Читать книгу Head ended - Terry Pratchett Neil Gaiman - Страница 17

Päris kena haigla, mõtles Mr. Young. Ja vaikne oleks seal ka olnud, kui poleks olnud nunnasid.

Tegelikult nunnad talle meeldisid. Mitte et ta oleks mingi õigeusklik paavstijünger olnud. Ei, mis kirikuskäimisse puutus, siis kirik, millest ta end vankumatu rahuga eemale hoidis, oli Püha Cecilia ja Kõigi Inglite Kirik, evangelistlik kogudus, kus patujuttu ei aetud, ja ühessegi teise poleks tal pähegi tulnud minna. Kõik teised kirikud lõhnasid valesti – põrandavaha all ja kahtlustäratav viiruk üleval. Oma hinge tugitooli sügavuses oli Mr. Young kindel, et sellised asjad valmistavad Jumalale piinlikkust.

Aga talle meeldisid nunnad, nagu talle meeldis ka Päästearmee. See tekitas tunde, et kõik on korras, et kusagil leidub inimesi, kes maakera kenasti omal kohal hoiavad.

Ent see oli esimene kord, kus ta kohtus Püha Berylla Latatarade Orduga³. Deirdre oli nendega kokku sattunud ühe oma protestiaktsiooni korraldamisel; aktsioon puudutas ilmselt mingeid ebameeldivaid lõunaameeriklasi, kes võitlesid teiste ebameeldivate lõunaameeriklaste vastu, ning preestreid, kes neid tagant õhutasid, selle asemel et tegelda õigetele preestritele kohaste asjadega, nagu on näiteks kiriku koristamise graafiku koostamine.

Asi oli selles, et nunnad peaksid vait olema. Nad olid selleks sobiva kujuga, Mr. Youngi ähmase arusaama järgi meenutasid nad metronoome. Nad poleks tohtinud vahetpidamata laterdada.

Ta toppis piibu tubakat täis – seda küll nimetati tubakaks, aga see polnud selline tubakas nagu vanasti – ja mõtiskles vaguralt, mis saaks siis, kui küsida nunnalt, kus on meeste tualett. Ilmselt saadaks paavst sulle seepeale teravas toonis kirjakese. Ta niheles kohmetult ja vaatas kella.

Üks asi rääkis siiski nunnade kasuks: nad olid kategooriliselt vastu tema viibimisele sünnituse juures. Deirdre oli seda innukalt nõudnud. Ta oli jälle igasugu asju lugenud. Üks laps juba olemas, aga tema kukub korraga seletama, et mahasaamine on kõige rõõmurikkam ühine elamus, mis kahele inimesele võib osaks saada. Nii see läheb, kui lasta naisel oma ajalehti tellida. Mr. Young ei usaldanud ajalehti, mille siseküljed kandsid selliseid pealkirju nagu „Elustiil” ja „Võimalused”.

Ega tal polnudki midagi rõõmurikaste ühiste elamuste vastu. Rõõmurikkad ühised elamused sobisid talle täiesti. Kuid ta oli ohtrasõnaliselt selgeks teinud, et selle rõõmurikka ühise elamuse elab Deirdre omapäi läbi.

Ja nunnad olid nõustunud. Nende arust polnud mingit vajadust, et isa kogu ettevõtmises osaleks. Kui järele mõelda, siis polnud nende arust mingit vajadust, et isa üldse milleski osaleks, mõtiskles Mr. Young.

Ta lükkas selle niinimetatud tubaka pöidlaga piibukahasse ning vaatas siis väikest silti ooteruumi seinal, mis kinnitas, et tema enda tervise huvides on parem, kui ta ei suitseta. Ta otsustas, et omaenese tervise huvides läheb ta suitsetama trepile. Kui seal väljas peaks kasvama veel mõni kena diskreetne põõsas, siis seda tervislikum.

Ta eksles läbi tühjade koridoride ja leidis ukse, mille taga laius vihmamärg, ennasttäis prügikastidega täidetud õu.

Ta võdistas end ning seadis pihud piibu ette, et seda läita.

Naistega läheb see teatud eas niimoodi. Kakskümmend viis laitmatut aastat, ja siis korraga tõmbavad nad jalga roosad sokid, millel labaosa ära lõigatud, teevad neis masinlikke võimlemisharjutusi, ning süüdistavad meest, et see pole iial pidanud enesele ülalpidamist teenima. See tuli hormoonidest või millestki sellisest.

Prügikastide kõrvale libises suur must auto ja peatus. Sellest hüppas välja tumedate prillidega noor mees, käes miski, mis meenutas kandehälli, ja siugles ukse poole.

Mr. Young võttis piibu suust. „Teil jäid tuled peale,” ütles ta abivalmilt.

Mees heitis talle mittemidaginägeva pilgu, just nagu oleksid tuled tema kõige väiksem mure, ja viipas käega Bentley suunas. Tuled kustusid.

„Õige käepärane,” ütles Mr. Young. „Infrapuna, jah?”

Teda üllatas kergelt, et võõras ei paistnud märg olevat. Ning et hällis juba oli keegi.

„Kas juba algas?” küsis mees.

Mr. Young tundis kergelt uhkust, et teda otsekohe lapsevanemaks osati pidada.

„Jah,” vastas ta. „Aga minul kästi välja minna,” lisas ta tänulikult.

„Juba? Oskate te öelda, kaua meil aega on?”

Meil, täheldas Mr. Young. Ilmselt oli tegemist arstiga, kes pooldab vanemate ühistegevust lastega ümberkäimisel.

„Minu arust hakkas meil… eee… asi juba minema.”

„Millises palatis ta on?” küsis mees kiirustades.

„Me oleme palatis number kolm,” vastas Mr. Young. Ta patsutas taskuid ja leidis laperguseks pressitud paki, mille ta oli traditsioone järgides kaasa võtnud.

„Äkki jagaksime ühist rõõmurikast sigarisuitsetamise elamust?” küsis ta.

Kuid mees oli juba kadunud.

Mr. Young pani paki hoolikalt tagasi ning vaatas mõtlikult oma piipu. Küll neil arstidel on alati kiire. Töötavad iga tunnikese, mis Issand annab.