Читать книгу 100 nõuannet, kuidas elada 100-aastaseks - Roger Henderson - Страница 13

Küsimus, mida ma esitan kõikidele oma hiljuti liiklusõnnetuse läbi teinud patsientidele ja mille peale nad tingimata kergitavad kulme, on: “Kas te norskate?”. See näiliselt mõttetu küsimus osutab väga spetsiifiliselt haigusele, mis põhjustab tõenäoliselt vähemalt kolmandiku kõikidest autoavariidest (kiirmaanteedel võib-olla rohkemgi) – obstruktiivsele uneapnoele (OSA). Olles meestel sagedam kui naistel (selle all kannatab umbes 4 % keskealistest meestest), kaldub ta saavutavat haripunkti umbes 50. eluaastal. Selle tervisehäire puhul sulguvad hingamisteed öö jooksul korduvalt ja inimene ärkab aeg-ajalt neid vabastamaks, kuigi ta ise ei märka oma ärkamist. Et niisugusel juhul pole üldse võimalik magada sügavalt ja rahulikult, võtab võimust unisus päevasel ajal, mis on eriti tuntav monotoonse töö sooritamisel või auto juhtimisel. Mõned inimesed kalduvad sellele üksnes oma ülemiste hingamisteede ehituse tõttu, kuid enamik on ülekaalulised ja õhtuti suitsetavad või alkoholi tarbivad isikud. Muude riskitegurite hulka kuuluvad lihasnõrkust põhjustavad haigused ja unerohtude kasutamine.

Norskamine on selles suhtes oluline tegur diagnoosimisel, sest tema puudumisel on peaaegu võimatu väita, et inimesel esineb uneapnoe. Norskamine võib ulatuda vägilaslike mõõtmeteni, sundides partnerit kas mujal magama või lamama unetult, kuulatades murelikult pikki vaikusepause, mida äkki katkestavad tugevad norsked või hingeldused. See probleem kujutab endast hoopis rohkemat kui estraadinalja. Olen näinud, kuidas ta purustab hulga abielusid ja see on osalt ka põhjus, miks on tihti nii tähtis spetsialisti hinnang uneapnoe keskustes.

Lihtsad abinõud võivad osutuda piisavateks, et vähendada seda probleemi peaaegu nullini. Põhiline on kehakaalu langetamine, kuid olulised on ka suitsetamisest ja alkoholi pruukimisest loobumine, rahustite kasutamise vähendamine ja seljal magamise vältimine. Ravi rakendatakse individuaalselt ning see põhineb “uneuuringutel”, kus patsienti jälgitakse magamise ajal. Levinumad lahendused on ööseks “hambakilbi” paigaldamine, operatsioon ja pidev hapniku manustamine öösel, et hoida ära apnoehooge.

Vaatamata sellele, et Ühendkuningriigis ja teistes arenenud maades suureneb, kuigi aeglaselt, OSA spetsialistide, samuti selle probleemiga tegelevate haiglate arv, ei tea patsiendid tihti midagi seosest nende norskamise ja kroonilise väsimustunde vahel ega pöördu sellepärast kunagi nõu küsimiseks arsti poole. Eelkirjeldatu on juhtum, kus võib kannatada kuidas tahes, kuid mitte vaikides.

Norskamine pole nali, kui pead seda kuulama, kuid norskaja riskid võivad olla suuremad kui oskad oletada ja seisneda mitte üksnes partneri une häirimises. Uneapnoe tapab inimesi. Kui norskad kõvasti ja kipud päeval või autot juhtides alatasa tukastama, siis pöördu arsti poole.