Читать книгу Eemal hullutavast ilmakärast - Thomas Hardy - Страница 4

Päike hakkas aegamööda tõusma. Isegi koht, kus miski on toimunud, võib uut huvi pakkuda, ning ainuüksi seal öösel toimunud seiga tõttu läks Oak taas pöögisalusse. Kui ta seal mõtlikult seisis, kuulis ta mäejalamil kabjaplaginat ning peagi ilmus raudja poni seljas nähtavale tüdruk, kes laudast mööduvat teed pidi mäest üles suundus. See oli noor naine, keda Gabriel oli eelmiselt öösel näinud. Gabielile meenus otsekohe kübar, mille kohta tüdruk oli öelnud, et tuul oli selle minema viinud: ilmselt oli ta seda otsima tulnud. Gabriel uuris kraavi, kõndis kümmekond jardi selle kallast mööda edasi ja leidis kübara lehtede seest. Gabriel võttis kübara maast ning pöördus tagasi oma onni. Seal seadis ta ennast mugavalt istuma ning piilus läbi õhuava sinnapoole, kust ratsanikku oli oodata.

Tüdruk tuligi ning vaatas ringi – ka teisele poole põõsastara. Gabriel pidi juba minema ja talle kaotatud eseme tagasi andma, kui tüdruku ootamatu käitumine teda sundis minekut edasi lükkama. Laudast edasi lõikas teerada pöögisalu pooleks. Tee polnud mõeldud ratsutamiseks – see oli pelgalt jalgrada ja puuoksad laiusid rõhtsalt vaevalt seitsme jala kõrgusel maapinnast, mis tegi võimatuks sirgelt nende alt läbi ratsutada. Tüdruk, kellel polnud seljas ratsutamisülikonda, vaatas korraks ringi, otsekui tahaks veenduda, et ühtki hingelist polnud näha, ning laskus siis kärmesti poni seljale selili, pea üle looma saba ning jalad toetumas abaluudele, pilk taevasse suunatud. Tüdruku libisemine sellesse asendisse toimus jäälinnu kiirusega – ja pistriku hääletusega. Gabriel oli vaevu suutnud kõike seda pilguga jälgida. Suur kondine poni näis olevat sääraste tempudega harjunud ning liikus ükskõikselt ja kergel sammul edasi. Nii pääses tüdruk rõhtsate okste alt läbi.

Triki sooritaja näis tundvat ennast ühtviisi kodus kõikjal hobuse pea ja saba vahel, ning kui tal, pöögisalust läbi saanud, polnud enam vaja seda tavatut asendit säilitada, seadis ta enda ilmselt veelgi mugavamalt poni selga. Kuna tal naistesadulat polnud, siis oli ilmne, et siledal nahksadulal külgepidi kindlalt istumine polnud tal võimalik. Allapainutatud noore puu kombel hooga oma tavalisse püstasendisse jõudnud ning veendunud, et kedagi näha pole, istus ta nii, nagu sadul seda nõudis, ehkki naiselt seda ei oodatud, ning traavis Tewnelli veski poole.

Oakile tegi see nalja ja ehk ka natuke üllatas teda, ning kübara onni riputanud, läks ta oma uttede juurde. Möödus tund ja tüdruk tuli tagasi, nüüd sündsal viisil sadulas, kliikott ees. Lauda juures ootas teda poiss lüpsiämbriga ning hoidis ratsmeid, kuni tüdruk sadulast maha tuli. Poiss viis hobuse minema ning jättis ämbri noore naise kätte.

Peagi kostsid laudast vaheldumisi tasased ja valjemad sorinad, ilmselt lüpsis keegi lehma. Gabriel võttis leitud kübara kätte ning ootas teeraja kõrval, mida mööda tüdrukut oli oodata mäelt tulevat.

Ta tuligi, ämber ühes käes põlve vastas rippumas. Otsekui tasakaaluks hoidis ta vasakut käsivart väljasirutatult ning seda paistis küllalt selleks, et panna Oaki kahetsema, et polnud suvi, mil kogu käsivars oleks paistnud. Tüdruku ilmes ja käitumises oli nüüd midagi rõõmsat, millega ta näis mõista andvat, et tema ihaldusväärsuses polnud kahtlust, ning see üsna enesekindel ilme ei mõjunud solvavalt, sest selle nägija tajus, et tüdrukul oli üldiselt tõsi taga. Nagu eriline rõhk geeniuse hääletoonis, mis muudaks keskpärasuse naeruväärseks, lisab see tugevust tunnustatud võimule. Natuke üllatunud, nägi tüdruk Gabrieli nägu otsekui kuud põõsastara tagant kerkimas.

Tüdruku tegelik välimus, kui ta nüüd Oaki ees seisis, polnud vähem kaunis farmeri ähmasest kujutlusest, kuigi erines sellest natuke. Esimesena pani Gabriel tähele tüdruku kasvu. Tüdruk näis olevat pikk, kuid ämber oli väike ja põõsastara madal, ning sellest tekkinud eksitust märgates nägi Gabriel, et tüdruk polnud pikem, kui naiste jaoks parimaks peeti. Tüdruku põhilised näojooned olid ranged ja korrapärased. Olgu öeldud, et maakohtades ilu otsijad leiavad klassikaliste näojoontega inglise naistes harva vastava laadiga keha, täiuslikud näojooned on enamasti keha jaoks liiga tugevad, ning graatsilise ja klassikaliste proportsioonidega kaheksa pea pikkuse keha otsas on tavaliselt huupi paiknevad näokumerused. Lüpsitüdrukus nümfi otsimata tundis Gabriel, et kriitika oleks siin kohatu, ning ta silmitses tüdruku proportsioone pikalt ja mõnuga. Tüdruku silueti ülemise osa järgi võis arvata, et tal on ilusad õlad ja kael, kuid pärast varast lapseiga polnud keegi neid näinud. Kui talle oleks selga pandud sügava väljalõikega kleit, oleks ta minema jooksnud ning näo põõsasse peitnud. Ehkki ta polnud häbelik tüdruk, tõmbas ta piiri näidatava ja varjatava vahel vaistlikult kõrgemale, kui linnatüdrukud seda tegid.

Loomulikult ja ilmselt läksid tüdruku mõtted oma näole ja kehale, niipea kui ta Oaki pilku endal nägi. Enam rõhutatult oleks tema kohmetus olnud edevus, vähem rõhutatult väärikus. Maapiirkondades näivad meeste pilgud mõjuvat otsekui kõditavalt süütute tüdrukute nägudele, ning tüdruk tõmbas käega üle näo, otsekui oleks Gabriel mõjunud ärritavalt tema roosa jumega näole seda tegelikult puudutades, ning tema siiani sundimatud liigutused muutusid vaoshoitumaks. Kuid punastas hoopis mees, mitte neiu.

„Ma leidsin ühe kübara,” teatas Oak.

„See on minu oma,” ütles tüdruk ning naeratas mõõdutundest vaid natuke, ehkki oleks tahtnud naerma puhkeda. „See lendas üle põõsastara.”

„Kell üks öösel?”

„Noh – siis jah.” Tüdruku näost paistis imestus. „Kust teie seda teate?”

„Ma olin seal.”

„Kas teie oletegi siis farmer Oak?”

„Seda küll või sinnapoole. Ma tulin siia alles hiljuti.”

„Kas teil on suur farm?” küsis tüdruk, laskis pilgul ringi libiseda ning heitis tagasi juuksed, mis puhma sees olid mustad, kuid kuna päikesetõusust oli möödunud tund, andsid päikesekiired väljaulatuvatele kiharatele neile langedes oma värvingu.

„Ei ole suur. Umbes sada.” (Farmidest rääkides jätsid kohalikud elanikud lisamata sõna „aaker” vana väljendi „kümnene salk” eeskujul.)

„Mul oleks seda kübarat hommikul vaja läinud,” jätkas tüdruk. „Ma pidin hobusega Tewnelli veskis käima.”

„Jah, ma tean.”

„Kuidas te seda teate?”

„Ma nägin teid.”

„Kus?” küsis tüdruk, ning kahtlus pani tarduma iga lihase tema näos ja kehas.

„Siin – kui te läbi pöögisalu mäest alla ratsutasite,” seletas Oak ilmega, mis reetis, et talle oli midagi meenunud, ta vaatas korraks sinnapoole, seejärel aga vahetas oma vestluskaaslasega pilke.

Kuid mingi taju sundis Oaki oma pilku kõrvale pöörama, otsekui oleks teda varguselt tabatud. Mõeldes oma veidratele vigurdamistele puudesalust läbimisel hakkas tüdruk närviliselt võbisema ning veri tungis talle näkku. Nüüd oli võimalus näha punastamas naist, kes harilikult ei punastanud, see polnud lüpsitüdruku puna, vaid sügavroosa punastamine. Oaki tuttava nägu värvus kiiresti õrnroosa roosi jumest kuni sügavpunaseni, Oak ise aga pööras teda säästa soovides näo ära.

Mees vaatas osavõtlikult ikka veel mujale ning mõtles endamisi, millal tüdruk küllalt rahuneb, et ta võiks jälle tema poole vaadata. Ta kuulis, nagu oleks kuivanud leht tuules lennanud, ning vaatas ringi. Tüdruk oli läinud.

Ühteaegu õnnetu ja lõbus ilme näol, pöördus Gabriel tagasi oma töö juurde.

Möödus viis hommikut ja õhtut. Tüdruk käis korrapäraselt tervet lehma lüpsmas ning hoolitsemas haige lehma eest, kuid ei pööranud kordagi pilku Oaki poole. Mehe taktitus oli teda sügavalt solvanud – mitte see, mida Oak oli paratamatult näinud, vaid see, et ta oma nägemisest talle teada andis. Sest ilma seaduseta pole pattu ja ilma nägemata pole sündsusetust, ning tüdruk näis arvavat, et Gabrieli luuramine oli teinud temast tema enda tahtmata häbitu naise. Gabrielile andis see põhjust kahetsuseks, samas oli see ka contretemps7, mis ergutas tema huvi, mida ta tüdruku vastu oli hakanud tundma.

See tutvus oleks võinud pikapeale ununeda, kui sama nädala lõpul poleks veel midagi juhtunud. Ühel pärastlõunal hakkas külmetama ning külm tugevnes õhtul, hiilis lähemale vaikselt, nagu oleks keegi vargsi köisi pingutanud. See oli aeg, mil maamajades magajate hingeõhk linade külge külmub, mil paksude seintega härrastemaja külalistetoas istujate seljad külmetavad, isegi kui nende näod kuumusest õhetavad. Nii mõnigi väike lind läks sel õhtul raagus okste vahele söömata magama.

Kui lüpsiaeg kätte jõudis, jälgis Oak lauta, nagu tal oli tavaks saanud. Lõpuks hakkas tal külm ning poegimist ootavatele uttedele veel aluspõhku laotanud, läks ta onni ja lisas veel puid pliidi alla. Tuul puhus ukse alt sisse ja selle vastu pani Oak sinna koti ning nihutas magamisaseme natuke lõuna poole. Nüüd puhus tuul sisse õhuavast – neid oli üks onni kummaski küljes.

Gabriel oli alati teadnud, et kui pliidi all tuli põles ning uks oli suletud, pidi üks õhuava lahti olema – ja seda alati allatuule. Sulgenud tuulepoolse õhuava, pöördus ta teist lahti tegema, kuid otsustas siis, et istub korraks ning jätab mõneks hetkeks mõlemad õhuavad suletuks, kuni väikeses onnis natuke soojemaks läheb. Farmer istus.

Ta pea hakkas harjumatult valutama, ning, pidades oma väsimuse põhjuseks eelmiste ööde katkendlikku und, otsustas Oak tõusta, õhuava lahti teha ning siis magama heita. Kuid ta jäi magama, ilma et oleks eelnevalt vajalikku teinud.

Gabriel ei saanudki teada, kui kaua ta oli teadvuseta olnud. Tema teadvuseletulek algas tajuga, et tema ümber toimub midagi imelikku. Koer ulus, ta pea valutas kohutavalt – keegi sikutas teda, kellegi käed lõdvendasid ta kaelarätti.

Silmad avanud, märkas ta, et õhtune hämarus oli ootamatult asendunud pimedusega. Tema kõrval oli erakordselt meeldivate huultega ja valgete hammastega tüdruk. Veelgi enam – üllatavalt palju enam – ta pea oli tüdruku süles, nägu ja kael vastikult märjad, ning tüdruku sõrmed avasid ta kraenööpi.

„Mis viga?” küsis Oak äraolevalt.

Tema küsimus näis tüdrukule nalja tegevat, kuid mitte sedavõrd, et teda lausa lõbustada.

„Praegu enam mitte midagi, sest te olete elus,” vastas tüdruk. „Lausa ime, et te siin onnis vingu kätte ei surnud.”

„Ah, see onn,” pomises Oak. „Ma maksin kümme naela selle onni eest. Aga ma müün selle maha ja istun õlgedega kaetud latttara all, nagu vanasti tehti, ja keeran enda põhu sisse magama. Hiljuti oleks see onn minuga peaaegu sama tempu teinud.” Oma sõnade rõhutamiseks lõi Gabriel rusikaga vastu põrandat.

„See polnud päriselt onni süü,” tähendas tüdruk tooniga, mis näitas, et ta on naiste seas haruldus – ta lõpetas oma mõtte, enne kui seda väljendavat lauset alustas. „Minu meelest oleksite te pidanud hoolikam olema ja mitte õhuavasid sulgema.”

„Küllap vist,” lausus Oak hajameelselt. Ta püüdis tajuda ja nautida seda tunnet, mis teda valdas tüdrukuga koos olles, pea tema kleidil, enne kui sellest seigast jäi üksnes mälestus. Ta oleks tahtnud oma muljetest tüdrukule rääkida, kuid sama hästi oleks ta võinud värvi võrgus kanda kui seda ebamäärast tunnet oma tahumatute sõnadega püüda edasi anda. Seepärast ta vaikis.

Tüdruk käskis tal istukile tõusta, ning Oak hakkas nägu pühkima ja ennast Simsoni8 kombel raputama. „Olge tuhandeks tänatud!” ütles ta lõpuks tänulikult, kui tema tavaline tõmmu jume oli talle jälle näkku tulnud.

„Pole tänu väärt,” ütles tüdruk ja naeratas. Naeratus jäi talle näkku püsima ning ootas seal Gabrieli järgmisi sõnu, sõltumata sellest, mida mees kavatses öelda.

„Kuidas te mu leidsite?”

„Kui ma lüpsma tulin, kuulsin, et te koer ulus ja onni ust kraapis. (See oli õnn, sest Daisy lüpsmine on selleks korraks peaaegu lõppenud ja pärast seda või järgmist nädalat ma enam siia ei tule.) Koer nägi mind, hüppas minu poole ja haaras mul seelikust. Ma tulin lähemale ja käisin ümber onni, et näha, ega mõlemad õhuavad kinni ole. Mu onul on ka säärane onn, ja ma olen kuulnud, kuidas ta oma lambakarjust manitseb, et ta enne magamaminekut ühe õhuava lahti jätaks. Ma avasin ukse ja te lamasite nagu surnu. Kuna vett polnud, valasin ma teile piima näole, unustasin, et piim oli soe ja sellest polnud kasu.”

„Ei tea, kas ma oleksin surnud?” küsis Gabriel tasa, pigemini endalt kui tüdrukult.

„Oh ei,” vastas tüdruk. Ta näis eelistavat vähem traagilist võimalust: mehe surmasuust päästmine oleks nõudnud sellele vastavat väärikat vestlust – ning seda ta pelgas.

„Minu meelest päästsite teie mu elu, preili… Ma ei tea teie nime. Ma tean küll teie tädi nime, aga mitte teie oma.”

„Selle jätaksin ma – parema meelega – teile ütlemata. Selleks pole ka mingit vajadust, sest vaevalt et te minuga enam palju kokku puutute.”

„Ma siiski tahaksin seda teada.”

„Võite mu tädi käest küsida – tema ütleb teile.”

„Minu nimi on Gabriel Oak.”

„Aga mitte minu oma. Teile, Gabriel Oak, näib teie nimi meeldivat, et te seda nii otsustavalt välja ütlete.”

„Noh, see on ainus nimi, mis mul siin elus on, ja ma pean seda kasutama, nagu oskan.”

„Minu meelest kõlab mu nimi imelikult ja ebameeldivalt.”

„Küllap võite selle varsti mõne teise vastu vahetada.”

„Taevas küll, Gabriel Oak – kui palju teil teiste inimeste kohta oma arvamusi on.”

„Noh, preili – vabandage väljenduse pärast – ma arvasin, et need teile meeldivad. Aga ma tean, et ma ei oska oma mõtteid sõnadesse panna nii hästi kui teie. Mina mõistuselt eriti terane pole. Aga ma tänan teid. Tulge, andke mulle oma käsi!”

Natuke hämmeldunud Oaki vanamoodsast siirast pihtimusest, millega ta nende kergetoonilise vestluse lõpetas, kõhkles tüdruk viivu. „Hea küll,” ütles ta, surus huuled silmakirjaliku häbelikkusega ja ükskõiksust teeseldes kokku ja ulatas Oakile käe. Gabriel hoidis seda hetke ning, kartes liialt tundeliselt käituda, kaldus teise äärmusse ja puudutas tüdruku sõrmi ükskõikse kergusega.

„Vabandust,” ütles ta järgmisel hetkel.

„Mille eest?”

„Et ma teie käest nii kiiresti lahti lasksin.”

„Kui tahate, võite selle uuesti saada, siin see on.” Ta ulatas taas Gabrielile käe.

Seekord hoidis Oak seda kauem pihus – tegelikult tavatult kaua. „Kui pehme te käsi on – isegi nüüd, talvel – pole üldse lõhenenud ega kare,” tähendas ta.

„Noh – nüüd aitab küll,” teatas tüdruk, ehkki ei tõmmanud kätt ära. „Aga te vist tahtsite seda suudelda. Te võite seda teha, kui soovite.”

„Säärast kavatsust mul küll polnud,” teatas Gabriel lihtsameelselt. „Aga ma võin seda teha.”

„Ega ikka ei või küll.” Tüdruk tõmbas käe ära.

Gabriel tajus, et oli jälle taktitult käitunud.

„Nüüd uurige mu nimi välja,” ütles tüdruk ning läks.