Читать книгу Eemal hullutavast ilmakärast - Thomas Hardy - Страница 6

Uudis, mis ühel päeval Gabrielini jõudis, et Bathsheba Everdene on paikkonnast lahkunud, mõjus talle nii, et oleks üllatanud kõiki, kes ei aimanud, et mida kindlam oli tema kaotus, seda vähem täielikult ta seda tunnetas.

Võib öelda, et armastusest vabanemiseks pole olemas nii kindlat teed nagu selleni jõudmiseks. Mõned peavad abielu armastusest vabanemise otseteeks, aga nagu teada, ei tarvitse ka see õnnestuda. Lahusolek, mille saatus Gabriel Oakile Bathsheba lahkumisega saatis, võis küll mõjuda teatud kalduvustega inimestele, kuid idealiseeris eemalolijat teiste silmis – nimelt nende puhul, kelle kiindumus, ehkki näiliselt rahulik ja tavaline, on sügav ja püsiv. Oak kuulus rahulike inimeste hulka ning tundis, et ta, otsekui Bathshebasse sulandunud, põles kaunima leegiga nüüd, kus tüdruk oli läinud – see oli kõik.

Alanud sõprusele Bathsheba tädiga oli teinud järsu lõpu tema õnnetu kosjaskäik, ning Oak kuulis Bathsheba liikumistest üksnes kaudsetest allikatest. Nagu selgus, oli tüdruk läinud Weatherburynimelisse paika, kuhu oli maad üle kahekümne miili, kuid kas ta oli läinud sinna külla või alatiseks, seda ei õnnestunud mehel teada saada.

Gabrielil oli kaks koera. Vanemal koeral, George’il, oli süsimust ninaots, mille ümber oli natuke roosat nahka, ning tema kasukas olid siin-seal valkjad või terashallid laigud, kuid päikese ja vihma käes veedetud aastad olid pealmistelt krussidelt kaotanud sinise tooni hallist värvist nagu indigo samast värvitoonist Turneri maalidel10, ning need olid muutunud punakaspruuniks. Ehkki algselt karv, näis koera kasukas olevat pikaajalise lammastega kokkupuutumise järel muutunud viletsaks ja kehva kiuga villaks.

Kunagi oli koer kuulunud kõlblusetule ja ägeda loomuga lambakarjusele ja selle tagajärjel tundis George mis tahes vandumise ja sõimamise abil väljendatud hukkamõistu paremini kui kõige õelam vanamees ümbruskonnas. Tänu kauaaegsele kogemusele oli koer õppinud täpset vahet tegema käskluste nagu „Tagasi!” ja „Tagasi, kurat!” vahel, ta teadis täpselt, kui kiiresti mingi käskluse järgi tuli uttesid ajamast tagasi tulla, et karjase kepihoobist pääseda. Ehkki vana, oli koer endiselt tark ja usaldusväärne.

Noor koer, George’i poeg, oli ilmselt emasse läinud, sest tema ja George’i vahel polnud erilist sarnasust. Ta õppis lambakarjatamist, et vana koera surma järel karjaga toime tulla, kuid polnud veel põhitõdedest kaugemale jõudnud – endiselt tekitas talle ületamatut raskust vahet teha millegi küllalt hästi ja ülearu hästi tegemise vahel. Koer oli nii tõsiselt asja juures, kuid samas nii põikpäine (tal polnud veel nime, ning ta vastas valmilt igale meeldivale hüüdele), et kui teda saadeti karja edasi ajama, tegi ta seda nii põhjalikult, et oleks lambad suurima rõõmuga läbi kogu krahvkonna ajanud, kui teda poleks tagasi kutsutud või kui vana George poleks talle oma eeskujuga meenutanud, et tuleb seisma jääda.

Niipalju siis koertest. Norcombe Hilli vastasnõlval oli kriidikarjäär, millest põlvkondade viisi oli kriiti võetud ja lähedalasuvatesse farmidesse puistatud. Kaks põõsastara piirasid seda V-tähe kujuliselt, kuid ei puutunud täiesti kokku. Otse karjääri servale jäävat kitsast ava nende vahel kaitses algeline tõke.

Kord õhtul, kui farmer Oak, arvates, et polnud enam tarvidust mäenõlval valvata, oli oma majja tagasi läinud, hõikas ta oma koeri nagu alati, et nad ööseks kuuri kinni panna. Ainult üks, vana George, ilmus välja, teist polnud ei majas, teel ega ka aias. Gabrielile meenus nüüd, et oli jätnud mõlemad koerad mäele lambakorjust sööma (seda liha andis ta neile vaid siis, kui muu toit oli otsakorral), ning arvates, et noor koer polnud veel söömist lõpetanud, läks ta tuppa, et mõnusalt voodis magada, mida ta viimasel ajal oli üksnes pühapäeviti teinud.

Oli vaikne, niiske öö. Vahetult enne päikesetõusu äratasid teda tuttavad helid. Lambakarjusele mõjub lambakella kõlksumine nii, nagu teistele inimestele kella tiksumine, see on püsiv heli, mida karjus märkab vaid siis, kui see lakkab või muutub erinevaks tavalisest rahulikust kõlksumisest, mis teatab harjunud kõrvale ükskõik kui kaugelt, et kõik on lambataras hästi. Sellel varasel hommikutunnil kuulis Gabriel, et lambakellad kõlksuvad tavatult ägedalt ja kiiresti. Säärast tavatut kõlksumist võisid põhjustada kaks asja – kella kandvate lammaste kiire söömine, kui kari uuele karjamaale läks, siis kõlksus kell katkendlikult ja kiiresti; või kui lambad jooksma hakkavad, siis kostab kella pidev kõlksumine. Vilunud kõrv ütles Oakile, et hetkel oli kella kõlksumine tingitud lammaste kiirest tormamisest.

Ta hüppas voodist välja, tõmbas riided selga, ruttas mööda udust külateed ning tõusis mäkke. Peagi poegivad uted olid taras eraldi teistest, kelle poegimiseni oli veel aega, ning neid oli Gabrieli karjas kahesaja ringis. Need kakssada lammast näisid, viimane kui üks, olevat mäelt kadunud. Mäe teises otsas olid viiskümmend utte oma talledega, kuhu Gabriel oli nad jätnud, kuid ülejäänud lambad, suurem osa karjast, olid läinud.

„Utu, utu, utu!” kutsus Gabriel lambakarjase kombel neid nii kõvasti, kui jõudis.

Ei kostnud ühtki määgimist. Ta läks põõsastara juurde – sellest oli läbi murtud ning vahes oli näha lammaste jälgi. Ehkki üllatunud, et lambad olid sel aastaajal tarast läbi tunginud, arvas ta samas, et põhjuseks võis olla lammaste armastus talvel mürgipuude vastu, mida kasvas ohtralt pöögisalus, ning ta järgnes lammastele läbi tara. Lambaid puudesalus polnud. Ta hõikas neid jälle: orud ja kõige kaugemad mäed kajasid vastu nagu siis, kui meremehed Müüsia rannal kaunist Hylast11 kutsusid; kuid lambaid polnud. Gabriel läks puude vahelt läbi ning sammus edasi mööda mäeseljandikku. Mäetipus, kus kaks eespool nimetatud põõsastara kriidikarjääri serva kohal ava olid jätnud, nägi ta oma nooremat koera taeva taustal seismas – süngelt ja liikumatult nagu Napoleon Püha Helena saarel.

Oaki teadvusse jõudis äkki kohutav tõde. Kogu kehas nõrkust tundes astus ta edasi kohani, kus tõke oli purustatud, ning seal nägi ta oma uttede jalajälgi. Koer tuli tema juurde ning lakkus ta kätt, andes märku, et ootab heldet tasu oma eeskujulike teenete eest. Oak vaatas järsakust alla. Uted lamasid järsaku jalamil surnult või suremas – kakssada purustatud korjust, ning nende hetkeseisu arvestades tähendas see veel kahtsadat kaotatud elu.

Oak oli ääretult inimlik: tegelikult rikkus see inimlikkus sageli ära iga tema vähegi pikemaajalisema tegevuskava, ning ta tegutses otsekui gravitatsiooni mõjul. Varjuküljeks oma elus oli ta alati pidanud tõsiasja, et tema lambakari lõpetas lihana laual – et tuli päev, mil igast lambakarjusest sai tõeline reetur oma kaitsetutele lammastele. Nüüd oli tema esimeseks mõtteks kaastunne enneaegu surnud vagurate uttede ja nende sündimata jäänud tallede vastu.

Seejärel meenus talle veel üks selle õnnetusega seotud asjaolu. Lambad polnud kindlustatud. Kõik tema vähenõudliku elu säästud olid üha hoobiga tuulde lennanud, tema lootused iseseisva farmerina tegutseda olid nurjunud – võimalik, et alatiseks. Kaheksateistkümnenda ja kahekümne kaheksanda eluaasta vahel oli Gabriel oma hetketaseme saavutamiseks kulutanud nii palju energiat, kannatlikkust ja töötahet, et tal ei tundunud neid enam olevat. Ta toetus ühele latile ning kattis näo kätega.

Kuid tardumus ei kesta igavesti, ja farmer Oak sai ka sellest üle. Ehkki erakordsed, väljendasid tema esimesed sõnad talle nii omaselt tänutunnet:

„Tänu taevale, et ma pole abielus, mida oleks mu naine teinud selles vaesuses, mis mind nüüd ees ootab!”

Oak tõstis pea ning aru pidades, mida ette võtta, vaatas osavõtmatult enda ümber. Karjääri välimisel serval oli piklik tiik, ja selle kohal rippus ahtake kroomkollane kuusirp, mille päevad olid juba loetud – vasakul kuu kannul liikus koidutäht. Tiik vilkles nagu surnu silm, ja maailma ärgates tõusis tuul, väristades ja pikendades kuu peegeldust seda purustamata ning muutis tähe kujutise fosforseks jutiks veepinnal. Oak nägi seda kõike ja see jäi talle mällu.

Ilmselt oli vaene noor koer, kes, ikka veel arvates, et kuna teda lammaste ajamiseks peeti, oli seda parem, mida rohkem ta neid ajas, lambakorjuse söömise järel, mis talle vahest veelgi enam energiat ja südikust andis, kõik uted ühte nurka kogunud, arglikud loomad läbi põõsastara ja üle ülemise välja ajanud ning neid taga ajades nii tormama pannud, et nad pehastunud tõkkest läbi murdsid ja karjääri servast alla kihutasid.

George’i poeg oli oma töö nii põhjalikult teinud, et teda peeti elus hoidmiseks liiga heaks töötegijaks ja nii lastigi ta maha sama päeva keskpäeval – säärane saatus tabab sageli peale koerte ka teisi filosoofe, kes oma arutluses loogilise järelduseni jõuavad ja püüavad järjekindlalt tegutseda maailmas, mis valdavalt kompromissidest koosneb.

Tänu oma usaldusväärsele välimusele ja iseloomule oli Oak saanud lambakarja soetamiseks laenu kaupmehelt, kes sai farmerilt protsente avansi tasumiseni. Oak avastas, et talle endale kuuluva karja, sisseseade ja tööriistade väärtusest piisas peaaegu selleks, et võlad ära tasuda, mis tegi temast küll vaba mehe, kuid peale seljariiete polnud tal enam midagi.