Читать книгу Head ended - Terry Pratchett Neil Gaiman - Страница 16
•
ОглавлениеCrowley tuhises Amershamist natuke lääne pool mööda teed; ta haaras esimesena kätte sattunud kasseti ning püüdis seda teelt välja sõitmata haprast plastkarbist kätte saada. Salongilambi valgel selgus, et tegemist on Vivaldi „Nelja aastaajaga”. Rahustav muusika, just see, mis tal vaja.
Ta surus kasseti Blaupunkti makki.
„Ohkuradikuradikurat! Miks just praegu? Miks mina?” pomises ta, samal ajal kui Queeni tuttavad akordid ta kõrvu paitasid.
Ja järsku hakkas Freddy Mercury temaga rääkima: SEST SA OLED SELLE ÄRA TEENINUD, CROWLEY.
Crowley pidi ehmatusest äärepealt Jumala nime suhu võtma. Elektroonika kasutamine kommunikatsioonivahendina oli olnud tema idee; Allilm oli ometigi kord mõttest kinni haaranud ja nagu alati kõigest valesti aru saanud. Crowley oli lootnud neid mobiiltelefonidega varustada, aga selle asemel lõikasid nad lihtsalt vahele kõigele, mida ta parasjagu kuulama juhtus, ning keerasid laulusõnad pea peale.
Crowley neelatas.
„Tänan väga, isand,” vastas ta.
ME USALDAME SIND TÄIELIKULT, CROWLEY.
„Tänan sind, isand.”
SEE ASI ON VÄGA TÄHTIS, CROWLEY.
„Ma tean, ma tean.”
TÄHTIS HETK ON KÄES, CROWLEY.
„Jäta kõik minu hooleks, isand.”
SEDA ME JUST NIMELT TEEMEGI, CROWLEY. KUI MISKI VALESTI LÄHEB, SAAVAD KÕIK ASJAGA SEOTUD ISIKUD SUURTE KANNATUSTE OSALISEKS. ISEGI SINA, CROWLEY. ERITI SINA.
„Arusaadav, isand.”
SIIN ON SINU JUHTNÖÖRID, CROWLEY.
Ja äkitselt teadis ta kõike. Ta ei võinud seda värki seedida. Nad oleks võinud sama hästi talle lihtsalt öelda, neil polnud ometi tarvis seda õõvastavat teadmist otse talle ajudesse pillata. Ta pidi sõitma ühte teatud haiglasse.
„Jõuan sinna viie minutiga, isand, käkitegu.”
VÄGA HEA. I see a little silhouetto of a man scaramouche scaramouche will you do the fandango…
Crowley virutas rusikaga vastu rooliratast. Kõik oli nii hästi läinud, viimased paar sajandit oli kogu värk tal kenasti käpas olnud. Nii see kord juba on – mõtled, et enam paremini minna ei saakski, ja korraga läheb viimnepäev lahti. Suur Sõda, Viimane Lahing. Taeva võitlus põrguga, kolm raundi, üks langemine, ei mingit alistumist. Ja ongi kõik. Ei mingit maailma enam. Seda maailma lõpp ju tähendaski. Ei mingit maailma enam. Ainult igavene paradiis, või kui võit kaldub teisele poolele, siis igavene põrgu. Crowley ei osanudki öelda, kumb oleks hullem.
Põrgu oli muidugi juba definitsiooni järgi hullem. Aga Crowley mäletas küll, milline paradiis oli, sellel oli põrguga nii mõndagi ühist. Näiteks polnud kummaski võimalik saada korralikku kärakat. Ja paradiislik igavus oli peaaegu sama võigas kui põrgulik põnevus.
Aga tal polnud pääsu. Deemonil ei saanud olla vaba tahet.
…I will not let you go (let him go)…
Vähemalt ei pidanud see juhtuma sel aastal. Tal oli veel aega igasugu asju teha. Näiteks pikaajalised aktsiad maha müüa.
Ta mõtiskles, mis siis saaks, kui ta auto sel pimedal, porisel ja tühjal maanteel kinni peaks, korvi kätte võtaks, ringiratast keerutaks ja sangast lahti laseks…
Midagi hirmsat, vaat mis.
Ta oli kunagi olnud ingel. Tal polnud plaanis langeda. Ta vaid käis vale seltskonnaga läbi.
Bentley kihutas läbi pimeduse edasi, kütusemõõdik näitamas nulli. See oli juba üle kuuekümne aasta nullis olnud. Deemonlusel olid omad head küljed. Näiteks polnud tarvis bensiini osta. Ainus kord, kui Crowley bensiini ostis, oli olnud 1967. aastal; ostjaile jagati tasuta kuuliaugujäljendiga autoaknakleebiseid, mis talle tookord kangesti meeldisid.
Tagaistmelt korvist hakkas kostma nuttu, vastsündinu sireenina läbilõikavat pasunahäält. See oli kile. Sõnatu. Ja vana.
