Читать книгу Head ended - Terry Pratchett Neil Gaiman - Страница 5

Oli kena päevake.

Kõik päevakesed olid kenad olnud. Seni polnud neid küll olnud rohkem kui seitse, ja vihma polnud veel leiutatud. Kuid Eedenist põhja pool kogunevad pilved andsid märku, et esimene äike polnud enam kaugel ja et tuleb korralik müristamine.

Idaväraval seisev ingel tõstis tiivad kaitseks esimeste piiskade eest pea kohale.

„Vabandust, mida sa ütlesidki?” küsis ta.

„Ma ütlesin, et seesamune läks põhja nagu kivikirves,” kordas madu pisut häiritult.

„Ahjaa. Seda küll,” vastas ingel, kelle nimi oli Aziraphael.

„Kui aus olla, siis sai nendega ikka pisut karmilt ümber käidud,” jätkas madu. „Ikkagi esimene rikkumine ja puha. Ja üldse, mina ei saa aru, mis halba on selles, kui keegi heal ja kurjal vahet teeb.”

„See peab halb olema,” arvas Aziraphael veidi närviliselt, just nagu see, kes ka ise aru ei saa ja seetõttu muretseb. „Muidu poleks ju sind mängus.”

„Mulle öeldi ainult, et roni puu otsa ja tekita segadust,” kaitses end madu. Tema nimi oli Crawly, kuid ta kavatses selle peatselt ära muuta. Ta leidis, et see ei sobi talle üldse.

„Jah, aga sa oled ometi deemon. Ma ei usu, et sa üldse suudaksid midagi head teha,” leidis Aziraphael. „Selline on juba kord sinu loomus, sinu põhiolemus. Ära võta isiklikult.”

„Aga sa pead tunnistama, et oli see vast pantomiim,” vahetas Crawly teemat. „Ma mõtlen seda Puu peale näpuga näitamist ja suurte tähtedega „Ära-puutu!”-juttu. Ei saa öelda, et nad oma kavatsusi varjanuks. Miks ei pandud seda asjandust kõrgele mäetippu või kuhugi kaugele? Paneb mõtlema, et mis Tal tegelikult plaanis on.”

„Targem on selle peale mitte mõelda,” arvas Aziraphael. „Sõnulseletamatus ei saa kahelda, nagu ma olen ikka öelnud. On Õige ja on Vale. Kui teha Valesti siis, kui sul kästi Õigesti teha, siis oled karistust väärt. Khmm.”

Tekkis piinlik vaikus, mille vältel nad jälgisid, kuidas vihmapiisad esimesi lilli muserdasid.

Lõpuks tegi Crawly suu lahti. „Kas sul polnud mitte enne üks leegitsev mõõk?”

„Khmm,” ütles ingel uuesti. Üle ta näo virvendas hetkeks süüdlaslik ilme, mis seejärel tagasi tuli ja end sisse seadis.

„Oli ju? Üleni leekides ja puha.”

„Eee, nojah…”

„Minu arust nägi see väga vägev välja.”

„Jah, aga, nojah…”

„Kaotasid ära või?”

„Ei! Mitte ei kaotanud, aga rohkem nagu…”

„Mis siis?”

Aziraphael nägi üsna hale välja. „Kui sa just teadma pead, siis ma andsin selle ära,” teatas ta törts pahaselt.

Crawly jõllitas talle otsa.

„Aga no ma pidin,” õigustas ingel end hajameelselt peopesi vastamisi hõõrudes. „Neil vaesekestel oli külm, ja naine vaeseke oli juba käima peal, ja seal väljas on kõik need metsikud elajad ja äike on tulekul, ja siis ma mõtlesingi, et mis halba sellest ikka on, ja ütlesin neile, et kui nad tagasi tulevad, kerkib kisa taevani, aga teil võib seda mõõka tarvis minna, siin see on, ärge hakake tänama, tehke parem kõigile suur teene ja kaduge siit, kuniks päike veel kõrgel.”

Ta naeratas Crawlyle murelikult.

„See oli ju parim võimalik teguviis, eks?”

„Ma ei usu, et sa üldse suudaksid midagi kurja teha,” vastas Crawly sarkastiliselt. Aziraphael ei teinud ta toonist väljagi.

„Ma vähemalt loodan nii. Tõsiselt. See on mulle terve pärastlõuna muret teinud,” vastas ta.

Nad vaatasid mõnda aega vihma.

„Naljakas, aga mina mõtlen hoopis sellele, kas see õunalugu polnud samuti mitte heategu,” jätkas Crawly. „Deemonil köetakse nahk kuumaks, kui ta peaks heateoga vahele jääma.” Ta müksas inglit. „Vaat kus nali, kui me mõlemad valesti aru saime. Naljakas, kui mina tegin head ja sina halba!”

„Mitte eriti naljakas,” leidis Aziraphael.

Crawly silmitses vihmasadu.

„Ei,” sõnas ta siis tõsinedes. „Ilmselt mitte.”

Eedeni ümber lehvisid süsimustad pilvekardinad. Mägedes müristas äike. Värskelt nime saanud loomad pugesid hirmunult peitu.

Kaugel metsas tilkuvate puude varjus võbeles midagi eredalt lõõmavat.

Ees oli pime ja tormine öö.