Читать книгу Head ended - Terry Pratchett Neil Gaiman - Страница 13

See ei olnud pime ja tormine öö.

Oleks pidanud olema, aga ilm on juba kord selline. Iga hullu teadlase kohta, kelle Suure Töö valmimise ööl saabub justkui tellitult äikesetorm, leidub vähemalt tosina jagu neid, kes istuvad, käed rüpes, tähistaeva all, samal ajal kui venelasest konkurent palehigis rabab.

Kuid ärgu keegi end udu tekitatud võltsil turvatundel (hommikupoole ööd on oodata vihma ja temperatuur langeb kuni seitsme kraadini) uinutada lasku. Mahe öö ei tähenda seda, nagu poleks pimeduse jõud liikvel. Nad on kogu aeg liikvel. Nad on igal pool.

Nagu alati. Selles ongi asja mõte.

Kaks neist varitsesid parajasti vanal surnuaial. Kaks tumedat kogu, üks neist kühmus ja jässakas, teine kiitsakas ja ohtliku välimusega, mõlemad olümpiatasemel varitsejad. Kui Bruce Springsteen oleks kunagi plaadistanud „Sündinud varitsema”, oleks selle albumi kaanele pandud nemad. Nad olid tund aega udus varitsenud, aga mitte liiga agaralt, nii et vajaduse korral jaksanuks nad terve öö edasi varitseda ja vastu koidikut endast süngelt viimase välja panna.

Kui möödunud oli veel kakskümmend minutit, lausus üks neist: „Jälle ta sunnik vigurdab. Ta oleks pidanud mitu tundi tagasi siin olema.”

Ütleja nimi oli Hastur. Ta oli põrguhertsog.