Читать книгу Head ended - Terry Pratchett Neil Gaiman - Страница 14

Paljusid nähtusi – sõda, katku, ootamatuid revisjone – on peetud selle tõestuseks, nagu sekkuks Saatan inimeste ellu, kuid alati, kui demonoloogiauurijad kokku saavad, läheb lahti vaidlus, kas pole selle parim tõestus siiski Londonit ümbritsev ringmaantee M25.

Loomulikult nad eksivad, oletades, et too äraneetud maantee on saatanast üksnes selle meeletu veresauna ja frustratsiooni tõttu, mida ta iga päev põhjustab.

Tegelikult teavad väga vähesed inimesed meie planeedil, et M25 moodustab oma kujult iidse Mu musta preesterkonna keeles odegra-märgi, mis tõlkes tähendab „Au ja hiilgus Suurele Metslasele, Maailmade Neelajale”. Tuhanded autojuhid, kes iga päev selle siugjatel keermetel tossutavad, mõjuvad nagu vesi palveveskile; nad tekitavad lõppematu alamat sorti kurjuse voo, mis saastab ümbruskonna metafüüsilist atmosfääri mitmekümne miili ulatuses.

See oli üks Crowley suurimaid saavutusi. Selleks oli tal kulunud aastaid, kolm sissetungi arvutisüsteemidesse, kaks sissemurdmist, üks väike altkäemaks, ja kui miski muu enam ei aidanud, siis vihmasel ööl kaks tundi mudas sumpamist, kui ta maamõõdumärke mõne, ent okultistlikust seisukohast olulise meetri võrra ümber tõstis. Kui ta siis seda esimest, kolmekümne miili pikkuseks veninud ummikut vaatas, valdas Crowleyt rõõm hästi tehtud pahateost.

Ta sai selle eest kiita.

Crowley sõitis parasjagu 110-miilise tunnikiirusega Slough’ lähedal maanteel. Ta ei jätnud eriti deemonlikku muljet, vähemalt mitte klassikaliste standardite järgi. Ei mingeid sarvi ega tiibu. Ta kuulas küll „The Best of Queeni” kassetti, aga sellest ei maksaks midagi järeldada, kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad „The Best of Queeni” kogumikeks. Samuti ei mõelnud ta eriti deemonlikke mõtteid. Tegelikult mõtiskles ta parasjagu laisalt selle üle, kes võiksid olla Moey ja Chandon.

Crowleyl olid tumedad juuksed, kõrged põsesarnad ja jalas maonahast kingad – vähemalt võis oletada, et tal olid kingad jalas – ning ta oskas oma keelega veidraid vigureid teha. Vahel ennast unustades kippus ta sisisema.

Ja silmi ta eriti ei pilgutanud.

Ta sõitis 1926. aasta musta Bentleyga, millel oli algusest peale olnud vaid üks omanik, ja see omanik oli Crowley. Ta oli auto eest hästi hoolitsenud.

Ta jäi hiljaks seepärast, et 20. sajand meeldis talle kohutavalt. See oli palju etem kui 17. sajand ning äraütlemata parem kui neljateistkümnes. Crowley ütles sageli, et Aja meeldivaim omadus on see, et see viib teda peatumatult eemale neljateistkümnendast sajandist, kõige äraneetumalt igavamast aastasajast siin Issanda – vabandust! – päikese all. Kahekümnes sajand oli igavusest kaugel. Lisaks oli tahavaatepeeglist paistev vilkuv sinine tuli Crowleyle juba viimased viiskümmend sekundit märku andnud, et teda jälitavad kaks meest, kellel on isu see sajand talle veelgi huvitavamaks teha.

Ta viskas pilgu kellale, mis oli valmistatud sellisele rikkale süvameresukeldujale, kes tahab ka vee all teada, mida näitab kell kahekümne ühes pealinnas üle kogu maailma.²

Bentley põrutas kiirteelt alla, võttis kahe ratta peal kurvi ja kihutas mööda varjulist alleed minema. Sinine vilkur järgnes talle.

Crowley ohkas, lasi ühe käega roolirattast lahti ning tegi end pooleldi taha pöörates üle õla mingi keerulise žesti.

Sinine vilkurituli ähmastus eemal, kui politseiauto, seesistujate suureks imestuseks, seisma jäi. Kuid see oli vaid köömes võrreldes üllatusega, mis tabas neid siis, kui nad avasid kapoti ja avastasid, milleks oli muutunud mootor.