Читать книгу Eemal hullutavast ilmakärast - Thomas Hardy - Страница 8

SEITSMES PEATÜKK
Äratundmine. Arglik tüdruk

Оглавление

Bathsheba tõmbus tagasi varju. Ta vaevalt teadis, kas tunda lõbu sellest erakordsest kohtumisest või muret selle piinlikkuse pärast. Temas oli natuke kaastunnet, samas aga ka õige pisut võidurõõmu: esimest Gabrieli vastu tema olukorra pärast, teist aga omaenda olukorra üle. Piinlikkust ta aga ei tundnud, ja tuletades meelde armuavaldust, mille Gabriel talle Norcombe’is oli teinud, mõtles ta vaid, et oli selle peaaegu unustanud.

„Jah,” pomises ta ning näole väärika ilme mananud, pöördus natuke punastades uuesti Gabrieli poole. „Mul on küll lambakarjust vaja, aga…”

„Tema on selleks see õige mees,” ütles üks külaelanik vaikselt.

Veendumus tekitab veendumust. „Jah, seda kindlasti,” kinnitas teine külaelanik otsustavalt.

„Tõesti õige mees,” lisas kolmas hoogsalt.

„Tal on taipu,” tähendas neljas innukalt.

„Siis öelge talle, et ta töödejuhatajaga räägiks,” teatas Bathsheba.

Nende vahekord oli jälle asjalik. Selleks, et sellele kohtumisele õiget romantikat lisada, oleks läinud vaja suveõhtut ja üksildust.

Gabrielile näidati, kus töödejuhataja seisis, ning surunud maha südamepõksumise, mille temas tekitas avastus, et see kummalise kuulsusega Astarte15 oli vaid tuntud ja imetletud Venuse teisend, läks mehe juurde, et arutada temaga tööle asumisega seotud vajalikke küsimusi.

Tuli nende ees hakkas kustuma. „Selle lisatöö eest kulub teile natuke kehakinnitust ära, mehed,” teatas Bathsheba. „Kas tulete sisse?”

„Midagi hamba alla võttes ja lonksukest rüübates tunneksime endid vabamalt, preili, kui te meile kehakinnituse Warreni linnasekuivatisse saadaksite,” ütles üks meestest.

Seejärel kadus Bathsheba oma poni seljas pimedusse ning mehed läksid kahe- ja kolmekaupa küla poole – üksnes Oak ja töödejuhataja jäid kuhja juurde.

„Nüüd on sinu tulekuga seoses vist kõik lahendatud ja ma lähen ära koju,” teatas töödejuhataja lõpuks. „Head õhtut sulle, karjus.”

„Ega te mulle mingit öömaja leia?” küsis Gabriel.

„Seda küll mitte,” vastas mees ja liikus Oakist mööda, nagu kristlane hiilib mööda annetustetaldrikust, kui ei taha raha anda. „Kui sa teed mööda edasi lähed, kuni Warreni linnasekuivatini jõuad, kuhu mehed läksid suupistet võtma, oskab seal keegi sulle kindlasti öömaja juhatada. Head õhtut, karjus.”

Töödejuhataja, kes tundis hirmu kohustuse ees oma ligimest nagu iseennast armastada, suundus nüüd üles mäkke ja Oak hakkas küla poole astuma, ikka veel üllatunud Bathshebaga kohtumisest, rõõmus tema lähedal olemisest ning hämmeldunud, nähes, kui kiiresti sellest eluvõõrast Norcombe’i tüdrukust siin majapidamist juhtiv ja külmavereline naine oli saanud. Kuid mõnel naisel ongi erakorralist olukorda vaja, et sääraseks saada.

Sunnitud teed otsides oma unelemise osaliselt jätma, jõudis Oak kalmistuni ning läks piki seda ümbritsevat kivimüüri, mille ääres kasvas mitu vana puud. Müüri ääres oli lai rohuriba ja rohi summutas isegi sel aastaajal Gabrieli sammude kaja. Jõudnud ilmselt kõige vanema puu juurde, märkas ta, et puutüve taga seisab üks kogu. Gabriel sammus edasi ja järgmisel hetkel lõi kogemata jalaga vastu lahtist kivi. Kõlksatus oli küllalt kõva selleks, et häirida liikumatult seisvat võõrast, kes võpatas ning tõmbus kössi.

See oli kleenuke tüdruk, üsna õhukeselt riides.

„Tere õhtust,” ütles Gabriel reipalt.

„Tere õhtust,” vastas tüdruk.

Tüdruku hääl oli üllatavalt võluv, selle tasane ja mahe kõla viitasid romantikale, mida esineb nii sagedasti kirjeldustes, kuid harva tegelikkuses.

„Ehk sa oskad mulle öelda, kas ma seda teed minnes jõuan Warreni linnasekuivatisse?” jätkas Gabriel, peamiselt küll kinnituse saamiseks, kuid osalt ka selleks, et veel kord seda kõlavat häält kuulda.

„Viib küll. Linnasekuivati asub mäejalamil. Aga ega sa ei tea…” alustas tüdruk kõheldes, kuid jätkas siis: „Ega sa ei tea, kui kaua Sokupea kõrts võiks lahti olla?” Teda näis köitvat Gabrieli reipus, Gabrieli aga tüdruku häälevarjundid.

„Ma ei tea, kus see Sokupea kõrts ülepea asub ega ka midagi selle kohta. Kas sa tahad veel täna õhtul sinna jõuda?”

„Jah…” Naine vaikis taas. Polnud mingit vajadust jätkata, ning see, et ta veel midagi lisas, näis tulenevat vaistlikust soovist oma muretust näidata, mida võib märgata kavaluseta inimeste juures, kui nad vargsi tegutsevad. „Sa pole siis Weatherburyst?” küsis tüdruk arglikult.

„Ei ole. Ma olen uus lambakarjus – alles tulin siia.”

„Ainult lambakarjus – aga olekult oled peaaegu nagu farmer.”

„Ainult lambakarjus,” kordas Gabriel rõõmutult, olukorra lõplikkust rõhutades. Tema mõtted olid suunatud minevikku, pilk aga tüdruku jalgadele, mille kõrval ta alles nüüd mingit kompsu märkas. Ilmselt nägi tüdruk Gabrieli sellele suunatud pilku, sest ta küsis keelitavalt:

„Ega sa kellelegi külas räägi, et mind siin nägid – vähemalt päev või kaks?”

„Ei räägi, kui sa seda ei taha,” vastas Oak.

„Suur aitäh sulle,” vastas tüdruk. „Ma olen üsna vaene ega taha, et inimesed minust midagi teaksid.” Ta vaikis ning hakkas värisema.

„Säärasel külmal õhtul peaks sul keepki õlgadel olema,” tähendas Gabriel. „Mine parem kuhugi tuppa.”

„Oh ei! Palun mine edasi ja jäta mind üksi. Suur aitäh heade sõnade eest.”

„Juba lähen,” lausus Gabriel ning lisas siis kõhklevalt: „Kuna sul on rahaga kitsas, siis ehk lubad mul sulle ühe pisku anda. See on küll ainult šilling, aga see on kõik, mida ma sulle saan anda.”

„Jah – ma võtan selle vastu,” ütles võõras tänulikult.

Tüdruk sirutas käe välja, Gabriel oma. Pimeduses teineteise pihku otsides, et raha üle anda, toimus midagi väikest, kuid paljutähendavat. Gabrieli sõrmed puudutasid noore naise rannet. Pulss randmes tagus meeletu ägedusega. Samasugust kiiret, tugevat tagumist oli Gabriel sageli tundnud oma lammaste reiearteris, kui need rataste alla olid jäänud. See viitas liiga suurele pingutusele, tüdruku kogu ja oleku järgi otsustades oli tal jõudu niigi vähe.

„Mis viga?”

„Ei midagi.”

„Aga tegelikult?”

„Ei-ei! Ära ütle kellelegi, et sa mind siin nägid!”

„Hea küll, ei ütle. Veel kord head õhtut.”

„Head õhtut.”

Noor tüdruk jäi liikumatult puu alla seisma, ning Gabriel läks mäest alla Weatherburysse või Lower Longpuddle’isse, nagu seda paika vahel nimetati. Tal oli tunne, et seda kleenukest ja habrast olendit puudutades oli temasse kandunud kübeke tüdruku sügavast kurbusest. Kuid tarkus peitub pelgalt muljete mõõdukamaks muutmises, ning Gabriel püüdis sellele seigale mitte eriti mõelda.

15

Astarte – mütoloogias Foiniikia ja Kaanani viljakus- ja armastusjumalanna.

Eemal hullutavast ilmakärast

Подняться наверх