Читать книгу Eemal hullutavast ilmakärast - Thomas Hardy - Страница 7

Möödus kaks kuud. Saabus päev veebruaris, mil krahvkonnalinnas Casterbridge’is peeti iga-aastast tööjõu värbamise laata.

Tänava ühes otsas seisid kakssada või kolmsada reibast ja tugevat töömeest ning ootasid oma võimalust – nad kõik olid mehed, kellele töö ei tähendanud midagi hullemat kui gravitatsioonijõuga võitlemist ning mõnu mitte midagi paremat kui sellele järeleandmist. Tööotsijate hulgas andsid veovoorimehed endast märku sellega, et sidusid jupi piitsanööri endale kaabu ümber, katusepanijad kandsid kaabul põimitud õlekõrsi; lambakarjused hoidsid käes konksuga keppi; ja nii nägid tööpakkujad otsekohe, millist tööd keegi otsib.

Rahvasummas seisis tugeva kehaehitusega noor mees, kes hoiakult paistis teistest üle olevat – tema üleolek oli nii märgatav, et mitu punase näoga talunikku tema juures seisatasid ning tema kui farmeri poole pöördusid, teda kõnetades „härra” ütlesid.

„Ma ise otsin tööd – töödejuhataja töökohta,” vastas ta iga kord. „Ega ei tea, kas kellelgi peaks töödejuhatajat vaja olema?”

Gabriel oli nüüd kahvatum. Tema pilk oli mõtlikum ja ilme nukram. Ta oli läbi teinud katsumuse, mis oli andnud talle rohkem, kui temalt võtnud. Oma tagasihoidlikust seisundist lambakuningana oli ta langenud Siddimi maapigiaukudesse12, kuid temas oli mingit väärikat rahu, mida ta varem kunagi polnud kogenud, ning ükskõiksust saatuse vastu, mis, ehkki sageli teeb inimesest lurjuse, võib ka aluseks olla tema ülevusele. Seega oli alandamisest saanud ülendamine ja kaotusest võit.

Hommikul oli linnast lahkunud ratsaväerügement, ning üks seersant koos kaaslastega oli käinud läbi neli tänavat ja nekruteid värvanud. Päev hakkas juba õhtusse kalduma, kuid Gabrieli polnud veel keegi palganud. Ta peaaegu juba kahetses, et polnud nekrutiks läinud ja asunud oma maad teenima. Tüdinud turuplatsil seismisest, üsna ükskõikne töö valiku suhtes, otsustas ta peale töödejuhataja ameti ka mõne teise tööotsa vastu võtta.

Kõik farmerid näisid lambakarjust otsivat. Lambapidamine oli Gabrieli ala. Ta pööras ühte kõrvaltänavasse ning sealt veel kõrvalisemasse umbtänavasse ja astus sisse sepikotta.

„Kui palju teil aega võtab, et lambakarjuse kepile konksu teha?”

„Kakskümmend minutit.”

„Palju tahate?”

„Kaks šillingit.”

Gabriel istus pingile ning sai kepile konksu ja kepi enda pealekauba.

Seejärel läks Gabriel valmisriietepoodi, mille omanikul oli suur tagavara talumeherõivaid. Kuna konksuga kepp oli nõudnud Gabrielilt peaaegu kogu tema rahatagavara, üritas ta vahetada oma jope tavalise lambakarjuse hõlsti vastu, ning see tal ka õnnestus.

Vahetuskaup tehtud, ruttas ta linna keskele ning jäi seisma kõnnitee servale, lambakarjuse konksuga kepp käes.

Nüüd, kus Oak oli lambakarjuseks kehastunud, näis, et kõige enam otsiti hoopis töödejuhatajaid. Kuid paar farmerit märkasid teda ja astusid lähemale. Järgnes umbes alljärgnev kahekõne:

„Kust kandi mees oled?”

„Norcombe’ist.”

„Siis üsna kaugelt.”

„Sinna on oma viisteist miili.”

„Kelle farmis sa viimati töötasid?”

„Enda omas.”

See viimane vastus mõjus iga kord nagu kuuldus koolerast. Küsimusi esitanud farmer tõmbus eemale ja vangutas kahtlevalt pead. Nagu ta koer, nii oli ka Gabriel liiga hea, et usaldusväärne olla, ning kaugemale temaga keegi sellest küsimusest ei jõudnud.

Kuna kindlam oli vastu võtta mis tahes pakutud võimalus ja vastavalt käituda, selle asemel et anda ühel heal plaanil aega küpseda ning oodata võimalust selle teostamiseks, kahetses Gabriel, et oli lambakarjuseks kehastunud ega olnud pakkunud ennast mis tahes tööle, mida laadal pakuti. Hakkas juba pimenema. Viljabörsi juures vilistasid ja laulsid mõned lõbusad mehed. Gabrieli käsi, mis oli mõnda aega tegevusetult hõlsti taskus püsinud, puudutas sinna peidetud flööti. Nüüd avanes tal võimalus oma kallilt omandatud oskust rakendada.

Ta võttis flöödi välja ja hakkas mängima lugu „Kappa laadale” mehe kombel, keda pole ealeski ükski mure vaevanud. Oak oskas mängida flööti Arkaadiale13 omase mahedusega ning tuntud helide kõla rõõmustas nii tema enda kui ka ümberringi seisvate meeste meeli. Ta jätkas südikalt mängimist ning oli poole tunniga teeninud summa, mis temasugusele puuduses olevale mehele tähendas tervet varandust.

Meestelt küsides sai Gabriel teada, et järgmisel päeval pidi ka Shottsfordis laata peetama.

„Kui kaugel siit Shottsford on?”

„Kümme miili Weatherburyst edasi.”

Weatherburyst? See oli koht, kuhu Bathsheba kaks kuud tagasi oli läinud. See teade mõjus Gabrielile otsekohe tujutõstvalt.

„Kui palju Weatherburysse maad on?”

„Viis või kuus miili.”

Bathsheba oli ilmselt juba ammu Weatherburyst lahkunud, kuid see paik pakkus Oakile küllalt huvi selleks, et Shottsfordi laata järgmiseks tööotsimise kohaks valida. Pealegi olid ka Weatherbury elanikud ise huvitavad. Kui jutte uskuda, siis olid nad sama vastupidavad, lõbusad, edukad ja patused nagu kogu krahvkonna rahvas. Oak otsustas teel Shottsfordi öö Weatherburys magada ning hakkas sammuma mööda maanteed, mida talle soovitati kui kõige otsemat teed sellesse külla.

Tee läks luhtade vahelt, mida läbisid väikesed ojad, kus värelev veepind moodustas keskel otsekui palmiku, servades aga volte, või kus vool oli kiirem, tekkisid veepinnale valged vahutäpid, mis liikusid edasi segamatu rahuga. Kõrgemates kohtades krabisesid kuivanud ja kuivad lehed maapinnal, kui tuul neid ülepeakaela edasi veeretas, ning väikesed linnud soputasid põõsastarades sulgi, et end ööseks mõnusalt okstesse seada. Kui Oak ühtlaselt edasi liikus, jäid linnud paigale, kuid kui ta seisatas, et neid okstel vaadata, tõusid linnud lendu. Ta möödus Yalbury metsast, kus jahilinnud puudele magama kogunesid, ning kuulis faasanikuke murduvat häälitsust: „ku-ukk, kukk” ja faasanikana kägisevat vilistamist.

Kui ta oli läbinud kolm või neli miili, oli kogu ümbrusest saanud ühtlane pimedus. Yalbury mäest alla laskunud, nägi Oak ähmaselt enda ees veovankrit, mis seisis tee kõrval suure puu all.

Lähemale jõudnud, avastas ta, et hobuseid vankri ees polnud, ilmselt olid ka inimesed selle juurest läinud. Ilmselt oli vanker ööseks sinna jäetud, sest peale pooliku heinapalli vankripõhjas oli see tühi. Gabriel istus vankri aistele ning pidas aru. Ta oletas, et on suurema osa teest ära käinud, ja kuna ta oli päikesetõusust saadik jalul olnud, tekkis tal kiusatus vankrisse heintele pikali visata, selle asemel et edasi Weatherburysse rühkida ja öömaja eest maksma hakata.

Lõpetanud oma viimased leiva- ja singiviilud ning joonud peale siidripudelist, mille ta targu kaasa oli võtnud, ronis ta tühja vankrisse. Siin laotas ta pooled heinad endale alla, teise poole aga tõmbas, nii hästi kui pimedas sai, endale üleni tekiks peale ja tundis ennast kehaliselt ülimalt mõnusasti. Kuid mõeldes oma elu õnnetule hetkeseisule, ei pääsenud Oak, kes teistest kaugelt enam endas juurdles, hinges kurbust tundmast. Oma ebaõnnestumistele armastuses ja lammastepidamises mõeldes jäi ta magama, sest nagu meremehed, nii suudavad ka lambakarjused jumala14 kohale kutsuda ega tarvitse teda oodata.

Teadmata, kui kaua ta oli maganud, ärkas Oak äkki ning avastas, et vanker liigub. Vedrudeta vanker sõitis tema jaoks küllalt kiiresti ning põhjustas talle lausa kehalist kannatust: ta pea kolksus timpanipulgana vastu vankripõrandat. Nüüd kuulis ta vankri eesotsast jutukõminat. Hääled sundisid teda ettevaatlikult heintest välja piiluma (kui ta oleks jõukas mees olnud, oleks teda vallanud hirm, kuid õnnetus on hea ravim hirmu vastu enda pärast), ja esimene asi, mida Oak märkas, olid tähed tema pea kohal. Suur Vanker hakkas Põhjanaelaga täisnurga alla jõudma ja Gabriel järeldas sellest, et kell pidi umbes üheksa olema – teisisõnu, et ta oli kaks tundi maganud. See väike astronoomiline arvutus ei nõudnud temalt jõupingutust, ning samal ajal pöörast ta ennast vargsi, et võimalust mööda näha, kelle kätte ta oli sattunud.

Ees paistis ähmaselt kaks kogu, kes istusid, jalad rippu üle vankriääre, üks mees juhtis hobuseid. Peagi avastas Gabriel, et mees oli voorimees, ja nagu ilmnes, olid mõlemad tulnud Casterbridge’ist nagu temagi.

Meeste vahel toimus alljärgnev vestlus:

„Olgu, kuidas on, välimuselt näeb ta küll kena välja. Aga naisterahva juures on see ainult väline koor ja ilusa näolapi taga võib vahel püsti kurat olla.”

„Jah, seda küll, Billy Smallbury – seda küll.” See polnud eriti kindlalt öeldud, pealegi avaldas rääkija kõrile mõju vankri rappumine. Need sõnad tulid ohje hoidva mehe suust.

„Ta olevat väga edev naisterahvas – nii temast räägitakse.”

„Aa. Kui nii, siis ei saa ma talle otsa vaadata. Pagan võtaks, ei saa – heh-heh-heh. Minusugune häbelik mees.”

„Jah – hirmus edev on ta küll. Räägitakse, et enne magamaminekut vaatab ta peeglisse, et näha, kas tal öötanu ilusti peas on.”

„Aga ise pole abieluski. On vast lugu.”

„Ja räägitakse, et ta oskab klaverit mängida. Nii hästi, et võib mängida ühtviisi nii koraale kui ka kõige lustakamaid lugusid.”

„Vaat siis. Meil on vedanud, ma tunnen, et olen nagu uuesti sündinud. Aga kuidas ta palka maksab?”

„Seda ma ei tea, isand Poorgrass.”

Neid ja teisi sarnaseid mõtteavaldusi kuuldes välgatas Gabrieli peast läbi mõte, et ehk räägivad mehed Bathshebast. Kuid sääraseks oletuseks polnud tal mingit alust, sest ehkki vanker oli teel Weatherbury poole, võisid mehed sealt veel edasi sõita, ja naine, kellest nad rääkisid, paistis olevat mingi mõisa perenaine. Ilmselt olid nad nüüdseks juba Weatherbury lähedale jõudnud ja et vestlejaid mitte tarbetult ehmatada, libistas Gabriel enda vankrilt maha, ilma et mehed oleksid teda märganud.

Ta pööras ühte avasse põõsastaras, mis osutus väravaks, istus sellele ja hakkas aru pidama, kas otsida külas mõnda odavat öömaja või leida endale veelgi odavam ööbimisvõimalus mõnes heina- või viljakuhjas. Vankrirataste mitmehäälne mürin kadus tal kõrvust. Ta pidi hakkama edasi astuma, kui märkas endast vasakul – umbes poole miili kaugusel – tavatut valgust. Oak jäi seda vaatama, valgusekuma üha tugevnes. Miski põles.

Gabriel ronis uuesti väravale ning, hüpanud alla teisele poole väravat ja maandunud küntud maale, suundus üle põllu tulekahju poole. Lõõmav tuli, mis oli vahepeal suurenenud ja tema lähenedes nüüd veelgi suurem paistis, joonistas selgelt välja lähedalseisvate viljakuhjade piirjooned. Tuli oli puhkenud viljakuhjade vahel. Gabrieli väsinud näole ilmus nüüd sügav punakaskollane kuma ning tema hõlstil ja sääristel tantsisklesid põõsaste ogaliste okste varjud – valgus jõudis temani läbi raagus põõsastara – ja ta lamburikepi konks läikis hõbedaselt selles eredas valguses. Gabriel jõudis viljakuhje ümbritseva tarani ning peatus, et hinge tõmmata. Paistis, et ümberringi polnud ühtki hingelist.

Tuli lõõmas pikas õlekuhjas, mis oli tulest nii haaratud, et seda polnud enam võimalik päästa. Õlekuhi põleb majast erinevalt. Kui tuul tule sissepoole puhub, kaob leekidest haaratud osa nagu sulav suhkur ning kuhja piirjooni pole enam võimalik eristada. Kuid kui tuli saab alguse väljastpoolt, paneb hästi tehtud õle- või nisukuhi tulele kaua vastu.

Gabrieli pilgu ees oli halvasti kinni tallatud õlekuhi ja leegid sööstsid sellesse välgukiirusel. Kuhi hõõgus tuulepoolsest küljest, kord tugevamini, kord nõrgemini, nagu põlev sigariots. Siis veeres pealmine kiht õlgi vihisedes alla, leegid venisid pikemaks ja sirutusid laiali, tasa mühisedes, kuid praksumata. Suitsuvallid liikusid nende järel nagu pilved taevas ning nende taga põlesid varjatud tuleriidad ja värvisid selle pooleldi läbipaistva suitsukatte ühtlaselt säravkollaseks. Hiilivalt edasi liikuv punane tuli neelas väljaulatuvaid üksikuid õlekõrsi, otsekui oleksid need punaste usside puntrad, ning nende kohal paistsid kujuteldavad lõõmavad näod, keeled suust väljas, silmad jõllitamas, ning teised kuratlikud kujud, millest vahetevahel lendas sädemeid nagu linde pesast.

Avastanud, et olukord on tõsisem, kui ta algul oli arvanud, ei jäänud Oak enam põlengut niisama kõrvalt vaatama. Tuul viis ühe suitsupilve kõrvale ja Gabriel märkas, et otse tulest haaratud õlekuhja vastas on teine kuhi nisuga ning selle taga veel rida teisi, millesse oli kogutud kogu farmi teraviljasaak. Seega ei seisnud õlekuhi suhteliselt eraldi, nagu ta oli arvanud, vaid läheduses oli, nagu tavaliselt, hulk teisigi kuhje.

Gabriel hüppas üle tara ja nägi nüüd, et ta polegi õuel üksi. Esimene mees, keda ta nägi, läks joostes, nagu tormaksid ta mõtted temast mitu jardi ees ega suudaks teda küllalt kiiresti kaasa viia.

„Hoidku küll – tuli lahti! Hea peremees, aga halb sulane, see tuli! – see tähendab, halb sulane, aga hea peremees. Tule, Mark Clark! Ja sina ka, Billy Smallbury – ja sina, Maryann Money – ja teie seal, Jan Coggan ja Matthew!” Nüüd ilmus hõikava mehe selja tagant välja veel teisigi mehi ja Gabriel avastas, et pole kaugeltki üksi, vaid tema ümber oli hulk rahvast, kelle varjud liikusid ülesalla mitte vastavalt nende omanike liigutustele, vaid leekide hüplemise järgi. Kogunenud rahvas – ühiskonnaklassist, kes väljendab oma mõtteid tunnete kaudu ja tundeid segase sinna-tänna jooksmisega – hakkas tegutsema ilma kindla eesmärgita.

„Peatage tuuletõmbus nisukuhja all!” hüüdis Gabriel enda lähedal seisjatele. Viljakuhi seisis kivist alustel, mille vahesid põlevate õlgede kollaselt kumavad leegid vallatult nilpsasid ja kuhu sisse tungida püüdsid. Kui tuli kuhja alla pääseks, oleks kõik kadunud.

„Tooge mingi present – kähku!” hüüdis Gabriel.

Toodi kuhjakate ning riputati õhuava ette. Leegid jätsid otsekohe kuhja alla tungimise ning tõusid püstloodis üles.

„Seiske veeämbriga siin ja hoidke present märjana,” käsutas Gabriel jälle.

Nüüd hakkasid ülespoole suunatud leegid ründama nisukuhja katva tohutu rookatuse ääri.

„Tooge redel!” hõikas Gabriel.

„Redel seisis vastu õlekuhja ja on ära põlenud,” teatas üks viirastuslik kogu läbi suitsu.

Oak haaras viljavihkude lõigatud otstest, otsekui tahaks hakata katuseks pilliroogu kraasima, surus jalad kuhja sisse ning aegajalt oma konksuga karjusekeppi kasutades ronis mööda eenduvat esikülge üles. Ta istus kähku kaksiratsi kuhja harjale ning hakkas konksuga maha lükkama sinna maandunud hõõguvaid kübemeid, samal ajal teistele hüüdes, et nad tooksid talle suure oksa, redeli ja vett.

Billy Smallbury – üks vankril olnud meestest – oli selleks ajaks leidnud ühe redeli, mida mööda Mark Clark nüüd üles ronis ning enda Oaki kõrvale rookatusele istuma seadis. Kuhja sellel nurgal oli suits hingemattev ning nutikas mees Clark, kellele ämbriga vett ulatati, niisutas sellega Oaki nägu ja piserdas teda üleni, sellal kui Gabriel, nüüd suur pöögioks ühes ja konksuga kepp teises käes, üle kuhja tõmbas ning sealt põlevaid kübemeid pühkis.

All maapinnal püüdsid salkadesse kogunenud külaelanikud endiselt teha kõike võimalikku, et tuld kontrolli alla saada, mida polnud just palju. Neil kõigil oli punakaskollane jume ning nende selja taga liikusid kõiksugu mustritega varjud. Kõige suurema viljakuhja nurga taga, otsesest tule kuumusest eemal seisis poni, sadulas noor naine. Tema kõrval seisis üks teine naine. Naised näisid tulest kaugemale hoiduvat, et mitte hobust erutada.

„Ta on lambakarjus,” ütles poni kõrval seisev naine. „Jah – seda ta on. Vaadake, kuidas ta konks läigib, kui ta sellega kuhja taob. Ja heldeke, ta hõlstis on kaks auku. Aga ta on kena noor lambakarjus, armuline preili.”

„Kelle lambakarjus ta on?” küsis naine poni seljas selge häälega.

„Ma ei tea, armuline preili.”

„Kas ka keegi teine ei tea?”

„Keegi ei tea – ma küsisin neilt. Ütlevad, et on üks täiesti võõras mees.”

Noor naine poni seljas liikus varjust välja ning vaatas murelikult ringi.

„Kas sa arvad, et küün pole ohus?” küsis ta.

„Ega sinu meelest küün ohus ole, Jan Coggan?” küsis teine naine omakorda kõige lähemalt küüni pool seisvalt mehelt.

„Enam pole – vähemalt minu meelest mitte. Kui kuhi oleks läinud, oleks järg küüni käes olnud. Sellest südikast lambakarjusest seal üleval on kõige enam kasu olnud – istub seal kuhjal ja vehib nagu tuuleveski oma suurte pikkade kätega.”

„Rassib kõvasti,” lausus noor naine hobuse seljas, läbi tiheda villase loori Gabrieli silmitsedes. „Kahju, et ta siin meie lambakarjus pole. Ega keegi tema nime tea?”

„Ma pole eales temast midagi kuulnud ega teda varem näinud.”

Nüüd kus tuli oli kontrolli alla saadud, polnud Gabrielil enam vaja kuhja otsas olla ning ta hakkas alla tulema.

„Maryann,” ütles noor naine poni seljas, „mine tema juurde, kui ta alla tuleb, ja ütle talle, et farmer tahab teda tema suure abi eest tänada.”

Maryann sammus aeglaselt edasi kuhja poole ja jõudis redeli all Oaki juurde. Ta andis Gabrielile teate edasi.

„Kus siis farmi peremees on?” küsis Gabriel, hellitades äkki tekkinud lootust tööotsa saada.

„Ta pole peremees, vaid perenaine, lambakarjus.”

„Siis farmer on naine?”

„Jah, ja veel rikas pealekauba,” sõnas keegi nende lähedal. „Tuli siia hiljaaegu kusagilt kaugelt. Võttis farmi üle oma onult, kes äkki suri. Mõõtis tema raha poolepindiste peekritega. Räägitakse, et nüüd on tal arve igas Casterbridge’i pangas ja et ta mängib nüüd kulli ja kirja sovriniga, nagu meie seda poolepennisega teeme – tõsijutt, karjus.”

„Seal ta ongi, poni seljas, nägu kaetud augulise musta riidega,” seletas Maryann.

Oak, nägu määrdunud ja tahmane, suitsust ja kuumusest tundmatuseni muutunud, hõlst auguliseks põlenud ja veest tilkumas, saarepuust lamburikepp kuus tolli lühemaks põlenud, lähenes karmist saatusest tingitud alandlikkusega õblukesele naisele sadulas. Aupaklikkusega, milles ei puudunud ka rüütellikkust, kergitas ta kaabut ja naise sadulast rippuvate jalgade juurde astunud, küsis kõhklevalt:

„Ega teil juhtumisi lambakarjust vaja ole, armuline preili?”

Naine tõstis näo ette seotud loori, ning tema ilme väljendas ääretut üllatust. Gabriel seisis silmitsi oma kalgi südamega armsama, Bathsheba Everdene’iga.

Bathsheba vaikis, ning Gabriel kordas masinlikult ning hämmeldunud ja nukra häälega:

„Ega teil lambakarjust vaja ole, armuline preili?”