Читать книгу Eemal hullutavast ilmakärast - Thomas Hardy - Страница 11

Pool tundi hiljem ilmus Bathsheba, korralikult riides, Liddy saatel suure vana elutoa ülemisse otsa ning avastas, et mehed olid istunud pikale kastiga pingile ja kõrge korjuga pingile toa teises otsas. Ta istus laua äärde ning, sulepea käes ja purjeriidest rahakott enda kõrval, avas arveraamatu. Rahakotist valas ta välja väikese hunniku münte. Liddy istus tema kõrvale ning hakkas õmblema, pidas aeg-ajalt vahet ja vaatas ringi või võttis eesõigustatud inimese ilmega mõne poolesovrinise enda eest laualt ning silmitses seda nagu kunstiteost, ilmes vähimatki soovi seda rahana kasutada.

„Enne, kui me alustame, mehed, tahan ma teile kahest asjast rääkida,” teatas Bathsheba. „Esimene asi on see, et ma lasksin töödejuhataja varguse pärast lahti ja otsustasin ilma töödejuhatajata jätkata, kõigega iseenda pea ja käte abil toime tulla.”

Üllatusest ahmisid mehed kuuldavalt õhku.

„Teiseks tahan ma teilt küsida, ega te midagi Fannyst kuulnud ole.”

„Ei midagi, preili.”

„Kas te olete selleks midagi teinud?”

„Ma rääkisin farmer Boldwoodiga,” seletas Jacob Smallbury. „Koos tema ja kahe teise mehega kammisime läbi Newmilli tiigi, aga ei leidnud sealt midagi.”

„Ja uus lambakarjus käis Sokupea kõrtsis Yalburys, arvas, et ehk ta on sinna läinud, aga seal polnud keegi teda näinud,” ütles Laban Tall.

„Kas William Smallbury käis Casterbridge’is?”

„Ta läks sinna küll, aga pole veel koju jõudnud. Lubas kella kuueks tagasi olla.”

„Praegu on kolmveerand kuus,” ütles Bathsheba kella vaadates. „Ta peaks varsti tulema. Niisiis” – ta heitis pilgu arveraamatusse – „kas Joseph Poorgrass on siin?”

„Jah, härra – see tähendab, preili,” vastas mees. „Mina olengi Poorgrass.”

„Ja kes sa siin oled?”

„Enda meelest mitte keegi. Mis teised minust arvavad, seda ma ei oska öelda, eks nad ise räägivad.”

„Mida sa farmis teed?”

„Aasta ringi olen vedude peal. Külviajal lasen künnivareseid ja varblasi, aitan seatapmise juures, härra.”

„Palju sulle?”

„Palun mulle üheksa šillingit ja üheksa penni ja vale poolepennise asemel õige poolepennine, härra – see tähendab, preili.”

„Õige. Siin on sulle lisaks veel kümme šillingit, väike kingitus, kuna ma siin uus olen.”

Bathsheba punastas kergelt selle avaliku lahkuse üle, ning Henery Fray, kes oli tema tooli poole nihkunud, kergitas kulme ja tõstis sõrmi, et oma väikest imestust avaldada.

„Kui palju ma sinule võlgnen – mehele seal nurgas – mis su nimi on?” küsis Bathsheba.

„Matthew Moon, preili,” vastas imelik kogu, kelle riiete sees ei paistnud suurt midagi olevat, ning kelle varbad, kui ta lähemale astus, polnud suunatud otse ettepoole, vaid sisse- või väljapoole, kui mees oma lööberdava kõnnakuga liikus.

„Kas sa ütlesid Matthew Mark? – räägi kõvemini – ma ei söö sind ära,” ütles noor farmer sõbralikult.

„Matthew Moon, preili,” parandas Henery Fray tema tooli tagant, kuhu ta oli enda nihutanud.

„Matthew Moon,” pomises Bathsheba ning pööras oma särava pilgu arveraamatule. „Nagu ma aru saan, on sulle kirja pandud kümme šillingit ja kaks ja pool penni.”

„Jah, preili,” lausus Matthew häälega, mis meenutas tuule sahinat kuivanud lehtedes.

„Võta oma palk ja kümme šillingit. Nüüd järgmine – Andrew Randle. Ma kuulsin, et sa oled siin uus mees. Miks sa eelmisest farmist ära tulid?”

„P-p-p-p-p-pal-pal-pal-palun, preili, p-p-p-p-p-pal-pal-palpal-palun preili, palun pr-, palun, pr-”

„Ta on kokutaja,” seletas Henery Fray poole häälega, „ja nad saatsid ta minema, sest ainsal korral, kus ta selgesti rääkis, teatas ta maaomanikule, et ta hing on tema enda oma, ja ütles ka teisi nurjatuid asju. Vaielda ta oskab, preili, sama hästi kui teie või mina, aga korralikult rääkida ei oska mitte üks põrm.”

„Andrew Randle, võta oma raha – tänada võid mind päeva või kahe pärast. Temperance Miller – ah, ja veel teinegi, Soberness – vist mõlemad on naised.”

„Jah, preili, siin me oleme,” kõlas vastus kiledalt ühel häälel.

„Mis tööd teie teete?”

„Meie töötame viljapeksumasina juures ja punume heinast köisi ja peletame minema kukkesid ja kanu, kui nad teie seemnete kallale lähevad, ja paneme käsitsi maha varaseid ja hilisemaid söögikartuleid.”

„Jah – saan aru. Kas nende naistega võib rahul olla?” küsis Bathsheba tasakesi Henery Fraylt.

„Oh preili – ärge parem üldse küsige! Lodevate elukommetega naised – nii liiderlikud, kui üldse olla võib!” oigas Henery endamisi.

„Mine ja istu.”

„Mida, preili?”

„Mine ja istu.”

Tagaseinas istuv Joseph Poorgrass nõksatas ning ta huuled tõmbusid järsku kuivaks, kui ta nägi Bathshebat käskivalt rääkivat ja Heneryt nurka pugevat.

„Nüüd järgmine. Kas sina, Laban Tall, jääd edasi minu juurde tööle?”

„Kas teie või ükskõik kelle juurde, kes mulle hästi maksab, preili,” vastas noor abielumees.

„Õigus – mees peab millestki elama!” ütles üks naine tagaseinast, kes oli äsja puutaldadega klobistades sisse tulnud.

„Kes see naine on?” küsis Bathsheba.

„Ma olen tema seaduslik naine,” jätkas hääl kindlamalt ja kõvemini. Ehkki naine ise väitis, et on kakskümmend viis, nägi ta välja kolmekümnene ning teda oleks võinud ka kolmekümne viieseks pidada, tegelikult oli ta nelikümmend. Erinevalt mõnest äsja abiellunud naisest ei näidanud ta teiste ees välja õrnust oma mehe vastu, vahest selle pärast, et tal seda näidata polnud.

„Või nii,” ütles Bathsheba. „Noh, Laban, kas sa jääd edasi?”

„Jah, jääb küll!” kostis jällegi Labani seadusliku naise kile hääl.

„Noh, küllap ta oskab ise enda eest rääkida.”

„Oh taevas, preili, ega ikka ei oska küll. Kõva töömees, aga arult juhm.”

„Heh-heh-heh,” kõkutas abielumees naerda, püüdes kõigest väest naise sõnu heaks kiita, sest ta võttis teravaid solvanguid sama vääramatu hea tujuga nagu parlamendikandidaadid valimisvõitluses.

Samal viisil hõigati välja ka ülejäänud nimed.

„Nüüd on vist kõik,” ütles Bathsheba, sulges arveraamatu ning raputas näolt sinna eksinud juuksesalgu. „Kas William Smallbury on juba tagasi tulnud?”

„Ei ole, preili.”

„Uuel lambakarjusel läheb abilist vaja,” arvas Henery Fray, kes oli ennast külgepidi Bathsheba tooli juurde nihutanud ja püüdis jällegi talle oma teenistusvalmidust näidata.

„Oh – seda küll. Kes see võiks olla?”

„Noor Cain Ball on väga tubli poiss,” pakkus Henery. „Ega karjus Oak tema noorust pahaks pane?” lisas ta, pöördudes andekspaluva naeratusega lambakarjuse poole, kes oli äsja nähtavale ilmunud ning nõjatus uksepiidale, käed vaheliti.

„Ei, sellest pole midagi,” vastas Gabriel.

„Kuidas Cain endale säärase nime sai?” küsis Bathsheba.

„Oh, preili, ta vaene ema polnud suur piiblilugeja ja eksis tema ristimisel, arvas, et Aabel tappis Kaini, ja andis pojale nime Kaini järgi, ise aga mõtles kogu aeg Aabelit. Pastor parandas küll vea ära, aga oli juba liiga hilja, sest kogu küla teadis teda juba selle nime järgi. Poisi jaoks oli see suur õnnetus.”

„Õnnetu lugu tõepoolest.”

„Jah. Aga me püüame seda leevendada, nagu oskame, ja hüüame teda Cainyks. Ah, see tema vaene lesknaisest ema! Ta nuttis endal selle pärast peaaegu silmad peast. Teda kasvatasid üsna paganlikud vanemad, kes ei saatnud teda kirikusse ega kooli, ja see annab tunnistust, preili, kuidas vanemate patud nuheldakse nende laste kätte.”

Siinjuures manas isand Fray näole üksnes kergelt kurva ilme, mis on vajalik, kui kõnesolevast õnnetusest tabatud inimesed oma perekonda ei kuulu.

„Hea küll siis. Cainy Ballist saab lambakarjuse abiline. Aga sinule on vist su kohustused teada – ma mõtlen sind, Gabriel Oak.”

„Aitäh, on küll, neiu Everdene,” vastas lambakarjus Oak ukselävelt. „Kui ei ole, eks ma siis küsin.” Gabriel oli üsna vapustatud Bathsheba ülimalt jahedast käitumisest. Keegi, kes ei teadnud, poleks osanud arvata, et Gabriel Oak ja nägus naine, kelle ees ta seisis, olid kunagi olnud midagi enamat kui võõrad. Kuid ehk oli Bathsheba hoiak paratamatuks tagajärjeks tema seisuslikule tõusule lihtsast maamajast häärberisse suurte põldude keskel. Seda on juhtunud ka kõrgemates paikades. Kui hilisemate luuletajate värssides Jupiter oma perekonnaga neile kitsaks jäänud Olümpose mäelt selle kohal laiuvasse taevasse kolis, kajastus nende sõnades vastavalt enam kõrkust ja vaoshoitust.

Koridorist kostsid kellegi sammud, mis polnud eriti kärmed, vaid rasked ja mõõdetud.

(Kõik:) „Billy Smallbury on Casterbridge’ist tagasi.”

„Mis uudist?” küsis Bathsheba, kui William, saali keskele jõudnud, kaabust taskurätiku võttis ja otsaesist pühkis, keskelt alates kuni äärteni.

„Ma oleksin varem tagasi jõudnud, preili, kui ilm oleks parem olnud,” lausus ta. Seejärel trampis ta mõlemat jalga kõvasti vastu põrandat ning teised märkasid alla vaadates, et mehe mõlemad saapad olid lumised.

„Lõpuks jõudsid ikka kohale,” tähendas Henery.

„Mida sa Fannyst kuulsid?”

„Noh, preili, enam-vähem on selge, et ta laskis koos sõduritega jalga,” teatas William.

„Ei, Fanny-sugune tasakaalukas tüdruk ei saanud seda teha.”

„Ma seletan teile täpselt, kuidas asi oli. Kui ma Casterbridge’i kasarmutesse jõudsin, öeldi mulle: „Üheteistkümnes tragunirügement on läinud, uus väeosa on asemele tulnud.” Üheteistkümnes rügement oli eelmisel nädalal suundunud Melchesteri poole ja sealt edasi. Valitsuse käsk teele asuda tuli ootamatult nagu alati, ning enne kui üheteistkümnes rügement veel taibata jõudis, olid mehed juba teel. Nad läksid siit mööda.”

Gabriel oli teda huviga kuulanud. „Ma nägin neid, kui nad läksid,” sõnas ta.

„Jah,” jätkas William. „Räägiti, et nad ratsutasid uljalt hobustel mööda tänavat ja mängisid võidukalt lugu „Tüdruk, kelle ma maha jätsin”. Suure trummi põrin pani kõigil pealtvaatajatel sisikonna rappuma ja linna litsimaja asukatel ja prostituutidel olid kõigil silmad märjad.”

„Aga sõdurid ei läinud ju sõtta!”

„Ei, preili, aga nad läksid asendama neid, kes ehk läksid sõtta, ja need asjad on tihedasti omavahel seotud. Ja nii ma ütlesin endale: Fanny austaja oli selles rügemendis, ja Fanny läks temale järele. See on ilmselge, preili.”

„Kas sa said selle mehe nime teada?”

„Keegi ei teadnud seda. Küllap oli ta auastmelt kõrgem kui lihtsõdur.”

Gabriel seisis mõttes ega lausunud sõnagi, kuid teda vaevasid kahtlused.

„Noh, vähemalt täna õhtul ei õnnestu meil ilmselt midagi rohkem teada saada,” lausus Bathsheba. „Aga keegi teist peaks farmer Boldwoodi juurde minema ja talle seda vähestki teatama.”

Ta tõusis püsti, kuid enne minekut pöördus veel mõne sõnaga meeste poole ning tegi seda meeldiva väärikusega, millele tema leinariietus sõnades endas puuduva kainuse lisas:

„Teil on nüüd peremehe asemel perenaine. Ma ei tea veel, kuidas ma farmipidamisega hakkama saan, aga ma teen, mida suudan, ja kui teie mind teenite, siis teenin ka mina teid. Ärgu ükski teie hulgas ülekohtuselt arvaku (kui selliseid leidub, ehkki ma loodan, et neid pole), et kuna ma olen naine, ei tee ma vahet halva ja hea vahel.”

(Kõik:) „Ei, preili!”

(Liddy:) „Väga hästi öeldud.”

„Ma tõusen enne, kui te ärkate; ma olen põllul enne, kui teie tõusete; ja olen hommikust söönud enne, kui te põllul olete. Lühidalt, ma üllatan teid kõiki.”

(Kõik:) „Jah, preili.”

„Niisiis, head õhtut.”

(Kõik:) „Head õhtut, preili.”

Seejärel astus väike seaduseandja laua äärest tagasi ning väljus hoogsalt suurest elutoast, kusjuures ta musta siidkleidi saba mõned õlekõrred kaasa haaras ning neid krabistades mööda põrandat vedas. Liddy, väärikast sündmusest elevil, hõljus Bathsheba järel uksest välja natuke vaoshoituma väärikusega, milles ei puudunud omajagu naljaga pooleks matkimist, ning uks sulgus nende järel.