Читать книгу Eemal hullutavast ilmakärast - Thomas Hardy - Страница 9

Warreni linnasekuivati ümber oli vana luuderohuga kaetud müür, ning ehkki sellel õhtutunnil polnud maja väljastpoolt palju näha, paistsid ehitise laad ja otstarve selgelt hoone siluetilt taeva taustal. Seintest algas väljaulatuvalt rookatus, mis tõusis laugelt hoone keskele, kus troonis igast neljast küljest õhuavaga väike puust katuselatern, õhuavadest aga võis ähmaselt aimata õhtusesse õhku tõusvat auru. Aknaid hoone esiküljel polnud, kuid nelinurkne ava ukses oli kaetud klaasiga, millest luuderohuga kaetud müürile maja ees paistis punast mõnusat valgust. Majast kostis hääli.

Oak libistas käega mööda ust, sõrmed harali nagu nõid Elümasil16, kuni, nahkrihma leidnud, sellest tõmbas. See tõstis üles puust krambi ning uks paiskus lahti.

Ruumi valgustas vaid ahjusuust tulev punane kuma, mis paistis põrandale madalalt nagu loojuv päike ning heitis üles varje kõigist väljaulatuvatest nurkadest koosistujate nägudes. Ukse ja ahju vahel oli kiviplaatidest põrandasse kulunud teerada ning plaadid ise olid kõikjal laineliseks muutunud. Ruumi ühes seinas seisis hööveldamata tammepuust pikk pink ning tagumises nurgas väike voodi ja madrats, mille omanik ja sagedane kasutaja linnasekuivataja oli.

Elatanud mees istus nüüd tule ees, lumivalged juuksed ja habe langesid tema jändrikule kehale, nagu hall sammal ja samblikud katavad raagus õunapuud. Jalas olid tal põlvpüksid ja poolsaabasteks kutsutud paeltega jalanõud; mehe pilk oli suunatud tulele.

Gabrieli ninna tungis värske õlle magusat lõhna. Jutt (mis ilmselt oli keerelnud tulekahju ümber) katkes otsekohe ning kõik vaatasid teda arvustava pilguga, otsaesine krimpsus ja silmad vidukil, otsekui oleks ta liiga ere valgus nende silmadele. Seejärel, natuke järele mõelnud, hüüatasid mitmed:

„Oh, see on ju vist meie uus lambakarjus,” ütles üks.

„Me kuulsime küll, nagu kobaks keegi väljas uksekrambi avamise rihma, aga polnud kindlad, kas see pole mitte mõni ukse vastu lennanud kuivanud leht,” ütles teine mees. „Tule sisse, karjus, tere tulemast, ehkki me su nime ei tea.”

„Mina, mehed, olen Gabriel Oak.”

Nüüd hakkas meeste keskel istuv vana linnasekuivataja rääkima, ta hääl kõlas nagu roostetanud kraana pööramine.

„Ega ometi vana Gabriel Oaki pojapoeg ole Norcombe’i tulnud!” hüüatas ta, kuid keegi ei võtnud tema sõnades peituvat üllatust tõsiselt.

„Ka minu isa ja vanaisa nimi oli Gabriel,” lausus karjus rahulikult.

„Kohe, kui ma teda seal kuhja otsas nägin, tuli ta nägu mulle tuttav ette. Ja kuhu sa, karjus, nüüd teel oled?”

„Ma mõtlesin mõneks ajaks siia jääda,” vastas isand Oak.

„Ma tundsin sinu vanaisa palju aastaid,” jätkas õllepruulija, tema sõnad näisid tulevat iseenesest, otsekui oleks neile jätkunud algselt antud hoost.

„Ah – kas tõesti?”

„Ma tundsin su vanaema.”

„Teda ka?”

„Ma tundsin ka su isa, kui ta veel laps oli. Noh, mu poeg Jacob seal ja sinu isa olid nagu lihased vennad – tõesõna – olite ju, Jacob?”

„Seda küll,” kinnitas tema poeg, kuuekümne viie aasta ringis noor mees, poolenisti kiila pealae ja üheainsa ülemise vasaku esihambaga, mis seisis uhkeldavalt ja silmapaistvalt nagu miilikivi teeservas. „Kõige enam sõbrustas ta Joe’ga. Aga mu poeg William teadis kindlasti seda meest siin – teadsid ju, Billy, enne kui Norcombe’ist ära tulid?”

„Ei, see oli Andrew,” ütles Jacobi poeg Billy, neljakümne eluaasta ringis poisike, kelle sünges kehas oli imepäraselt rõõmsameelne hing ning kelle põskhabemesse oli juba kohati siginenud villakhiirehalli.

„Ma mäletan Andrew’d sealt paigast, kus ma päris lapsena elasin,” lausus Oak.

„Jah, hiljuti käisin ma oma noorima tütre Liddyga lapselapse varrudel,” jätkas Billy. „Me rääkisime sellest perekonnast, ja alles eelmisel küünlapäeval, kui vaestele raha jagati, tuli mulle see perekond meelde, sest nad kõik pidid käärkambris käima – jah, just selle mehe perekond.”

„Tule, karjus, võta lonks. Me siin muudkui rüüpame – võta vähe siidrit, ega see suurem asi ole,” lausus linnasekuivataja ning pööras pilgu tulelt, mis ta silmad aastatepikkusest leekidesse vaatamisest oli helepunaseks teinud. „Võta, Jacob, see patukahetsuskann. Vaata, kas see on soe.”

Jacob kummardus tuhas seisva kahe sangaga patukahetsuskannu kohale, mis oli kuumusest pragunenud ja tahmunud, väljast kaetud igasugu mustusega, eriti sangauuretes, mille sisemised kaared polnud juba aastaid neid katva kooriku tõttu päevavalgust näinud – vahel kogemata oli siider tuhka niisutanud ning tuhk kõvaks paakunud, kuid mõistliku jooja meelest polnud kann selle tõttu halvem, sest seest ja servast oli see vaieldamatult puhas. Olgu öeldud, et Weatherburys ja selle ümbruses nimetati säärast jooginõud millegipärast patukahetsuskannuks, ilmselt sellepärast, et selle mõõt paneb jooja häbenema, kui näeb, et on kannu põhjani joonud. Saanud käsu vaadata, kas jook on juba küllalt soojenenud, torkas Jacob sellesse kraadiklaasina nimetissõrme ja teatas, et siider on juba parajalt soe, tõstis siis kannu ning, kuna lambakarjus Oak oli võõras, püüdis viisakusest hõlsti hõlmaga kannu põhja alt tuhka vähemaks pühkida.

„Anna karjusele puhas kann,” ütles linnasekuivataja käskivalt.

„Ei – pole vaja,” väljendas Gabriel tõrjuvalt oma tagasihoidlikkust. „Ma ei pelga kunagi puhast mustust, kui ma tean, mis liiki mustus see on.” Kannu võtnud, rüüpas ta sellest tolli jagu või natuke enam ning ulatas siis kannu järgmisele mehele. „Ma ei taha kunagi teistele nõudepesemisega tüli teha, sest siin elus on niigi tööd küllaga,” jätkas Oak natuke ladusamalt, kui oli üle saanud hingetusest, mida suurest nõust joomine vahel põhjustab.

„Mõistlik mees,” tähendas Jacob.

„Tõsi mis tõsi!” sõnas elav noor mees, üks kuhja juures olnud meestest – Mark Clark, üks neid lõbusaid ja meeldivaid vennikesi, kellega on teel olles mõnus kohtuda, koos klaasikest võtta, aga kelle jookide eest tuleb ka kahjuks maksta.

„Ja siin, karjus, on suutäis leiba ja sinki, mille perenaine saatis. Koos suupistega läheb siider paremini alla. Sinki ära väga kõvasti näri, karjus, sest ma pillasin selle siia tulles teel maha ja see võib liivane olla. Aga see on puhas mustus ja me kõik teame, mis see on, ja sina, karjus, ei paista just eriti valiv olema.”

„Õige – seda ma pole,” kinnitas Oak sõbralikult.

„Kui sa hambaid päris kokku ei hammusta, et tunne sa liivateri hamba all. Ah, mida kõike läbi sõrmede vaatamisega ei või ära teha!”

„Nii see on, mehed.”

„Ah, ta on täpselt nagu ta vanaisa – tema vanaisa oli ka säärane mees,” ütles linnasekuivataja.

„Joo, Henry Fray – joo,” ütles suuremeelselt Jan Coggan, kes, kui kann hakkas järjekordselt temani jõudma, pooldas joodava suhtes Saint-Simoni17 kombel võrdse jagamise põhimõtteid.

Jätnud sel hetkel mõtlikult kaugusse vaatamise, ei öelnud Henry joogist ära. Ta oli juba üle keskea mees alati tõstetud kulmudega, kes oli veendunud, et maailm on halvasti korraldatud, ning ta vaatas kannatajapilguga oma kuulajatest läbi sellele maailmale, nagu see tema kujutluses paistis. Oma nime kirjutas ta alati „Henery” – ning jäi sellele kirjutamisviisile kindlaks. Kui mõni kooliõpetaja möödaminnes söandas märkida, et teine „e” on ülearune ja vanamoodne, sai ta vastuseks, et „H-e-n-e-r-y” oli nimi, mille ta oli ristimisel saanud ning millest ta ei loobu – tema jaoks olid erinevused kirjaviisis seotud isikuomadustega.

Isand Jan Coggan, kes oli kannu Heneryle ulatanud, oli laia punase näoga mees kelmika helgiga silmades. Tema nimi oli ilmunud Weatherbury ja naabervaldade abieluregistrites isamehena ning peatunnistajana lugematutes viimase kahekümne aasta abieludes, ta täitis ka põhilise ristiisa rolli varjatult lõbusatel ristsetel.

„Lase käia, Mark Clark – lase käia. Vaadis on veel küllalt,” lausus Jan.

„Jah – seda ma teen, see on mu ainus arstirohi,” vastas isand Clark, kes, Jan Cogganist kakskümmend aastat noorem, liikus sama rahva hulgas. Pakutud jookide eest tõi ta lõbusust kõigile pidudele.

„Kuule, Joseph Poorgrass, sa pole veel lonksugi võtnud!” ütles isand Coggan häbelikule mehele ruumi tagaseinas ning ulatas siidrikannu tema poole.

„No on tagasihoidlik mees!” hüüatas Jacob Smallbury. „Aga ma olen kuulnud, Joseph, et sa ei söanda meie noorele perenaisele isegi otsa vaadata!”

Kõik vaatasid kaastundliku etteheitega Joseph Poorgrassi poole.

„Ei – ma polegi talle peaaegu kordagi otsa vaadanud,” ütles Joseph naeratades ning tõmbus rääkides kössi: ilmselt tundis ta oma tagasihoidlikkuses, et liigselt silma paistab. „Ja kui ma teda nägin, siis ma muudkui punastasin!”

„Vaene mees,” sõnas isand Clark.

„Mehe puhul on see imelik,” tähendas Jan Coggan.

„Jah,” jätkas Joseph Poorgrass, kelle häbelikkus, mida ta oli enda puuduseks pidanud, nüüd, kus see oli teistes huvi äratanud, teda mõnuleva rahuloluga täitis. „Kui ta minuga rääkis, siis ma aina punastasin.”

„Ma usun sind, Joseph Poorgrass, sest me kõik teame, et sa oled väga häbelik mees.”

„Vaeseke, meesterahva juures on see segav omadus,” lausus linnasekuivataja. „Ja nagu me teame, oled sa sellega juba kaua hädas olnud.”

„Jah, poisipõlvest saadik. Ka mu ema võttis seda tõsiselt. Aga midagi ei aidanud.”

„Kas sa kunagi ei katsunud inimeste sekka minna ja sellest üle saada, Joseph Poorgrass?”

„Oh, ma katsusin igasuguste inimestega. Mind viidi Greenhilli laadale ja suurele lõbusale tsirkuseetendusele, kus poolpaljad naised püsti hobuse seljas ringis ratsutasid, aga see ei aidanud põrmugi. Ja siis pandi mind abiliseks naiste keeglirajale, mis asus Casterbridge’is Tailor’s Armsi kõrtsi taga. See oli kohutavalt patune töökoht ja veider paik vooruslikule mehele. Ma pidin hommikust õhtuni seisma ja inimestele näkku vahtima, aga sellest polnud kasu – see ei parandanud mind karvavõrdki. Punastamine on olnud meil suguseltsis juba mitu inimpõlve. Minu õnn on see, et ma veel hullemini ei punasta.”

„Tõsi jah,” lausus Jacob Smallbury ning hakkas asja üle sügavamalt järele mõtlema. „Võib küll öelda, et sul oleks võinud veelgi halvemini minna, aga isegi nüüd on see sulle suureks hädaks, Joseph. Sest vaata, karjus, see, mis naise juures on kena, on temasuguse vaese mehe jaoks takistuseks.”

„Õigus,” nõustus Gabriel, mõtetest ärgates. „Mehe jaoks on see üsna kehv asi küll.”

„Jah, ja lisaks on ta veel väga kartlik,” sõnas Jan Coggan. „Kord oli ta hilise õhtuni Yalbury orus töötanud ja natuke võtnud ja eksis koduteel Yalbury metsas ära, oli ju nii, isand Poorgrass?”

„Ei-ei, seda ära küll räägi!” hüüatas tagasihoidlik mees, püüdes naeruga oma erutust varjata.

„– Ta oli täiesti nõutu,” jätkas isand Coggan ükskõikse ilmega, andes mõista, et nagu aeg oma rada kulgeb, peab ka lugu jätkuma ega tohi ühestki inimesest hoolida. „Ja kui ta keset ööd hirmunult ja puude vahel teed leidmata edasi liikus, hüüdis ta „Uu, uu!” Üks öökull puu otsas hõikas juhuslikult samuti „Uhuu!” nagu öökullid ikka, mõistad, karjus,” (selle peale Gabriel noogutas) „ja Joseph ütles värisedes: „Mina olen Joseph Poorgrass Weatherburyst, härra.””

„Ei-ei – see on juba liig!” ütles kartlik mees, kes oli äkki südikaks muutunud. „Ma ei öelnud härra. Ma võin vanduda, et ma ei öelnud „Joseph Poorgrass Weatherburyst, härra.” Ei-ei, mis õigus, see õigus, ma ei öelnud linnule härra, sest ma teadsin väga hästi, et seal sel öisel ajal ühtki härrasmeest ei hõika. „Joseph Poorgrass Weatherburyst,” – see oli kõik, mida ma ütlesin, ja ma poleks ka seda öelnud, kui ma poleks eelnevalt vürtsitatud meenapsi joonud… Oli isegi hästi, et lugu nii lõppes.”

Mehed jätsid vaikselt kõrvale küsimuse, kummal õigus oli, ning Jan jätkas mõtlikult:

„Sa oled ikka üks arg vend, Joseph. Kord jäid sa LambingDowni värava taha, oli ju nii?”

„Oli küll,” vastas Poorgrass, otsekui oleks mõni olukord liiga tõsine selleks, et sellega seoses tagasihoidlikkusele mõelda, ning antud seik tundus talle just säärane olevat.

„Jah, ka see juhtus keset ööd. Kuidas ma ka ei püüdnud, ei tahtnud värav avaneda, ja kuna ma teadsin, et selles oli saatana käsi mängus, laskusin ma põlvili.”

„Jah,” jätkas Joseph, saanud julgustust tule ja siidri soojusest ja tõsiasjast, et seik oli põnev lugu jutustada. „Seekord tahtis mu süda seisma jääda, aga ma põlvitasin ja lugesin tõsimeeli meieisapalve ja apostlite usutunnistuse ja kõik kümme käsku. Aga värav ei avanenud ikka veel, ja siis ma lugesin ühe manitseva jutluse algussõnad ja mõtlesin, et kokku sai palveid neli, aga rohkem ma neid palveraamatust ei teadnud, ja kui neist ei aidanud, siis polnud midagi teha, ja ma olin kadunud hing. Aga kui ma jõudsin sõnadeni „korrake minu järel”, tõusin ma põlvedelt ja nägin, et värav läheb lahti – jah, mehed, värav läks lahti nagu nalja.”

Kõik jäid mõtlema loost tulenenud järeldusele ning suunasid samal ajal pilgu koldesse, kus tuhk hõõgus nagu troopikakõrb püstloodis langevate päikesekiirte all ning pani neid silmi kissitama, osaliselt valgusest, osaliselt arutletud kõneainest.

Gabriel katkestas vaikuse. „Kuidas siin paigas elu läheb ja kuidas on selle perenaise all töötada?” Gabriel tundis rinnas erutust, kui meestega oma kõige südamelähedasemast küsimusest juttu alustas.

„Me teame temast vähe – õieti mitte midagi. Ta tuli siia alles hiljuti. Ta onu jäi haigeks ja talle kutsuti üks ilmatu tark tohter, aga tohter ei suutnud meest enam päästa. Nagu ma aru saan, kavatseb see naine siia farmi jääda.”

„Paistab küll,” tähendas Jan Coggan. „Aga see on hea perekond. Ennem juba selle perekonna kui mõne teise juures töötada. Perenaise onu oli väga aus mees. Kas sa, karjus, seda vanapoissi tundsid?”

„Ei tundnud.”

„Ma käisin tema majas, kui ma oma esimest naist Charlotte’i püüdsin, kes tema juures lüpsjaks oli. Noh, farmer Everdene oli heasüdamlik mees, ja kuna ma olin korralik noor mees, lubas ta mul Charlotte’i vaatamas käia ja õlut juua nii palju kui tahtsin, ainult et kaasa tohtisin muidugi viia üksnes seda, mis mul kõhus oli.”

„Ja-jah, Jan Coggan, saame aru küll.”

„Aga see oli väga hea õlu, ja ma tahtsin tema lahkust võimalikult hinnata ja mitte ebaviisakas olla, et ainult sõrmkübaratäie kaupa juua, mis oleks mehe lahkust solvanud –”

„Õigus, isand Coggan,” kinnitas Mark Clark.

„– Ja nii sõin ma enne minekut kõvasti soolakala ja selleks ajaks, kui ma sinna jõudsin, oli mu kurk kuiv nagu niinepuukorv – nii kuiv, et õlu muudkui voolas kurgust alla – oh kui hea see maitses! Need olid õnnelikud ajad, taevalikud ajad! Millist head õlut mulle selles majas pakuti! Sa, Jacob, peaksid seda mäletama. Sa käisid ju vahel seal koos minuga.”

„Mäletan, mäletan,” ütles Jacob. „Ja ka seda, mida me teisel suvistepühal Sokupea kõrtsis jõime – see oli kõva napsitamine.”

„Oli küll. Aga see kangem märjuke pani su kuradeid vanduma, mida sa õlle joomise järel ei teinud, farmer Everdene’i köögis ei vannutud. Ühtki vandesõna, isegi kõige tühisemat, polnud lubatud, isegi mitte kõige lõbusamatel hetkedel, kui kõik olid kõvasti võtnud, ehkki sellisel puhul ja lõbusas olekus on selle vana hea vandesõna aeg-ajalt kasutamine hingele heaks kosutuseks.”

„Õigus,” nõustus linnasekuivataja. „Loodus nõuab vahetevahel vandumist, muidu ta ei tunne ennast hästi, ja vandesõnad kuuluvad elu juurde.”

„Aga Charlotte,” jätkas Coggan – „Charlotte ei lubanud ühtki säärast sõna ega ka Jumala nime ilmaasjata suhu võtmist… Ah, vaene Charlotte, ei tea, kas tal oli see õnn taevasse minna, kui ta suri! Aga temal kunagi eriti ei vedanud, ja ehk läks ta, vaene hing, ikkagi sinna allapoole.”

„Kas keegi teist neiu Everdene’i isa ja ema tundis?” küsis lambakarjus, kellel oli raskusi vestlust soovitud suunas jätkata.

„Ma tundsin neid natuke,” ütles Jacob Smallbury. „Aga nad olid linnainimesed ega elanud siin. Nad surid juba aastaid tagasi. Isa, mis inimesed need meie perenaise isa ja ema olid?”

„Noh, isa polnud küll välimuselt suurem asi,” vastas linnasekuivataja, „aga ema oli ilus naine ja isa armastas teda väga, kui naine alles tema armsam oli.”

„Räägiti, et ta suudles oma naist sadu kordi,” märkis Coggan.

„Mulle räägiti, et ta oli oma naise üle väga uhke, kui nad abiellusid,” lausus linnasekuivataja.

„Jah,” lisas Coggan. „Ta imetles oma naist nii väga, et süütas kolm korda öö jooksul küünla, et teda vaadata.”

„Piiritu armastus. Ma poleks uskunud, et maailmas midagi säärast võib olla,” pomises Joseph Poorgrass, kes tavaliselt rääkis pikalt oma mõtisklustest kõlbluse üle.

„Seda küll,” sõnas Gabriel.

„Oh, see on tõsi. Ma tundsin hästi neid mõlemaid, nii meest kui ka naist. Levi Everdene – see oli mehe nimi. Ma ütlesin küll kiiruga „mehe”, aga tegelikult kuulus ta kõrgemasse seltskonda – ta oli härrasmehest rätsep ning tal oli kõvasti naelu hinge taga. Aga paaril korral sai ta kuulsaks oma pankrottiminekuga.”

„Aa, mina mõtlesin, et ta oli päris tavaline inimene,” tähendas Joseph.

„Oh ei! See mees jäi hätta vaatamata oma rahahunnikutele, sadadele kuld- ja hõbemüntidele.”

Kuna linnasekuivataja oli üsna hingetuks jäänud, võttis nüüd jutujärje üle isand Coggan, kavalalt silma pilgutades ning hajameelselt tuha sisse kukkunud sütt silmitsedes.

„Noh, teil on ehk raske seda uskuda, aga sellest mehest – meie neiu Everdene’i isast – sai peagi kõige truudusetum abielumees maailmas. Ehkki ta ei tahtnud truudusetu olla, ei saanud ta sinna midagi parata. Vaene mees soovis küll naisele truu olla, aga oma ohjeldamatut südant ei õnnestunud tal taltsutada. Kord pihtis ta mulle tõelises ahastuses. „Coggan,” ütles ta, „ma poleks eales osanud endale nägusamat naist soovida, kui mul on, aga tunne, et ta on minuga seotud kui mu seaduslik naine, paneb mu patuse südame kibelema.” Aga lõpuks sai ta oma kiusatusest vist üle sellega, et käskis naisel laulatussõrmuse sõrmest ära võtta ja kutsus teda neiupõlvenimega, kui nad pärast töökoja sulgemist koos istusid, nii võis ta kujutleda, et naine polegi temaga abielus, vaid on üksnes tema armsam. Ning iga kord, kui ta tõesti leidis, et on seitsmenda käsu vastu eksinud, hakkas ta naine talle meeldima rohkem kui kunagi varem, ja nad elasid nagu teineteist armastav eeskujulik abielupaar.”

„Noh, see oli küll kõlvatu abinõu,” pomises Joseph Poorgrass. „Aga me võime õnnelikud olla, et saatus takistas teda veelgi hullemat tegemast. Ta oleks ju võinud halvale teele minna ja hakata seadusest üle astuma – jah, nii-öelda seadusest üle astuma.”

„Nojah,” arvas Bill Smallbury, „küllap tahtis mees küll õiget rada käia, aga süda ei andnud rahu.”

„Ta parandas ennast sedavõrd, et viimastel eluaastatel oli juba päris vooruslik, on ju mul õigus, Jan?” küsis Joseph Poorgrass. „Ta laskis ennast uuesti ja põhjalikumalt ristida ja ütles iga asja peale „aamen” sama kõvasti kui kirikuteener, ja talle meeldis maha kirjutada lohutavaid salme hauakividelt. Armulaua ajal hoidis ta annetustetaldrikut ja pidas oma laual korjanduskarpi misjonitöö heaks, et sellega tulijaid ootamatult tabada; lastekodupoistel, kes kirikus naersid, tegi ta kõrvad tuliseks, kuni nad vaevu jalgadel seisid ja käitusid vaguralt nagu pühakud.”

„Jah, ja tollal mõtles ta ainult kõrgematele asjadele,” lisas Billy Smallbury. „Kord tuli pastor Thirdly talle vastu ja ütles: „Tere hommikust, isand Everdene, ilus päev täna!” – „Aamen,” vastas Everdene äraolevalt, pastorit nähes üksnes usule mõeldes. Jah, ta oli väga usklik mees.”

„Tollal polnud nende tütar üldse ilus laps,” ütles Henery Fray. „Ma poleks kunagi arvanud, et ta nii nägusaks naiseks sirgub.”

„Loodetavasti on ta loomult niisama kena kui ta näolapp.”

„Nojah, aga asjaajamistega ja meiega tegeleb peamiselt töödejuhataja,” lausus Henery ja vaatas irooniliselt teadja muigega koldesse.

„See mees on küll veider kristlane, hunt lambanahas, nagu öeldakse,” ütles Mark Clark sõna sekka.

„Tõsi jah,” ütles Henery, andes sellega mõista, et teatud hetkel tuleb irooniast loobuda. „Omavahel öeldes on mul tunne, et selle mehe valskusel pole piire – mulle küll paistab nii.”

„Rängad sõnad,” ütles Gabriel.

„Tõsijutt,” ütles kibestunud mees, vaatas enda ümber ning naeris mõrult nagu inimene, kes tunnetab hädasid paremini, kui tavaline inimene seda teha suudab. „Ah, inimesi on mitmesuguseid, aga see mees – hoidku taevas tema eest!”

Gabriel pidas paremaks kõneainet vahetada. „Sa, linnasekuivataja, oled küll vist üsna vana mees, kui sul nii eakad pojad on,” lausus ta.

„Isa on nii vana, et enam oma vanust ei mäletagi, on ju nii, isa?” ütles Jacob vahele. „Ja viimasel ajal on ta üsna kühmu jäänud,” jätkas ta, silmitsedes isa, kes oli natuke rohkem kühmus kui ta ise. „Võib tõepoolest öelda, et isa on juba kolmeks kokku lapitud.”

„Kõverad inimesed elavad kaua,” ütles linnasekuivataja süngelt ja üsna tujutult.

„Lambakarjus tahaks su elust kuulda, isa – on ju nii, karjus?”

„Jah muidugi,” ütles Gabriel innukalt, otsekui oleks juba kuid seda kuulda igatsenud. „Kui palju sul, linnasekuivataja, eluaastaid võib olla?”

Linnasekuivataja köhatas hääle ülearu rõhutatult puhtaks, suunas pilgu kolde kõige kaugemasse nurka ning ütles aeglusega, mis on õigustatud, kui teema tähtsus on üldiselt teada ja igasugune liialdus selle juurde asumisel lubatud. „Noh, ma ei mäleta, mis aastal ma sündisin, aga mäletan neid kohti, kus ma elasin, ja nii ma jõuan oma vanuse jälile. Kuni üheteistkümnenda eluaastani elasin ma Upper Longpuddle’is” (ta osutas peaga põhja poole), „seitse aastat elasin Kingsbere’is” (ta osutas ida poole), „kus ma hakkasin tegelema linnasekuivatamisega. Sealt läksin ma Norcombe’i ja kuivatasin seal linnaseid kakskümmend kaks aastat, aga kakskümmend kaks aastat kõplasin ja võtsin naereid. Ah, ja seda vana paika, Norcombe’i, teadsin ma juba aastaid enne, kui sind, isand Oak, siia ilma mõeldi” (selle peale naeratas Oak siiras usus). „Seejärel kuivatasin ma Durnoveris neli aastat linnaseid ja kõplasin neli aastat naereid, neliteist korda üksteist kuud olin Millpond St. Jude’sis” (ta osutas peaga põhja-loode suunas). „Vana Twills ei palganud mind korraga enamaks kui üheteistkümneks kuuks, et ma vallale tervisekaotuse korral koormaks ei jääks. Seejärel olin kolm aastat Mellstockis, siin aga saab mul küünlapäeval kolmkümmend üks aastat täis. Kui palju see kokku teeb?”

„Sada seitseteist aastat,” naeris kõkutades üks teine vana mees, kes armastas peast arvutada, aga rääkis vähe ning oli siiani märkamatult nurgas istunud.

„Noh, siis nii vana ma olengi,” teatas linnasekuivataja kindla häälega.

„Oh ei, isa!” vaidles Jacob. „Su naerikõplamine käis suvel ja linnasekuivatamine sama aasta talvel, aga pooled aastad ei lähe terve ette, isa.”

„Jäta nüüd! Ma ju elasin ka kõik need suved, on ju nii? Varsti te ütlete, et mul pole veel vanust ollagi.”

„Seda me küll ei ütle,” lausus Gabriel rahustavalt.

„Sa, linnasekuivataja, oled tõesti väga vana mees,” kinnitas Jan Coggan samuti rahustavalt. „Me kõik teame seda, ja sul peab imeväärne tervis olema, et sa nii kaua oled jõudnud vastu pidada, on ju mul õigus, mehed?”

„Õigus, imeväärne kindlasti,” kinnitasid kõik üksmeelselt.

Rahunenud, muutus linnasekuivataja nüüd isegi natuke suuremeelseks, nõustus loobuma oma pika ea eakordsuse rõhutamisest ning märkis, et kann, millest nad jõid, oli temast kolm aastat vanem.

Sellal kui kannu silmitseti, ilmus Gabriel Oaki hõlsti taskust nähtavale flöödi ots ja Henery Fray hüüatas: „Kuule, karjus, ma nägin sind hiljuti Casterbridge’is vägevalt flööti puhumas.”

„Õigus,” ütles Gabriel kergelt punastades. „Ma olin kimbatuses, mehed, ja sunnitud seda tegema. Varem ma nii vaene polnud, kui ma praegu olen.”

„Ära muretse, kulla mees!” hüüatas Mark Clark. „Sa, karjus, peaksid asja rahulikult võtma, küllap sinu aeg ka kord tuleb. Aga me oleksime sulle mõne loo eest tänulikud, kui sa liiga väsinud pole.”

„Jõuludest saadik pole ma enam ei trummi ega pasunat kuulnud,” teatas Jan Coggan. „Mängi üks lugu, isand Oak!”

„Olgu nii,” lausus Gabriel, võttis flöödi välja ja pani kokku. „Mu pill pole küll suurem asi, mehed, aga ma mängin teile meelsasti, teen, mida saan.”

Oak alustas pala „Kappa laadale” ja mängis selle kolm korda läbi, kolmandal korral kunstipärasemalt ja elavamalt, kehaga ettepoole jõnksutades ja jalaga takti lüües.

„Pilli mängib ta vahvasti – tõesti vahvasti,” ütles üks noor abielumees, keda, kuna ta ise oli silmatorkamatu, Susan Talli meheks kutsuti. „Ma ei oskaks elu seeski nii hästi flööti puhuda.”

„Ta on tark mees ja sihuke lambakarjus on meile tõesti suureks kingituseks,” pomises Joseph Poorgrass tasa. „Peame tänulikud olema, et ta ei mängi riivatuid laule, vaid lõbusaid lugusid, sest Jumal oleks võinud luua karjuse ka lodevaks ja labaseks meheks – nii-öelda nurjatuks tegelaseks. Jah, juba oma naiste ja tütarde pärast peame me tõesti tänulikud olema.”

„Tõsi, tõsi – tõesti tänulikud!” torkas Mark Clark otsustavalt vahele, hoolimata sellest, et polnud kuulnud kahte sõnagi sellest, mida Joseph rääkis.

„Jah,” lisas Joseph, kes hakkas ennast lausa piiblitegelasena tundma, „sest tänapäeval vohab kurjus kõikjal ja kui nii tohib öelda, võib lasta ennast ühtviisi ära petta nii siledaksaetud lõua ja puhta särgiga mehe kui ka räbalates hulkuri poolt teevalta juures.”

„Jah, nüüd tuleb mulle su nägu meelde, karjus,” lausus Henery Fray, häguse pilguga Gabrieli silmitsedes, kui Gabriel oma teist pala mängima hakkas. „Kui ma sind flööti mängimas nägin, tuli mulle meelde, et sa oled seesama mees, kes Casterbridge’is mängis, sest su huuled olid kokku surutud ja silmad pungis nagu mehel, keda kägistatakse – täpselt nii nagu praegu.”

„Kahju, et flöödimängimine inimesest säärase hernehirmutise teeb,” tähendas isand Mark Clark, uuesti Gabrieli nägu vaadates, kui viimane „Emand Durdeni” loo koorikohta mängides muusikariistast helisid manades nägu moonutas.

„Olid Moll ja Bet ja Doll ja Kate,

ja Dorothy Draggle Tail.”

„Ära pane pahaks, mida see noor kasvatamatu poiss su näo kohta ütles,” sosistas Joseph Gabrielile.

„Ega panegi,” ütles isand Oak.

„Sest tegelikult oled sa, karjus, väga nägus mees,” jätkas Joseph Poorgrass meelitava leebusega.

„Tõsi, karjus,” kinnitasid mehed.

„Suur aitäh,” ütles Oak tagasihoidlikult, nagu kombekus nõudis, kuid mõtles samas, et ei mängi kunagi Bathsheba nähes flööti; selle otsusega ilmutas ta tagasihoidlikkust, mis iseloomustas selle muusikariista tarka avastajat, jumalikku Minervat18 ennast.

„Ah, kui meid naisega Norcombe’i kirikus paari pandi,” ütles vana linnasekuivataja, pahane, et teda vestlusest välja jäeti, „siis nimetati meid kõige nägusamaks paariks kogu ümbruskonnas – seda ütlesid kõik.”

„Noh, sellest ajast oled sa, linnasekuivataja, küll kõvasti muutunud,” kostis kellegi hääl tarmukusega, millega öeldakse märkimisväärset ilmset tõde. Need sõnad tulid teiste taga istuvalt vanamehelt, kelle solvavaid ja mürgiseid märkusi eriti ei leevendanud temalt teiste naeru sekka aeg-ajalt kostvad naerukõkutused.

„Mis sa nüüd,” ütles Gabriel.

„Ära enam mängi, karjus,” ütles Susan Talli mees, noor abielumees, kes enne üksnes korra oli suu lahti teinud. „Ma pean minema hakkama, ja kui pillimäng ikka veel kostab, on mul tunne, nagu oleksin okastraati kinni jäänud. Kui ma mõtlen, et pärast minu äraminekut veel muusika mängib, aga mind seal pole, läheb mu meel kurvaks.”

„Kuhu sul nii kiire on?” küsis Coggan. „Sa istusid alati üsna kaua.”

„Noh, mehed, ma võtsin hiljuti naise, tema on nüüd mulle kõik, ja nii –” Noor mees vaikis kimbatuses.

„Uued isandad, uued kombed, nagu vist öeldakse,” tähendas Coggan.

„Jah, küllap vist – hahaa!” ütles Susan Talli mees hääletooniga, millega tahtis mõista anda, et suhtub naljadesse neid pahaks panemata. Seepeale soovis noor mees kõigile head õhtut ja lahkus.

Henery Fray oli esimene, kes talle järgnes. Seejärel tõusis Gabriel ning läks koos Jan Cogganiga, kes talle öömaja oli pakkunud. Mõni minut hiljem, kui kõik olid juba püsti ja minema asutasid, tormas Fray tagasi. Ähvardavalt sõrmega viibutades suunas ta oma paljutähendava pilgu huupi kellelegi näkku, juhuslikult kuulus nägu Joseph Poorgrassile.

„Mis viga, mis sul viga, Henery?” küsis Joseph, tagasi põrgates.

„Mis juhtus?” pärisid Jacob ja Mark Clark.

„Töödejuhataja Pennyways – töödejuhataja Pennyways, seda ma arvasin, seda ma arvasin.”

„Mis, kas ta tabati varguselt?”

„Varguselt jah. Lugu oli nii, et pärast kojujõudmist läks neiu Everdene uuesti välja, et vaadata, kas kõik on korras, nagu ta alati teeb, ja tuppa tulles nägi, kuidas töödejuhataja Pennyways aidatrepist alla tuli, pool vakka otra kaenlas. Ta tormas mehele kallale nagu kass – niisugust poisilikku tüdrukut annab otsida – see jääb muidugi meie vahele?”

„Muidugi – muidugi, Henery.”

„Perenaine tormas talle kallale ja lõpuks, kui neiu Bathsheba lubas teda mitte karistada, tunnistas ta, et oli kokku viis kotti vilja varastanud. Noh, nüüd on ta farmist välja visatud, aga küsimus on, kes nüüd töödejuhatajaks saab.”

Küsimus oli nii tõsine, et Henery pidi selle peale suurest kannust jooma, kuni põhi selgesti paistma hakkas. Veel enne, kui ta siidrikannu lauale tagasi oli pannud, tormas veelgi suurema hooga sisse Susan Talli noor mees. „Kas te olete juba kuulnud uudist, millest kogu küla räägib?”

„Kas töödejuhataja Pennywaysist?”

„Seda teist uudist?”

„Ei – me ei tea midagi!” vastasid teised ning puurisid pilgud Laban Tallisse, nagu tahaksid nad tema sõnu juba huultelt tabada.

„No on vast õuduste õhtu!” pomises Joseph Poorgrass kätega veheldes. „Mu vasak kõrv lõi nii kõvasti pilli, et see võis lausa mõrtsukatööd tähendada, ja ma nägin harakat, pahaendeliselt ainult ühte.”

„Fanny Robin – neiu Everdene’i kõige noorem teenija, on kadunud. Viimased kaks tundi on nad tahtnud uksi lukustada, aga teda pole koju ilmunud. Aga nad ei tea, kuidas magama minna, et teda mitte ukse taha jätta. Nad poleks nii mures, kui poleks märganud, et tüdruk oli viimased paar päeva tujust ära olnud, ja Maryann arvab, et vaene tüdruk on vägivaldse surmaga oma elu lõpetanud.”

„Oh – tules – tules!” kostsid sõnad Joseph Poorgrassi huultelt.

„Ei – ta on enda uputanud!” arvas Tall.

„Või on enda isa habemenoaga tapnud!” pakkus välja Billy Smallbury, eredalt üksikasju kujutledes.

„Noh – neiu Everdene tahab enne magamaminekut meist mõne mehega rääkida. Juhtum valitsejaga ja nüüd tüdrukuga on perenaise päris endast välja viinud.”

Mehed kiirustasid kõik mööda teed farmeri maja poole peale vana linnasekuivataja, keda uudised, tulekahju, vihm ega äike ei suutnud oma urust välja meelitada. Kui teiste sammud vaibusid, istus ta uuesti tagasi ning jätkas oma punaste, ähmaste silmadega tulle vaatamist.

Magamistoa aknast meeste pea kohalt välja kummardunud Bathsheba pea ja õlad paistsid ähmaselt, salapäraselt valges rüüs.

„Kas teie hulgas ka minu mehi on?” küsis ta erutunult.

„Jah, preili, isegi mitu,” vastas Susan Talli mees.

„Ma tahan, et kaks või kolm teist homme hommikul külas küsiksid, ega keegi Fanny Robini nimelist tüdrukut pole näinud. Tehke seda vaikselt: paanikaks pole veel põhjust. Ilmselt läks ta minema siis, kui me kõik tulekahju ümber olime.”

„Vabandust, preili, aga ega tal külas ühtki austajat olnud?” küsis Jacob Smallbury.

„Ma ei tea,” vastas Bathsheba.

„Säärast asja pole me küll kuulnud, preili,” kinnitasid kaks või kolm meest.

„See pole ka tõenäoline,” jätkas Bathsheba. „Sest kui tal oleks mõni austaja olnud, siis oleks see ka siin majas käinud, kui ta oleks korralik mees olnud. Kõige imelikum asi tema kadumise juures – tegelikult ainus asi, mis mulle tõsiselt muret teeb – on see, et Maryann nägi, kuidas ta majast üksnes tubastes tööriietes välja läks – isegi mütsi polnud tal peas.”

„Palun vabandust, preili, te tahate siis öelda, et noor naine ei läheks kallimaga kohtama ilma ennast üles löömata,” tähendas Jacob oma minevikukogemustele mõeldes. „Tõsi see on, preili.”

„Minu meelest oli tal mingi komps käes, ehkki ma seda hästi ei näinud,” kostis naisehääl ühest teisest aknast, ilmselt Maryanni toast. „Aga siin tal ühtki poissi polnud. Tema poiss elab Casterbridge’is ja minu teada on ta sõjaväelane.”

„Ega sa ta nime tea?” küsis Bathsheba.

„Ei, perenaine, temast ta palju ei rääkinud.”

„Ehk saaksin ma seda teada, kui Casterbridge’i kasarmutes ära käiksin,” pakkus William Smallbury.

„Väga hea, kui ta homme tagasi pole, siis mine sinna ja katsu teada saada, kes see mees on, ja otsi ta üles. Ma poleks tema pärast nii mures, kui tal mõnda sõpra või veel elavate kirjas sugulast oleks. Ma loodan, et mõni nurjatu mees pole talle liiga teinud… Ja siis veel see inetu lugu töödejuhatajaga – aga temast ei suuda ma praegu rääkida.”

Bathshebal oli muretsemiseks nii palju põhjusi, et ta nähtavasti ei pidanud oluliseks ühelgi neist pikemalt peatuda. „Tehke siis nii, nagu ma käskisin,” ütles ta lõpetuseks ning sulges akna.

„Ja-jah, perenaine,” vastasid mehed ning läksid minema.

Sel ööl Coggani juures olles keerlesid Gabriel Oakil suletud laugude all kujutlused, need liikusid nagu kiire vooluga jõgi jää all. Öö oli alati olnud aeg, mil ta Bathshebat kõige eredamalt silmade ees nägi, ning pikkadel öötundidel kujutles ta teda hellalt oma vaimusilmas. Harva korvavad kujutlustest saadudud rõõmud magamatusest tingitud vaeva, kuid Oakiga juhtus sel ööl nii, sest ainuüksi Bathsheba nägemise rõõm hajutas mõneks ajaks tema taju suurest erinevusest nägemise ja omamise vahel.

Gabriel tegi ka plaane, kuidas tuua Norcombe’ist ära oma tööriistad ja raamatud. Tema raamatukogu koosnes teostest nagu „Noore mehe parim kaaslane”, „Farrieri kindel teatmik”, „Loomakirurg”, „Kaotatud paradiis”, „Palveränduri teekond”, „Robinson Crusoe”, Ashi sõnaraamat ja Walkingame’i „Aritmeetika”, ning ehkki see ta raamatute valik väike, oli ta sellest hoolika lugemisega rohkem teadmisi ammutanud kui nii mõnigi paremate võimalustega inimene riiulitäitest raamatutest.