Читать книгу Head ended - Terry Pratchett Neil Gaiman - Страница 23

Surrey krahvkonnas Dorkingis põles ühes magamistoa aknas tuli.

Newton Pulsifer oli kaksteist aastat vana, kõhn ja prillidega, ning ta oleks pidanud juba mitu tundi tagasi magama minema.

Kuid tema ema oli kindel, et ta laps on geenius, ja lasi tal õhtul hilja üleval olla ning „eksperimente” teha.

Tal oli parasjagu käsil eksperiment, mille käigus ta lootis ära vahetada pistiku vanal bakeliitraadiol, mille ema oli talle mängimiseks andnud. Ta istus asjandusel, mida ta uhkelt oma töönurgaks nimetas, vanal ärakriibitud lauarondil, mis oli täis juhtmejuppe, patareisid, väikesi elektripirne ja kus oli veel käsitsi valmistatud kristallikomplekt, mis ei olnud kunagi töötanud. Ka bakeliitraadiot ei olnud ta seni tööle saanud, aga kui mõelda, siis läks see tal enamiku asjadega nii.

Ta magamistoa laes rippusid nööri otsas kolm kergelt väändunud metallist lennukimudelit. Iga võhik oleks täheldanud, et nende valmistaja on äärmiselt püüdlik ja hoolas, aga ei oska sealjuures lennukimudeleid teha. Ta ise oli nende üle koletu uhke, isegi Spitfire’i üle, kuigi selle tiivad olid päris valesti küljes.

Ta lükkas prillid ninale tagasi, kõõritas pistikut ja pani kruvikeeraja käest.

Seekord olid ta lootused kõrgele kruvitud; ta oli hoolega jälginud kõiki pistikuvahetamise õpetusi, mis olid kirjas raamatu „Poiste praktilise elektroonika käsiraamat ning 101 ohutut ja arendavat asja, mida elektriga teha saab” viiendal leheküljel. Ta oli ühendanud õiget värvi juhtmed õigete otstega, kontrollinud kaitset ja siis kõik kokku tagasi kruvinud. Seni oli kõik kenasti sujunud.

Ta pistis pistiku kontakti. Siis lülitas ta kontakti sisse.

Kõik tuled majas kustusid.

Newton säras uhkusest. Tal hakkas juba paremini minema. Viimane kord oli ta pimendanud kogu Dorkingi ning elektrikompanii mees oli emaga rääkimas käinud.

Tema armastus elektriliste riistade vastu oli kirglik ja ühepoolne. Koolis oli neil arvuti ja pool tosinat õpihimulist last jäid pärast tunde koolimajja, et perfokaartidega hookuspookusi teha. Kui arvuti eest vastutav õpetaja viimaks rahuldas Newtoni palve nendega ühineda, õnnestus tal masinasse sööta üksainuke tilluke kaart. Arvuti neelas selle alla ja lämbus seepeale.

Newton oli kindel, et tulevik on arvutite päralt, ja ta plaanis selle saabumist oodata uue tehnoloogia loojate esirinnas.

Tulevikul oli selle kohta oma arvamus. See kõik oli Raamatus kirjas.