Читать книгу Head ended - Terry Pratchett Neil Gaiman - Страница 18

Üht herne ja kolme topsiga tehtavat silmamoondust on väga raske jälgida; praegu on juhtumas midagi samasugust, ainult et mäng käib suuremate panuste peale kui peotäis peenraha.

Teksti aeglustatakse, et näpuliigutusi oleks võimalik jälgida.

Mrs. Deirdre Young sünnitab parajasti palatis number kolm. Ta toob ilmale kuldjuukselise poisi, keda me nimetame lapseks A.

Ameerika kultuuriatašee abikaasa Mrs. Harriet Dowling sünnitab parajasti palatis number neli. Tema toob ilmale kuldjuukselise poisi, keda me nimetame lapseks B.

Õde Mary Tatraveski oli sünnist saadik olnud paadunud satanist. Lapsena käis ta sabatikoolis ning võitis käekirja ja maksahaakide eest musti tähekesi. Tal kästi astuda Latatarade Ordusse ja ta tegi seda kuulekalt, sest ta oli sellel alal loomu poolest andekas ning teadis, et teda ootavad seal ees sõbrad. Ta olnuks päris nutikas, kui teda vaid mõttetöös kunagi proovile oleks pandud, kuid juba ammu oli ta aru saanud, et tuulepäisus, nagu ta ise seda nimetas, aitas palju kergemini läbi elu heljuda. Praegusel hetkel ulatatakse talle heledapäine poisslaps, keda me nimetame Peavaenlaseks, Kuningate Hävitajaks, Põhjatu Mülka Ingliks, Suureks Elajaks, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitsejaks, Valede Isaks, Saatana Sigitiseks ja Pimeduse Isandaks.

Vaadake hoolega. Üha ringi ja ringi…

„Kas see on tema?” küsis õde Mary last vaadates. „Ma arvasin, et tal on silmad kuidagi imelikud. Punased või rohelised. Või on tal siis pisikesed kabjakesed. Või seasabake.” Ta keeras lapse teistpidi, ise rääkides. Sarvi polnud tal samuti. Saatana lihane laps nägi välja kurjakuulutavalt tavaline.

„Jah, see on tema,” kinnitas Crowley.

„Mõelda, et mina hoian süles Antikristust!” hüüatas õde Mary. „Ja vannitan Antikristust! Ja loen üle tema tillukesed varbakesed…”

Ta rääkis nüüd otse lapsega, eksinud omaenese salamaailma. Crowley vehkis ta nina all käega. „Kuulge? Hei? Õde Mary?”

„Vabandust, sir. Aga ta on nii armsake. Kas ta on oma isa nägu? Kindlasti on. Kas ta on oma issikese…”

„Ei,” sõnas Crowley kindlalt. „Mina teie asemel kiirustaksin nüüd kohe sünnitustuppa.”

„Mis te arvate, kas ta mäletab mind, kui ta suureks kasvab?” küsis õde Mary lootusrikkalt, samal ajal mööda koridori eemaldudes.

„Palvetage, et nii ei läheks,” arvas Crowley ja lasi jalga.

Õde Mary kõndis ööpimedusse vajunud haiglas, süles Peavaenlane, Kuningate Hävitaja, Põhjatu Mülka Ingel, Suur Elajas, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitseja, Valede Isa, Saatana Sigitis, Pimeduse Isand. Ta leidis käru ja pani lapse sellesse lamama.

Antikristus kurises rõõmsalt. Nunn kõdistas teda.

Ukse tagant ilmus nähtavale kellegi väärikas pea. See küsis: „Õde Mary, mida sa siin teed? Kas sa ei peaks viibima palatis number neli?”

„Isand Crowley ütles…”

„Hakka aga minema, ole nüüd tubli nunn. Ega sa kusagil abikaasat näinud pole? Ootetoas teda pole.”

„Mina nägin ainult isand Crowleyt ja ta ütles…”

„Loomulikult,” sõnas õde Grace Soravsuu kindlameelselt. „Ma lähen ja otsin selle armetu mehenässi üles. Mine hoia seni naisel silma peal. Ta on veidi uimane, aga laps on terve.” Õde Grace peatus hetkeks. „Miks sa silma pilgutad? Kas su silmaga juhtus midagi?”

„Tead ju küll!” susistas õde Mary kelmikalt. „Lapsed! Vahetus…”

„Selge see. Kõik omal ajal. Aga me ei saa ju lasta isal mööda maja ringi hulkuda, või mis?” arvas õde Grace. „Ta võib sedasi tont teab mida näha. Jää siia ja valva last, ole kallis.”

Ta purjetas mööda poonitud põrandat minema. Õde Mary sisenes käru enda ees lükates sünnitustuppa.

Mrs. Young oli rohkem kui uimane. Ta magas sügavalt, näol otsustav enesega rahulolu, nagu inimesel, kes teab, et üks kordki peavad teised tema pärast jooksma. Kaalutud ja nimesildiga varustatud laps A magas tema kõrval. Õde Mary, kellele oli lapsest saadik räägitud abivalmidusest kui voorusest, eemaldas nimesildi, kopeeris nime tühjale sildile ning kinnitas selle oma hoole all oleva lapse külge.

Lapsed nägid sarnased välja; mõlemad olid väikesed, lapilised ja meenutasid veidi – kuigi mitte väga – Winston Churchilli.

Ja nüüd, mõtles õde Mary, tahaksin ma tassikest teed.

Enamik kloostrielanikest olid vanamoodsad satanistid, nagu seda olid olnud ka nende vanemad ja vanavanemad. Neid oli lihtsalt niimoodi kasvatatud, ja kui mõtlema hakata, siis polnud nad eriti kurjad. Tavaliselt inimesed seda ju polegi. Nad lihtsalt lasevad uutel ideedel ennast kaasa haarata – näiteks võivad nad jalga panna läikivad säärsaapad ja hakata inimesi maha laskma, riietada ennast valgetesse voodilinadesse ja inimesi lintšima hakata või tõmmata jalga kivipesuteksad ja inimestele kitarri mängida. Anna inimestele uus usk koos kostüümiga ning nende süda ja meel on peatselt sinuga. Kuid satanistina üles kasvamine võttis kogu värgilt osa võlust. See on lihtsalt midagi, mida sa teed laupäevaõhtuti. Ülejäänud aja lihtsalt elad, nagu oskad, nagu kõik teisedki. Pealegi oli õde Mary halastajaõde, ja halastajaõed, olgu nad mis tahes usku, on eeskätt halastajaõed, ja selle juurde käib tagurpidi kaelas rippuv kell, hädaolukordades säilitatav rahu ja hirmus teeisu. Ta lootis, et keegi tuleb peatselt; ta oli kõik tähtsad asjad ära teinud ja tahtis nüüd oma teed.

Inimloomuse mõistmiseks on vaja aru saada, et enamjagu ajaloo suurtest võitudest ja tragöödiatest ei ole põhjustatud mitte sellest, et inimesed on läbinisti head või halvad, vaid sellest, et inimesed on läbinisti inimesed.

Uksele koputati. Ta avas selle.

„Kas laps juba sündis?” küsis Mr. Young. „Mina olen isa. Abikaasa. Kes iganes. Mõlemad.”

Õde Mary oli arvanud, et Ameerika kultuuriatašee näeb välja nagu Blake Carrington või J. R. Ewing. Mr. Young ei sarnanenud ühegi ameeriklasega, keda õde Mary oli televiisorist näinud, välja arvatud ehk onulik šerif paremat sorti mõrvamüsteeriumis⁴. See mees valmistas talle pettumuse. Ja ka kampsun oli mõneti inetu.

Ta neelas pettumuse alla. „Oojaa,” kinnitas ta. „Palju õnne. Teie proua abikaasa magab, vaene väsinuke.”

Mr. Young vaatas üle ta õla. „Kaksikud?” küsis ta. Ta käsi sirutus piibu järele. Ta käsi peatus poolel teel. Ta haaras uuesti piibu järele. „Kaksikud? Keegi ei rääkinud sõnagi kaksikutest.”

„Oh ei!” kiirustas õde Mary seletama. „See siin on teie oma. Teine on… eee… kellegi teise oma. Ma ainult vaatan tema järele, kuni õde Grace tagasi tuleb. Ei,” kordas ta, osutades Peavaenlasele, Kuningate Hävitajale, Põhjatu Mülka Inglile, Suurele Elajale, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitsejale, Valede Isale, Saatana Sigitisele ja Pimeduse Isandale, „see siin on igastahes teie oma. Pealaest pisikeste kabjakesteni – mida tal muidugi pole,” lisas ta kiirustades.

Mr. Young vaatas hälli sisse.

„Jajah,” arvas ta kõhklevalt. „Ta on minu suguvõsa nägu. Kõik normis ja korras, eks ole?”

„Muidugi, ta on väga normaalne laps. Väga, väga normaalne.”

Järgnes paus. Nad vaatasid magavat last.

„Te ei räägigi aktsendiga,” sõnas õde Mary. „Kas te elate siin juba kaua?”

„Kümmekond aastat,” vastas Mr. Young kergelt hämmeldunult. „Mu tööandja kolis ja mina pidin temaga koos siia tulema.”

„See on kindlasti hirmus huvitav töö, ma olen alati mõelnud,” jätkas õde Mary. Mr. Youngi näkku tekkis tänulik ilme. Neid inimesi oli vähe, kes oskasid hinnata maksuraamatupidamise erutavamaid aspekte.

„Seal oli kindlasti kõik teistmoodi, kus te enne olite,” jätkas õde Mary.

„Natuke küll,” arvas Mr. Young, kes polnud selle peale kunagi mõtelnud. Luton, nagu ta mäletas, oli peaaegu nagu Tadfield. Samasugused hekid maja ja raudteejaama vahel. Samasugused inimesed.

„Majad olid kindlasti kõrgemad,” püüdis õde Mary meeleheitlikult abiks olla.

Mr. Young vaatas talle ainiti otsa. Ainsate hoonetena torkasid talle pähe Alliance&Leicesteri pangakontorid.

„Ja te käite kindlasti tihti aiapidudel,” arvas nunn.

Ahaa. Sellel teemal tundis mees end kindlamalt. Deirdre oli sellistest asjadest vaimustatud.

„Väga tihti,” kinnitas ta tunderõhuga. „Deirdre keedab neile moosi. Ja mina pean tavaliselt Valget Elevanti segama.”

See aspekt Buckinghami peenema seltskonna elust polnud õde Maryle kunagi pähe turgatanud, kuigi paksunahaline sobis pildiga hästi.

„Elevandid on ilmselt andamiks,” arvas ta. „Ma olen lugenud, et igasugu väljamaised võimukandjad toovad kuningannale kõiksugu asju.”

„Kuidas, palun?”

„Ma olen kuningliku perekonna suur austaja.”

„Oo, mina ka,” lausus Mr. Young, hüpates tänulikult uuele jääpangale, mis ulpis mööda teadvuse metsikut jõge. Jah, kuningliku perekonnaga ei saanud mööda panna. Aga ainult nende õigetega, kes piirdusid osalemisega lehvitamise ja sildade avamise osakonna töös. Mitte nendega, kes käisid öösiti diskodel ja oksendasid paparatso peale⁵.

„Vaat kui tore,” lasi õde Mary edasi. „Mina arvasin, et teie pool ei armastata neid eriti. Muudkui mingid revolutsioonid ja teeserviiside merreloopimine.”

Ta lobises edasi, julgustatuna ordu põhikirjast, mille järgi õeksed pidid alati välja ütlema, mis neil parasjagu mõtteis mõlgub. Mr. Young ei saanud enam millestki aru, aga oli samas liiga väsinud, et selle pärast muretseda. Ta otsustas, et religioossed eluviisid teevad inimesed imelikuks. Ta soovis vaikselt, et Mrs. Young üles ärkaks. Siis aga panid paar sõna õde Mary jutuvoolus tema mõtteis kõlama paar lootusrikast nooti.

„Kas oleks mõeldav, et mul oleks ehk võimalik saada üks tassike teed?” uuris ta.

„Oh taevake,” hüüatas õde Mary ja lõi käe suule. „Mida ma küll ometi mõtlesin?”

Mr. Young ei öelnud midagi.

„Ma kohe toon,” kinnitas nunn. „Aga olete te kindel, et ei soovi selle asemel kohvi? Ülemisel korrusel on üks müügiautomaat.”

„Teed, palun,” kordas Mr. Young.

„Tõesõna, olete teie siin alles hästi kodunenud,” põrutas õde Mary lustakalt ja kiirustas välja.

Mr. Young jäi omapäi ühe magava naise ja kahe magava imikuga ning vajus tugitooli. Jah, ilmselt tuleb kõik sellest varasest tõusmisest ja põlvitamisest ja nii edasi. Head inimesed, kahtlemata, aga kergelt nikastanud. Ta oli kunagi näinud üht Ken Russelli filmi. Seal oli ka paar nunna. Seal midagi sellist küll ei näidatud, aga kus suitsu, seal tuld ja nii edasi…

Ta ohkas.

Just siis ärkas üles laps A ning lasi kuuldavale korraliku kisa.

Mr. Young polnud juba aastaid pidanud ühtki karjuvat last rahustama. Ega ta olnud iial sellel alal tugev olnud. Ta oli alati olnud Sir Winston Churchilli suur austaja ning riigimehe minikoopiate pepule patsutamine tundus talle häbematusena.

„Tere tulemast siia maailma,” sõnas ta väsinult. „Eks sa natukese aja pärast harjud ära.”

Laps pani suu kinni ja vaatas talle otsa nagu tõrksale kindralile.

Õde Mary valis just selle hetke, et teekandikuga siseneda. Olgugi satanist, oli ta lisaks otsinud ühe taldriku ning sellele glasuuritud piparkooke sättinud. Need olid sellised, mida võib leida mõnede teeassortiikarpide põhjast. Mr. Youngi oma oli roosa nagu kirurgi kummikinnas ja sellele oli valge glasuuriga peale kantud lumemees.

„Teil neid vist pole,” arvas õde Mary. „Teie nimetate neid küpsisteks. Meie ütleme bisk-viidid.”

Mr. Young avas just suu kinnitamaks, et jah, ka tema ütleb nii, ja nii öeldakse isegi Lutonis, kui korraga kihutas sisse veel teinegi, hingeldav nunn.

See vaatas õde Maryle otsa, taipas, et Mr. Young pole iial pentagrammi olemust mõistnud, ning piirdus sellega, et osutas lapsele A ning pilgutas silma.

Õde Mary noogutas ja pilgutas vastu.

Nunn kärutas lapse välja.

Nagu kõik teisedki inimsuhtlemise vahendid, on silmapilgutus äärmiselt mitmetähenduslik. Ühe pilgutusega võib öelda nii mõndagi. Meile tundmatu nunna pilgutus ütles:

Kus kurat sa nii kaua olid? Laps B on juba sündinud ja me oleme valmis vahetust tegema, sina aga istud täiesti vales toas koos Peavaenlase, Kuningate Hävitaja, Põhjatu Mülka Ingli, Suure Elaja, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitseja, Valede Isa, Saatana Sigitise ja Pimeduse Isandaga ning jood teed. Tead sa ka, et mind oleks äärepealt maha lastud?

Ja tema arusaamist mööda tähendas õde Mary vastupilgutus järgmist:

See siin on Peavaenlane, Kuningate Hävitaja, Põhjatu Mülka Ingel, Suur Elajas, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitseja, Valede Isa, Saatana Sigitis ja Pimeduse Isand ning ma ei saa sinuga praegu rääkida, sest siin viibib võõras.

Õde Mary aga arvas, et sanitari silmapilgutus tähendas midagi sellist:

Tubli, õde Mary – vahetasid lapsed täitsa üksi ära. Nüüd näita mulle, milline on üleliigne laps, et ma saaksin ta ära viia ja jätta sind rahumeeli koos tema kuningliku ekstsellentsi Ameerika kultuuriatašeega teed jooma.

Ning sestap oli tema silmapilgutus tähendanud:

Lase aga käia, kullake; see seal on laps B. Vii ta ära ning las mina ajan ekstsellentsiga juttu. Ma olen alati tahtnud küsida, miks neil on nii kõrged peeglitega kaetud majad.

Infovahetuse peensused läksid Mr. Youngist mööda; temale valmistasid need salajased kiremärgid äärmist piinlikkust ning ta mõtles, et Mr. Russell teadis täpselt, millest ta rääkis.

Teine nunn oleks ehk õde Mary viga märganud, kui ta poleks olnud äärmiselt erutatud Mrs. Dowlingi palatis viibinud salateenistuse meestest, kes teda üha kasvava kahtlusega seirasid. See tuli sellest, et neid oli õpetatud teatud viisil reageerima, kui silmapiiril oli mõni pikas lehvivas rüüs ja pikka lehvivat pearätti kandev isik, ja nüüd vaevasid neid vastakad tungid. Vastakate tungide käes vaevlevad inimesed ei ole just kõige õigemad relvi kandma, eriti kui nad on just olnud tunnistajaks loomulikule sünnitusele, äärmiselt ebaameerikalikule maailma saabumise viisile. Samuti olid nad kuulnud, et hoones leidub missaale.⁶

Mrs. Young liigutas.

„Kas te olete talle nime juba valinud?” küsis õde Mary kelmikalt.

„Mhh? Aa. Ei ole. Tüdruku oleksime minu ema järgi Lucindaks nimetanud. Või siis Germaine. See oli Deirdre soov.”

„Wormwood on kena nimi,” arvas nunn klassikalisi teoseid meenutades. „Või Damien. See on väga populaarne.”

Anateema Device – Anateema ema, kes usuasjadest suurt midagi ei teadnud, sattus kord seda sõna lugema ja leidis, et vaat kus kena nimi tüdruklapsele – oli kaheksa ja pool aastat vana ning luges voodis Raamatut, tekk üle pea tõmmatud ja taskulamp käes.

Teised lapsed õpivad lugema aabitsatest, kus on värvilised pildid ahvidest, banaanidest, diivanitest ja nii edasi. Device’ide perekonnas käis see teisiti. Anateema õppis lugema Raamatu järgi.

Selles polnud mingeid ahve ega banaane. Seal oli küll üks üsna hea 18. sajandi puulõige, mis kujutas rõõmsa näoga Agnes Nutterit tuleriidal.

Esimene sõna, mis Anateema selgeks õppis, oli „soodne”. Väga vähesed kaheksa ja poole aastased inimesed teavad, et sõna „soodne” tähendab vanamoodsas keeles ka „ülimalt täpne”, kuid Anateema oli üks nende hulgast.

Teine sõna oli „täpne”.

Esimene lause, mis ta oma elu jooksul valjusti ette luges, oli järgmine: „Pajatan nüid paljust, mu perran tulewa suggu. Nelli ratsa tuleva, ja veel nelli nende perra. Kolm tuleva taivast ja üks soitwa tulle ses; ja neid esz woi mitte takista – ei kala, ei wihm, ei te, ei wannatühi, ei ingel. Ja sina olled kah tääl, Anateema.”

Anateemale meeldis iseenda kohta lugeda.

(Maailmas leidub raamatuid, mida tellivad hoolitsevad lapsevanemad, kes loevad õigeid pühapäevalehti; sinna trükitakse kangelaste nimedeks nende laste nimed. Asja mõte on tekitada lastes raamatu vastu huvi. Anateema juhtumi puhul polnud tegemist üksnes temaga – ja teda oli seal seni mainitud üsna vähe –, Raamatus räägiti tema vanematest, vanavanematest ja kõigist teistest kuni 17. sajandini välja. Ta oli liiga noor ja liiga enesekeskne ega pööranud veel mingit tähelepanu faktile, et Raamatus ei mainitud tema lapsi ega üldse mingeid temaga seotud sündmusi kaugemas tulevikus kui üheteistkümne aasta pärast. Kaheksa ja poole aastaselt näib üksteist aastat terve elueana, ja kui Raamatut uskuda, siis sellega ta eluiga pidigi piirduma.)

Ta oli tark laps ning tal oli kahvatu nägu, mustad silmad ja mustad juuksed. Ta oli pärinud perekonnale iseloomuliku ande panna inimesi end ebamugavalt tundma ning lisaks oli tal rohkem selgeltnägijavõimeid, kui tarvis olnuks; selle oli ta pärinud oma vanavanavanavanavanavanaemalt. Ta oli varaküps ja hea enesevalitsusega. Ainus asi, mille pärast õpetajad teda iial noomida julgesid, oli ta õigekiri, mis polnud küll kõige hirmsam, küll aga kolmsada aastat hiljaks jäänud.