Читать книгу Eemal hullutavast ilmakärast - Thomas Hardy - Страница 16

Punane ja kollane valgus linnasekuivati ümber ei ulatunud sisse, mida, nagu tavaliselt, valgustas sama värvi kuma koldest.

Mõni tund riietes maganud, istus linnasekuivataja nüüd kolmejalgse laua ääres ning sõi oma leivast ja singist koosnevat hommikueinet. Ta sõi taldrikut kasutamata: pani viilu leiba lauale, selle peale liha, lihale törtsu sinepit ja raputas lihale näpuotsaga soola, seejärel lõikas kõik suure taskunoaga tükkideks, kuni noatera lauda puudutas; siis torkas ta eraldatud tüki noa otsa, tõstis laualt ning saatis toidupala õigesse kohta.

Hammaste puudumine ei paistnud teda eriti segavat veskina tegutsemast. Ta oli juba nii palju aastaid hambutu olnud, et hammaste puudumine tundus talle olevat väike häda võrreldes kasuga, mida ta sai oma kõvadest igemetest. Ta näis suunduvat haua poole, nagu hüperboolne kõverjoon läheneb sirgjoonele – lähemale jõudes aina rohkem kõrvale kaldudes, kuni oli kahtlane, kas ta üldse kunagi hauani jõuab.