Читать книгу Eemal hullutavast ilmakärast - Thomas Hardy - Страница 2

Kui farmer Oak naeratas, läksid tema suunurgad peaaegu kõrvuni, silmad tõmbusid kissi ning nende ümbert kulgesid kurrud nagu hooletult visandatud tõusva päikese kiired.

Tema eesnimi oli Gabriel ning tööpäevadel oli ta kaine mõtlemisega, kergete liigutustega, korralikult riides ja igati hea iseloomuga noor mees. Pühapäeviti oli ta ebakindlam, lükkas meelsasti kõike edasi ning ta paremad rõivad ja suur vihmavari näisid teda üldiselt ahistavat, kõlbeliselt pidas ta ennast kuuluvat nende arvukate leigete hulka, kes seisid ühelt poolt koguduse usinate kirikuskäijate ja teiselt poolt joodikute vahel – see tähendab, ta käis kirikus, kuid haigutas vargsi juba siis, kui kogudus usutunnistuseni jõudis, ning sellal kui ta oleks pidanud jutlust kuulama, mõtles ta, mida lõunaks süüa saab. Mis avalikku arvamusse puutus, siis pidasid ta sõbrad ja arvustajad teda pahuras tujus olles pigem halvaks ning hea tujus olles pigem heaks inimeseks, kuid kui nende tuju polnud ei halb ega hea, oli tema loomuses nende arvates nii ühte kui teist.

Kuna tema elus oli tööpäevi kuus korda rohkem kui pühapäevi, siis oli Oaki välimus vanades riietes talle iseloomulikum – vaimusilmas nägid naabrid teda alati säärasena. Peas kandis ta madala põhjaga viltkaabut, mis tugevate tuulte vastu oli kõvasti pähe surutud, kuub tema seljas meenutas doktor Johnsoni4 oma, jalas olid tal tavalised nahast säärised ja erakordselt suured saapad, mis jätsid kummalegi jalale küllaldaselt ruumi, et saabaste kandja võis kogu päeva niiskust tundmata jões seista – kingsepp oli kohusetundlik mees, kes mis tahes puudusi jalanõude lõikes püüdis korvata avarate mõõtmete ja vastupidavusega.

Käekella asemel kandis isand Oak väikest hõbedast seinakella meenutavat ajanäitajat, teiste sõnadega, ehkki kujult ja otstarbelt käekell, oli see mõõtmetelt seinakell. Oaki vanaisast mitu aastat vanem, oli kella iseärasuseks see, et see kas käis ette või ei käinud üldse. Ka libises väiksem osuti sageli ümber telje ning seetõttu, ehkki minutid olid täpselt näha, ei saanud kindel olla, millise tunni juurde need kuulusid. Kella seismajäämist parandas Oak sellele koputades või seda raputades ning kahe teise vea halbade tagajärgede vältimiseks jälgis ta kella vaatamise kõrval pidevalt päikest ja tähti ning surus näo vastu naabri aknaklaasi, kuni nägi, mida naabri rohelise numbrilauaga kell näitas. Olgu märgitud, et kuna Oakil oli uuritaskusse raske jõuda, sest see asus üsna kõrgel püksivärvlis (mis omakorda jäi kaugele vesti alla), siis pidi ta kella taskust võtmiseks ennast ühele küljele kallutama, pingutusest muutusid ta suu ja nägu ühtlaselt punaseks, ning ta tõmbas kella keti abil taskust nagu ämbrit kaevust.

Kuid tähelepanelik vaatleja, olles näinud teda ühel – päikesepaistelisel ja erakordselt mahedal – detsembrikuu hommikul üle oma välja kõndimas, oleks võinud märgata Gabriel Oakis ka teisi tahke. Tema näost võis märgata, et paljud tema nooruse värvid ja kumerused olid säilinud ka meheeas, isegi kaugemates lohkudes oli veel midagi poisipõlvest. Tema pikk kasv ja kogukus oleksid muutnud tema isiku mõjukaks, kui ta neid hoolivamalt oleks välja pakkunud. Kuid mõne mehe olekut nii maal kui ka linnas mõjutavad pigemini tema mõistus kui liha ja kõõlused: nende esitamisviisiga nad otsekui pisendavad oma mõõtmeid. Ning lausa Vesta neitsile omase vaikse tagasihoidlikkusega, mis näis meenutavat talle, et ta ei nõua endale maailmas palju ruumi, kõndis Oak tagasihoidlikult ning vaevaltmärgatavalt küürus, ehkki mitte õlgu kühmu hoides. Seda võiks pidada veaks inimeste juures, keda hinnatakse pigem välimuse kui nooruslikkuse järgi, kuid Oak ei kuulunud nende hulka.

Ta oli just jõudnud ikka, kus temast rääkides ei kasutatud sõna „mees” juures enam täiendit „noor”. Ta oli kõige säravamas meheeas, kus mõistus ja tunded olid selgelt eristatud, tema elus oli möödunud aeg, mil nooruse mõjul mõlemad segunevad tegevuskihuks, ega olnud veel jõudnud ikka, kus need naise ja perekonna mõjul eelarvamuseks muutudes taas liituvad. Kokkuvõttes oli ta kakskümmend kaheksa aastat vana ja poissmees.

Väli, mida mööda ta sel hommikul kõndis, laskus Norcombe Hilliks kutsutud seljandiku poole. Üle kõrgendiku väljaulatava osa kulges Emminsteri ja Chalk-Newtoni vaheline maantee. Juhuslikult üle põõsastara vaadates nägi Oak enda ees vedrudega veovankrit, mis oli kaetud kaunistustega, kollaseks värvitud ja lõbusalt märgistatud, vankrit vedasid kaks hobust ning nende kõrval kõndis voorimees, piits rõhtsalt käes. Vankril olid majapidamistarbed ja potililled ning kogu koorma otsas istus noor ja võluv naine. Vaevalt sai Gabriel seda vaatepilti mõne hetke silmitseda, kui vanker otse tema ees peatus.

„Vankri päralaud on läinud, preili,” teatas voorimees.

„Siis ma kuulsin, kui see kukkus,” teatas tüdruk leebe, ehkki mitte eriti tasase häälega. „Kui me mäest üles tulime, kuulsin ma mingit kolksu, mida ma ei osanud endale seletada.”

„Ma jooksen tagasi.”

„Jookse jah,” vastas tüdruk.

Rahulikud hobused seisid vaikselt ning voorimehe sammude kaja kostis kaugenedes üha tasemalt.

Tüdruk koormal istus liikumatult, ümberringi lauad ja toolid, jalad ülespidi, selja taga tammepuust kastiga pink ning ees kaunistuseks potid pelargoonide, mürtide ja kaktustega ning puuris kanaarilind – kõik ilmselt äsja välja kolitud maja akendelt. Pajuvitstest korvis oli ka kass, kes piilus poolsuletud silmadega pooleldi avatud korvikaane vahelt ning jälgis maialt väikesi linde enda ümber.

Ilus tüdruk ootas mõnda aega tegevusetult oma kohal, ning ainus heli ümberringi valitsevas vaikuses oli kanaarilinnu hüplemine õrrelt õrrele oma vanglas. Seejärel vaatas tüdruk tähelepanelikult alla. Tema pilk ei jäänud peatuma linnul ega kassil, vaid piklikul pakil nende vahel. Ta pööras pead, et näha, kas voorimees hakkab juba tulema. Meest polnud veel näha, ning tüdruku pilk libises tagasi pakile, kusjuures ta mõtted tegelesid ilmselt sellega, mis pakis võis olla. Lõpuks tõmbas ta paki endale sülle ning harutas selle paberist lahti; pakist tuli nähtavale väike pööratav peegel, ning sellest hakkas ta ennast hoolega silmitsema. Ta avas huuled ning naeratas.

Oli ilus hommik ja päike pani eredamalt hõõguma karmiinpunase jaki tüdruku seljas ning andis tema elavale näole ja tumedatele juustele pehme läike. Mürdid, pelargoonid ja kaktused olid värsked ja rohelised ning lisasid sel lehetul aastaajal erilise kevadise võlu kõigele – hobustele, vankrile, mööblile ja tüdrukule. Ehkki polnud teada, mis pani tüdrukut üksnes varblastest, musträstastest ja talle nähtamatust farmerist koosneva publiku ees säärast etendust andma – kas naeratus oli algul mõeldud pelgalt selleks, et oma naeratamisoskust katsetada – naeratas ta lõpuks tõeliselt. Ta punastas ennast vaadates ning ennast punastamas nähes punastas veelgi enam.

Selle tegevuse tavalisest kohast ja vajadusest – magamistoas riietumisest – välja veovankrile toomine andis sellele enneolematu uudsuse. Vaatepilt oli hõrgutav. Päevavalgele tuli naise igiomane nõrkus, kuid päike andis sellele originaalsuse ja värskuse. Ehkki Gabriel Oak oleks tahtnud suuremeelne olla, tegi ta seda vaatepilti nähes paratamatult küünilise järelduse. Tüdrukul polnud mingit põhjust peeglisse vaadata. Ta ei kohendanud kübarat, et silunud juukseid, ei surunud kohale lohukest põsel ega teinud midagi, mis oleks õigustanud peegli kättevõtmist. Ta pelgalt silmitses ennast kui looduse naissoost valmisprodukti, ning ta mõtted näisid kanduvat kaugetesse, kuid tõenäolistesse unistustesse, milles meestel oli oma osa – need olid võimalike võitude väljavaated – naeratused viitasid sellele, et kaotati ja võideti südameid. Kuid see oli vaid oletus, tüdruk näis olevat tegutsenud üksnes ajaviiteks ning tundus olevat liiga julge, et tema teole mingit eesmärki omistada.

Voorimehe sammud lähenesid. Tüdruk pani peegli paberisse ja paki tagasi oma kohale.

Kui vanker oli möödunud, tuli Gabriel oma vaatluspunktist välja ning, maanteele laskunud, järgnes veokile teevaltani, mis asus natuke mäejalamist kaugemal, kus tema huviobjekt nüüd peatus, et teemaksu maksta. Väravast kahekümne sammu kaugusele jõudnud, kuulis Gabriel vaidlust, mis toimus kahepennise pärast voorimehe ja teevalta valvuri vahel.

„Perenaise vennatütar istub koormal ja ütleb, et ma olen sulle, vana ihnuskoi, küllalt andnud, ja keeldub rohkem maksmast.” Need olid voorimehe sõnad.

„Hea küll, siis ei pääse perenaise vennatütar edasi,” teatas teevalta valvur ning sulges värava.

Oak vaatas ühelt vaidlejalt teisele ning jäi mõttesse. Kahepennine tundus talle tõepoolest tähtsusetu. Kolmepennisel oli kindel rahaline väärtus – see oli märkimisväärne osa päevapalgast ning sellisena kauplemist väärt, kuid kahepennine – „Võta,” ütles ta, astus ette ning ulatas teevalta valvurile kahepennise. „Lase see noor naine läbi.” Seejärel tõstis ta pilgu tüdruku poole; tüdruk kuulis tema sõnu ning vaatas alla.

Näojoonte poolest jäi Gabriel täpselt püha Johannese ilu ja Juudas Iskarioti inetuse vahele, nagu neid selle kiriku aknal kujutati, kus ta käis, ükski näojoon ei äratanud imetlust ega kutsunud ka esile laitust. Seda näis arvavat ka punase jakiga ja tumedate juustega tüdruk, sest, Gabrielile ükskõikse pilgu heitnud, käskis ta voorimehel edasi sõita. Ehk oli tema pilgus natuke tänulikkust, kuid sõnades ta seda ei väljendanud, tõenäolisemalt ta seda ei tundnud, sest talle läbipääsu võimaldades oli Gabriel tüdruku kaotajaks jätnud, ning teada on, kuidas naised säärast teenet hindavad.

Teevaltamees vaatas eemalduvale veokile järele. „Ilus tüdruk,” ütles ta Oakile.

„Aga tal on omad vead,” tähendas Gabriel.

„Tõsi, farmer.”

„Ja kõige suurem neist on – noh, ikka seesama.”

„Tingimine? Seda küll.”

„Oh ei.”

„Mis siis?”

Ehk natuke solvunud nägusa teelise ükskõiksusest, heitis Gabriel pilgu tagasi, kus ta üle põõsastara tüdruku tegevust oli näinud, ning lausus: „Edevus.”