Читать книгу 100 nõuannet, kuidas elada 100-aastaseks - Roger Henderson - Страница 15

Vahetevahel saan ma tööl kõvasti naerda. Üks viimaseid selliseid juhtumeid oli järgmine. Keegi väga meeldiva olekuga noormees tuli mu juurde tagasi, kurtes, et ma polnud talle välja kirjutanud tema tavalisi tablette. Vaatasin arvutist järele ja leidsin, et kuigi hankija oli vahetunud, polnud muutunud välja kirjutatud tablettide toime. Küsisin, miks ta arvab, et nii on juhtunud. “Noh,” vastas ta, “eelmine portsjon vajus alati põhja, kui ma selle kempsus alla lasin, see aga jäi vee peale ujuma”.

Alati ei ole asi nii äärmuslik, ent mittenõustumine arsti ettekirjutustega ravi suhtes on suur probleem ja üks põhjusi, miks arstid alati annavad patsiendile korralduse “ravikuur lõpetada”. Kuigi endastmõistetavatel põhjustel on veidi keeruline hankida kindlaid fakte, on siiski kindlaks tehtud, et vähemalt 50 % patsiente keeldub ravimeid võtmast krooniliste haiguste korral ja mul pole mingit põhjust kahelda selle arvu tõepärasuses. Arsti soovituste halb omaksvõtmine on kahtlemata peamine põhjus, miks haigus ei allu määratud ravile ja ilmselt on see ka ohtlik, kutsudes esile märkimisväärsel hulgal tüsistus- ja surmajuhtumeid. Vestlustes teiste perearstidega olen leidnud, et ravi suhtes peetakse võimalikuks “kolmandiku reegli” eksisteerimist. Üks kolmandik inimesi võib-olla võtab ravimeid kohusetundlikult, teine kolmandik algul võtab ja unustab siis jätkata ja viimane kolmandik ei viitsi isegi retseptiga apteeki minna või kui lähebki, ei hakka kodus rohtusid võtma. Seda teades püüan koduvisiite tehes tihtipeale vaadata patsiendi vannitoa kapikesse ja olen tavaliselt rabatud sealt põrandale langevatest, kuude kaupa avamata ravimikarbikestest.

Ameerikas, kus andmed niisuguse probleemi kohta on veidi kättesaadavamad, kutsutakse seda maailma “teiseks ravimiprobleemiks”, mis arvatakse põhjustavat üle 100 000 surmajuhtumi aastas ning 10 % kõigist hospitaliseerimisjuhtudest olevat seotud ravi ebapiisava rakendamisega. Tõenäoliselt on need näitajad korrelatsioonis Ühendkuningriigi ja teiste riikide omadega. Miks peaks tablettide võtmine olema nii suur probleem?

Ravile mittekuuletumisel – mida määratletakse kui tõrkumist võtta ravimeid õigeaegselt ja ettenähtud annustes – on palju põhjusi. Usun, et paljud patsiendid lahkuvad mu kabinetist ja võrdlevad pärast minu juttu omaenda ettekujutustega riskist ja kasust ning teevad otsuse ravi vastu. Kui nad ei usu, et neil on tõsine haigus – näiteks kõrge vererõhuga patsiendid, kellel pole haigussümptomeid ja kes tunnevad end hästi –, siis ei tunneta nad vajadust regulaarse igapäevase ravi järele. Teine levinud tegur seisneb kõrvaltoimetes või lihtsalt usus, et võib tekkida märkimisväärne kõrvaltoime pärast seda, kui nad on lugenud informatsiooni, mida nüüd lisatakse igale retseptiravimile – lausa bête noire minu arvates.

Need patsiendid, kelle arstid on võtnud endale aega ja näinud vaeva selgitamaks, miks on see ravim välja kirjutatud, missugune on ta toime ja kõrvaltoimed ning kui kaua tuleb seda võtta, nõustuvad raviga palju meelsamini kui see, kellele on nina alla pistetud retsept, kästud lahkuda ja tablette võtta. Perearstide koormatuse juures, mis on tänapäeval suur, osutub sellise informatsiooni edastamine mõnikord ohvrimeelsuseks ja nii oleks meil kõigil sünnis meeles pidada, et ravi tuleb rakendada ka tegelikkuses!

Igasugust ravimit võta nii, nagu see on välja kirjutatud. Kui on mingeid probleeme selles suhtes, miks on sulle määratud niisugune ravi või tahad lihtsalt rohkem teada, küsi informatsiooni oma arstilt või apteekrilt.