Читать книгу Head ended - Terry Pratchett Neil Gaiman - Страница 20

Kurjus kui selline ei maga kunagi ega saa sellepärast aru, miks keegi teine seda tegema peaks. Kuid Crowleyle meeldis magada – see oli üks maistest rõõmudest. Eriti pärast külluslikku einet. Näiteks oli ta maha maganud suurema osa 19. sajandist. Mitte et tal magada vaja olnuks – lihtsalt see meeldis talle⁷.

Üks maistest rõõmudest. Igatahes oli tal targem neid rõõme täiel rinnal nautima hakata, kuniks veel sai.

Bentley kihutas läbi öö ida poole.

Loomulikult oli ta üldiselt ikka veel armageddoni poolt. Oleks keegi temalt küsinud, miks ta kõik need sajandid inimkonna asjade kallal susserdas, oleks ta vastanud: „Oh, eks ikka selleks, et armageddon tuleks ja põrgu võidule pääseks.” Aga üks asi oli selle tuleku nimel tegutseda ja hoopis teine asi, kui see päriselt lahti läks.

Crowley oli alati teadnud, et ta näeb maailma lõppu pealt, sest ta on surematu ja tal pole teist võimalust. Aga ta oli lootnud, et sinna on veel kõvasti aega.

Sest inimesed täitsa Oh, muidugi tegi ta kõik, et nende kasinad eluaastad väljakannatamatuks teha, sest see oli tema töö; aga mitte miski, mis ta välja mõtles, ei olnud pooltki nii jube kui see, millega inimesed ise hakkama said. Neil näis selle peale annet olevat. See oli neisse kuidagi sisse kodeeritud. Nad sündisid maailma, mis niigi tuhandel silmatorkamatul viisil neile vastu töötas, ent pühendasid suurema osa oma ajast sellele, et asja veel hullemaks teha. Aastatepikku oli Crowley pidanud tohutult vaeva nägema, et saata korda midagi deemonlikku, mis üldise pahatahtlikkuse loomulikul foonil üldse välja paistaks. Viimase aastatuhande jooksul oli tal korduvalt ette tulnud hetki, mil ta tahtnuks Alla teate saata: Kuulge, me võime selle asja sama hästi ka katki jätta, Disi, Pandemoniumi⁸ ja kõik muud värgid kinni panna ning siia Üles kolida; pole olemas õudust, mida nad ise endaga toime ei pane, ja lisaks teevad nad asju, mille peale me ise ei tulekski, kusjuures sageli lastakse käiku elektroodid. Neil on olemas see, mis meil puudub. Neil on fantaasiat. Ja muidugi elekter. Üks neist on selle isegi kirja pannud… „Põrgu on tühi, kõik deemonid on maa peal.”

Crowley oli Hispaania inkvisitsiooni eest ametikõrgendust saanud. Ta oli küll sel ajal Hispaanias viibinud, aga veetnud aega linna parimates cantina’des ega olnud isegi asjast teadnud, enne kui saabus teade ülendusest. Ta läks, et asja oma silmaga vaadata, tuli tagasi ja purjutas nädal aega.

See va Hieronymus Bosch. Oli alles veidrik.

Ja just siis, kui sa arvad, et nad on õelamad, kui põrgu iial olla oskaks, võivad nad üles näidata sellist headust, mis taeval isegi pähe ei tuleks. Sageli oli tegemist ühe ja sama isikuga. See kõik tuli sellest vaba tahte värgist. Keeruline värk.

Aziraphael oli korra püüdnud seda Crowleyle seletada. Kogu asja mõte, oli ta öelnud – kõik see toimus muide 1020. aasta paiku, kui nad oma väikese Lepingu sõlmisid – asja mõte oli selles, et inimene on kas halb või hea vastavalt sellele, kumb ta olla tahab. Sellised aga nagu Crowley ja loomulikult ka tema ise olid algusest peale kindlatele rööbastele seatud. Inimesed ei saagi pühakuks saada, kui neil pole samas võimalust olla läbinisti rikutud.

Crowley oli asja üle mõnda aega järele mõelnud; 1023. aasta paiku tegi ta suu lahti ja ütles: kuuled sa, see kehtib ju ainult siis, kui kõik on alguses võrdsed, on ju? Sa ei saa oodata, et keset sõjavälja muldonnis alustanud inimene tuleb sama hästi toime kui lossis sündinu?

Ahaa, oli Aziraphael selle peale kostnud, hea küsimus. Mida madalamalt sa alustad, seda rohkem võimalusi sul on.

Täitsa jabur, oli Crowley arvanud.

Ei, oli Aziraphael vastanud, täiesti sõnulseletamatu.

Aziraphael. Vaenlane, selge see. Aga kuna ta oli juba kuus tuhat aastat Crowley vaenlane olnud, olid nad peaaegu nagu sõbrad.

Crowley sirutas käe ja haaras autotelefoni.

Deemonlus tähendas ühest küljest vaba tahte puudumist. Kuid inimestega pikka aega koos elades õppis tahes-tahtmata nii mõndagi.