Читать книгу Head ended - Terry Pratchett Neil Gaiman - Страница 26

Vormiliselt võttes pidanuks Aziraphael olema vooruse verstapost, aga see väljend ajab tänapäeva inimesed naerma.

Üldiselt võttes poleks nad Crowleyga kumbki teineteise seltskonda valinud, aga nad mõlemad olid inimesed või vähemalt inimesekujulised olendid, ja elukogenud pealekauba ning nende Leping oli neile seni tulu toonud. Pealegi võib kergesti ära harjuda ainsa tuttava näoga, mida sa viimased kuus aastatuhandet peaaegu pidevalt näed.

Leping oli lihtne, nii lihtne, et polnud tegelikult suurt algustähte väärt; selle oli ta saanud puhtalt oma vanuse tõttu. Tegemist oli aruka lahendusega, milleni jõuavad paljud isoleeritult tegutsevad agendid, kes töötavad äärmuslikes tingimustes ülemustest kaugel ja taipavad, et antud olukorras on neil lähimate vastastega rohkem ühist kui kaugel asuvate liitlastega. See tähendas vaikset mittevahelesegamist üksteise konkreetsetesse tegemistesse. See kindlustas, et kuigi kumbki ei jäänud peale, ei jäänud kumbki ka alla ning mõlemad võisid isandaile demonstreerida suuri ponnistusi, mida nad kavala ja hästiinformeeritud vaenlase ületrumpamiseks ette võtsid.

See tähendas, et Crowley sai rahus Manchesteri üles ehitada, Aziraphaelil aga olid vabad käed selles, mis puutus Shropshire’i. Crowley sai Glasgow’, Aziraphaelile jäi Edinburgh (kumbki ei võtnud enda peale vastutust Milton Keynesi¹¹ eest, kuid mõlemad kuulutasid selle omapoolseks õnnestumiseks).

Ja loomulikult, kuna asjaolud olid juba nii seatud, oli iseenesestmõistetav, et vajaduse korral käisid nad teineteist asendamas. Mõlemad olid lõppude lõpuks inglite soost. Kui üks neist nagunii Hulli sõitis, et kiiresti üks kiusatusseviimine toime panna, siis miks mitte põigata ka linna teise serva ning korraldada standardne pühaliku ekstaasi hetk. See oleks nagunii ära tehtud – ja kui asja mõistusega võtta, jäi mõlemale rohkem vaba aega ja kulusid oli ka vähem.

Aziraphaeli vaevas selle pärast aeg-ajalt süütunne, kuid sajanditepikkune suhtlemine inimestega oli mõjunud talle samamoodi nagu Crowleyle, kuigi hoopis teises suunas.

Pealegi ei hoolinud Kõrgem Võim sellest, kes mida tegi, peaasi et asi tehtud sai.

Praegusel hetkel seisis Aziraphael koos Crowleyga St. Jamesi pargis parditiigi kõrval. Nad söötsid parte.

St. James pargi pardid on nii harjunud salajastel kohtumistel käivatelt salaagentidelt leivasisu saama, et neil on tekkinud omaette Pavlovi refleks. Pistke St. James pargi part laboripuuri ja näidake talle pilti, millel on kaks meest – ühel on tavaliselt seljas karusnahkse kraega mantel ning teisel midagi tumedat ja kaelas rätik –, ja ta vaatab kohe ootaval ilmel üles. Arukamate partide seas on eriti nõutud Vene kultuuriatašee must leib, MI9 ülemuse nätsket Marmite’i pärmist küpsetatud Hovise-käkki söövad üksnes algajad.

Aziraphael viskas ühele armetu välimusega isapardile leivakoorukese, mille peale too otsekohe vee alla vajus.

Ingel pöördus Crowley poole.

„No tõesti, kallis!” pomises ta.

„Vabandust, ma mõtted olid mujal.” Part plumpsatas vihaselt pinnale.

„Muidugi me teadsime, et midagi susiseb,” jätkas Aziraphael. „Aga pigem suudaksin ma säärast asja ette kujutada Ameerikas. Seal armastatakse selletaolisi asju.”

„See võibki veel nii minna,” sõnas Crowley süngelt. Ta silmitses mõtlikult pargiserva pargitud Bentleyt, mille tagaratas oli raudu pandud.

„Õige, see Ameerika diplomaat,” meenus inglile. „Üsna edev trikk, minu arust. Just nagu oleks viimnepäev kinofilm, mida soovitakse müüa võimalikult paljudesse riikidesse.”