Читать книгу Eemal hullutavast ilmakärast - Thomas Hardy - Страница 15

Vanadest halgudest tehtud heledalt põleva kaminatule paistel istus Boldwood valentinipäeval, nagu tavaliselt, videvikus õhtust sööma. Kellal kaminasimsil seisis väljasirutatud tiibadega kotkas, ning kotka tiibadele oli ta pannud kirja, mille Bathsheba talle oli saatnud. Poissmehe pilk püsis ümbrikul, kuni suurest punasest pitsatist oli saanud vereplekk tema silma võrkkestal, ning süües ja juues luges ta ikka veel sellele kirjutatud sõnu, ehkki need olid liiga kaugel, et neid silmaga näha –

„ABIELLU MINUGA.”

Ninakas käsk sarnanes kristalliga, mis, ise värvitu, omandab seda ümbritsevate esemete värvuse. Siin Boldwoodi elutoa vaikuses, kus võõras oli kõik, mis polnud range, kus puritaanlik pühapäevameeleolu kestis kogu nädala, omandasid kiri ja selle sõnum, mis olid saanud alguse ühest mõtlematust teost, neid ümbritseva õhustiku mõjul tõsise varjundi.

Pärast seda, kui Boldwood hommikul selle läkituse oli saanud, tundis ta, kuidas tasakaal tema elus hakkas aeglaselt mingi ideaalse kire poole kalduma. See erutav sündmus mõjus talle nagu Kolumbusele esimese veekasvu nägemine – põlastusväärselt väike asi tõotas lõputult suuri võimalusi.

Kirjal pidi olema allikas ja ajend. Boldwood ei teadnud muidugi, et kui sellel üldse mingit ajendit oli, siis oli see üsna väike. Säärane seletus ei tundunud talle üldse võimalik. Eksitusse viidu pähe ei mahu mõte, et sisemise sunni kõrval võib eksitajat olla ajendanud oma tegu ette võtma lihtsalt olukord, kusjuures tulemus on sama. Üksnes tulemuse nägijale on harva ilmne suur erinevus sündmuste ahela alustamise ja selle ahela juba olemasolevatesse rööbastesse juhtimise vahel.

Kui Boldwood magama läks, pani ta valentinikaardi peeglinurka. Isegi seljaga selle poole seistes tundis ta selle lähedust. Veel ealeski polnud Boldwoodiga midagi säärast juhtunud. Sama lummus, mis sundis teda pidama kaardi saatmist kindlast ajendist tulenenud teoks, takistas teda ka seda kohatuks pidamast. Ta heitis jällegi pilgu kaardi poole. Öö salapärasel mõjul tajus ta kaardil olevates sõnades tundmatu kirjutaja kohalolekut. Kellegi – ühe naise – käsi oli libisenud tema nime kirjutades paberil, tundmatu silmad olid vaadanud iga tähelooget, kui ta seda kirja pani; kirjutamise ajal oli naine teda oma kujutluses näinud. Miks küll oli see naine teda valinud? Naise suu – kas olid ta huuled punased või kahvatud, ümarad või teravapiirilised? – oli kõverdunud koos sule liikumisega – suunurgad olid värelenud erutusest: mida küll olid need väljendanud?

Kujutletud naises kirjutatud sõnade taga polnud midagi isikupärast. Ta oli pelgalt ähmane kuju, mis polnudki ime, sest tema algupärand magas hetkel sügavat und ega teadnud maast ega ilmast, ei armastusest ega kirjakirjutamisest. Iga kord, kui Boldwood tukkuma jäi, omandas naine tema meeltes kindlama kuju ning lakkas olemast pelgalt kujutlus; kui ta ärkas, nägi ta oma kujutlust kinnitavat kirja.

Sel öösel paistis kuu, kuid selle valgus polnud tavaline. Boldwoodi aknast paistis vaid kuukiirte peegeldus, kuu kahkjas valgus peegeldus lumelt tagasi ülespoole, valgustas ebaloomulikult lage ning heitis varje veidratesse kohtadesse ning valgustas tavaliselt varju jäävaid paiku.

Sõnumi sisust rohkem huvitas Boldwoodi selle saamine. Äkki hakkas ta mõtlema, kas ehk ümbrikus polnud veel midagi peale kaardi, mille ta sealt oli võtnud. Selles kummalises valguses hüppas ta voodist välja, võttis kirja, tõmbas õhukese kaardi sellest välja, raputas ümbrikku – vaatas sellesse. Midagi muud ümbrikus polnud. Ta vaatas tungivalt mõjuvat punast pitsatit, nagu ta seda eelmisel päeval sada korda oli teinud. „Abiellu minuga,” ütles ta valjusti.

Tõsine ja endassesulgunud maaomanik sulges jälle ümbriku ning torkas selle peegliraami vahele. Sealjuures nägi ta oma peegelpilti, kahkjat ja viirastuslikku nägu. Ta märkas, kui kõvasti ta huuled olid kokku surutud, nägi hajali ja hajevil pilku oma silmades. Kohmetu ning endale pahane oma erutuvuse pärast, puges ta tagasi voodisse.

Hakkas koitma. Ehkki taevas oli selge, polnud selle valgus veel võrreldav pilvise taeva omaga keskpäeval, kui Boldwood tõusis ning endale riided selga tõmbas. Ta laskus trepist alla ning suundus idapoolsele väljale avaneva värava juurde, toetus sellele, seisatas ning vaatas ringi.

Sellele aastaajale omaselt tõusis päike aeglaselt, ning taevas, pea kohal violetne, oli põhja pool tinajas ja idas tume, kus üle Weatherbury Upper farmi lumega kaetud lambakopli, otsekui mäeseljandikule toetudes, paistis alles pool kiirteta päikeseketast nagu valgele koldekivile langev punane ja leegitu tuli.

Teistes ilmakaartes olid väljad ja taevas nii ühte värvi, et esmapilgul oli raske silmapiiri eristada, ning ka siin oli valdavaks eespool nimetatud ebaharilik valguse ja varju äraspidine suhe, mis avaneb silmale, kui tavaliselt taevast paistvat eredat valgust võib näha maapinnal ja maapealsed varjud on taevas. Läänetaevas rippus kahanev poolkuu, nüüd ähmane ja rohekaskollane nagu tuhmunud vask.

Boldwood vaatas osavõtmatult, kuidas külm oli muutnud kõvaks ja jäiseks lumise maapinna, mis säras nüüd punases idavalguses nagu läikiv marmor, kuidas mõnes kohas nõlval jääpurikatega kaetud kuivanud rohulibled siledast kahkjast lumekattest välja ulatusid nagu keerdus ja kooldus Veneetsia klaasist kujud, ja kuidas mõni lind, kes oli varem pehmel lumel hüpanud, oli sellele jäljed jätnud, mis olid nüüd jäätunud ja natukeseks ajaks püsima jäänud. Teda äratas mõtetest kerge kaariku rataste pooleldi summutatud müra. Boldwood pöördus tagasi teele. See oli postikaarik – vilets kaherattaline sõiduk, mis oli nii kerge, et tuulepuhang oleks võinud selle ümber paisata. Sõitja ulatas Boldwoodile kirja, Boldwood haaras kirja ning avas selle, lootes sellest veel ühte anonüümset läkitust leida – nii väga kujutlevad inimesed, et tõenäosus seisneb vaid olnu kordumises.

„See kiri pole vist teile, härra,” ütles mees, kui Boldwoodi kirja avamas nägi. „Ümbrikul pole küll nime, aga see on vist teie lambakarjusele.”

Boldwood vaatas nüüd aadressi:

UUELE LAMBAKARJUSELE,

WEATHERBURY FARM,

CASTERBRIDGE’I LÄHEDAL

„Oh – milline eksitus! – see kiri pole mulle. See pole ka minu lambakarjusele, vaid neiu Everdene’i omale. Viige see temale – Gabriel Oakile – ja öelge, et ma avasin selle kogemata.”

Sel hetkel ilmus mäeseljandikule leegitseva taeva taustal üks kogu nagu must küünlatahi söestunud ots leegi keskel. Kogu hakkas liikuma, ruttas ühest kohast teise, kandes neljakandilisi raame, mida samuti läbisid päikesekiired. Üks väike neljajalgne kogu kõndis tema järel. Pikk kogu oli latt-tarasid tassiv Gabriel Oak, väike kogu aga George.

„Oota, see ongi see mees seal mäe otsas,” lausus Boldwood. „Ma viin ise talle kirja ära.”

Boldwoodi jaoks polnud see nüüd enam kiri ühele teisele mehele. See oli võimalus. Otsustav ilme näol, läks ta üle lumise välja. Sel hetkel hakkas Gabriel mäest laskuma ning pööras paremale. Päikesekuma nihkus nüüd sinnapoole ning puudutas eemalt paistvat Warreni linnasekuivati katust – linnasekuivati poole lambakarjus ilmselt suunduski. Boldwood läks talle silmnäolt järele.