. Kõik, kes jälgivad rahvusvahelist elu, teavad, et kuld on praegu võitlusvahend ja et ameeriklased peavad rahandussõda kõikide, aga eelkõige Nõukogude Liidu ja teiste sotsialistlike riikide vastu.[15.]
ОглавлениеAndropov süüdistas Washingtoni rahanduse kasutamises relvana. Tema arusaama kohaselt olid ameeriklased teadlikult surunud Poola põlvili ja asunud tegema sedasama Ungariga. Edu julgustavat neid üritama samasugust taktikat NSV Liidu vastu: „Reagan lubab endale juba niisugust häbematust, et ütleb: jah, me müüme Nõukogude Liidule teravilja, aga kurname nad sellega välja. Kas on nii? Jah, on küll nii!”[16.] Andropovi meelest ei saanud niisugust olukorda rohkem taluda: „Oleme niisugune jõud, mis võib tõepoolest asuda võitlusse ameeriklastega, sealhulgas ka valuutasõtta ja seda vajalikul tasemel.”[17.] Jällegi ei pakkunud ta välja mingit lahendust, ainult juhtis tähelepanu, et olukord ei või niiviisi enam jätkuda.
Seevastu rahvusvaheliste suhete asjus jäi Andropov mõnevõrra optimistlikumaks ja kinnitas, et pingelõdvendus pole surnud, vaid kõigest ühe jalaga hauas. Teinekord olevat ta tähendanud, et peaminister Thatcher on kutsunud külma sõja mõlemaid osapooli vähendama oma tuumarelvade varusid. Andropov väitis, et NSV Liit ei nõua kindlasti ainult lääne ühepoolset desarmeerimist.[18.] Ta andis mõista, et kadunud peasekretär oleks tema sõnad heaks kiitnud. See oli suunamuutus. Ta tahtis tõepoolest minevikuga lõpparve teha.
Välisministeeriumi töötajatele poliitikat selgitades rääkis Gromõko Washingtoni haaranud võidurelvastumise kultusest. Ta kutsus kõiki uskuma Nõukogude Liidu kavatsuste ja tegude aususes. See oli nagu katekismuse kordamine. Mitte ükski tõeline kardinal ei õpetanud oma piiskoppe suurema kirega. Hiina teema ammendus kiiresti. Gromõko arvates ei olevat hiinlased huvitatud suhete normaliseerimisest NSV Liiduga ja eelistavad seista õlg õla kõrval koos ameeriklastega. Seetõttu polevat ka väljavaateid Moskva ja Pekingi lähenemiseks.[19.] Kaks päeva hiljem kordas Gromõko oma jutlust ministeeriumi parteikoosolekul. Esimese Euroopa osakonna juhataja Anatoli Adamišin polnud ministri analüüsiga rahul. Teda häiris see, et Gromõko näis oma juttu tõepoolest uskuvat. Admišin andis enesele aru, et minister, nagu teisedki poliitbüroo vanamehed, võib niiviisi rääkida rahustamaks iseennast ja teisi. Aga kui jutus oli teesklust, oli seal ka enesepettust, ja vaevalt võis see olla mõistliku välispoliitika alus.[20.] Gromõko esines ka partei keskkomitees ja väitis, et Nõukogude armeel on „olukorrale Afganistanis stabiliseeriv mõju”. Tema kinnitust mööda hoidvat Afganistani sõjavägi olukorra kontrolli all hoolimata sellest, et on põhjust olla mures relvastatud välisjõudude sissetungi pärast, aga Gromõko ei täpsustanud, kust need jõud on tulnud. Ta ironiseeris läänes Nõukogude sõjalise aktsiooni vastu algatatud „hüsteeriakampaania” üle, sest see näitavat, et NSV Liidu strateegia on osutunud tõhusaks.[21.]
Juba veebruaris 1980 oli poliitbüroo asunud suletud uste taga otsima võimalusi, kuidas Afganistani taagast lahti saada. Siiski jäi see arutelu episoodiks ning üldiselt olid Nõukogude valitsejad arvamusel, et nende kohus ja õigus on kaitsta kõiki NSV Liidu saavutusi 1945. aastast alates. Kõik, mis oli kätte saadud, tuli säilitada. Seega ei tahetud „kaotada” ei Afganistani, Ida-Euroopat ega isegi mitte Vietnami.[23.] Juunis 1983 kinnitas Gromõko keskkomitee pleenumil jällegi, et Nõukogude relvajõududes on kõik hästi. Nagu kokku lepitud, tuli kõnepulti ka Moldaavia kommunistliku partei esimene sekretär Ivan Bodjul, et rõhutada, kui vaimustatud on kuubalased NSV Liidust ning Nõukogude poliitilisest ja majandussüsteemist.[24.] Bulgaaria kirjanike kongressist rääkides kinnitas Aleksandr Tšakovski keskkomiteele, et Ida-Euroopas on kõik korras, ja lisas, et Ameerika kirjanikud Erskine Caldwell ja John Cheever on oma kodumaa sõjakuse pärast pahased. Ta tsiteeris ka Briti kirjanikku C. P. Snow’d, kes olevat öelnud: „Me ei tohi lubada, et aatomipommid satuvad kurjategijate ja hullumeelsete kätte.”[25.]
Nõukogude juhtkond oli teadlik, et majanduse tegelik olukord on teistsugune, kui väitis ametlik retoorika. 18. jaanuaril 1983 ütles Nikolai Rõžkov keskkomitee sekretäride koosolekul, mida juhatas Andropov:
