Читать книгу Eemal hullutavast ilmakärast - Thomas Hardy - Страница 5

NELJAS PEATÜKK
Gabrieli otsus. Külaskäik. Viga

Оглавление

Vastassugupoolele on üldiselt talutav üksnes naise alateadlik üleolek, kuid ka teadlik üleolek võib vahel alamalseisvale mehele meeldiv olla, kuna viitab võimalusele naist vallutada.

See nägus ja võluv tüdruk puges peagi sügavale noore farmer Oaki tunnetesse.

Kuna armastus on erakordselt nõudlik liigkasuvõtja (sest tõeliste kirgede aluseks on südamete vahetamisest tulenev vaimne kasum, nagu kehaline ja aineline kasum on omane alamatele olenditele), olid Oaki tunded sama tundlikud nagu rahabörs, kui ta igal hommikul oma väljavaateid vaagis. Tema koer ootas oma toitu samamoodi, nagu Oak ootas tüdruku tulekut. Farmerit hämmastas see sarnasus, talle näis see alandav ja ta hoidus koera poole vaatamast. Kuid läbi põõsastara jälgis ta jätkuvalt tüdruku korrapäraseid tulekuid, ja nii süvenesid tema tunded tüdruku vastu, ilma et need tüdrukut vastavalt oleksid mõjutanud. Oakil polnud tüdrukule veel midagi lõplikku ega valmit öelda, ta ei suutnud teha armuavaldusi, mis lõpevad seal, kus algavad, kirglikke väljamõeldisi –

täis hälinat ja raevu,9

mis midagi ei tähenda,


ning nii ei öelnud ta midagi.

Järele pärinud, sai ta teada, et tüdruku nimi oli Bathsheba Everdene ning et lehm pidi umbes nädala pärast kinni jääma. Ta kartis seda kaheksandat päeva.

Lõpuks kaheksas päev saabuski, ning Bathsheba Everdene enam mäele ei tulnud. Gabriel oli jõudnud seisundini, mida ta veel hiljuti poleks osanud kujutledagi. Vilistamise asemel sai talle nüüd üksi olles harjumuseks korrata „Bathsheba”; ning ehkki ta juba poisipõlves oli vandunud truudust pruunidele juustele, hakkas ta nüüd eelistama musti juukseid; ta hakkas teistest eemale hoidma, kuni ruum, mida ta avalikkuse silmis täitis, jäi häbiväärselt väikeseks. Tegelikus nõrkuses võib armastusest jõudu saada. Abielu muudab meeltesegaduse toetuseks, mille tugevus peaks olema ning õnneks ka on otseses sõltuvuses meeletusega, mille ta välja tõrjub. Oak hakkas nüüd sealtpoolt valgust nägema ja kinnitas endale: „Ma kas teen temast oma naise või pole ma tõepoolest midagi väärt.”

Kogu selle aja vaevas ta end küsimusega, kuidas leida sobivat ettekäänet, et Bathsheba tädi juurde minna.

Selleks andis talle võimaluse ute surm, kelle tall oli ellu jäänud. Päeval, millel oli suve nägu, aga talve olek – ilusal jaanuarihommikul, kui paistis täpselt nii palju sinist taevast, et panna rõõmsameelseid inimesi seda veel rohkem näha tahtma, ja vahetevahel välgatas ka hõbedane päikesekiir, pani Oak oma lambatalle korralikku paremasse korvi ning suundus üle väljade Bathsheba tädi, emand Hursti maja poole – kannul koer George, kelle ilmest peegeldus mure tõsise pöörde pärast, mis nende senisesse rahulikku ellu tulla ähvardas.

Bathsheba tädi korstnast spiraalina tõusvat sinakat puusuitsu vaadates olid Gabrieli vallanud imelikud mõtted. Õhtul oli ta kujutluses laskunud korstnast alla selle jalamile, näinud kollet ja selle kõrval Bathshebat – ülerõivastes, sest riided, milles Gabriel oli teda mäel näinud, olid seoses tüdrukuga talle armsaks saanud, tema armastuse esimesel järgul moodustasid need vajaliku osa meeldivast kooslusest, mille nimi oli Bathsheba Everdene.

Riietumisel oli Gabriel valinud kuldse kesktee – ta rõivad olid ühteaegu korralikud, samas aga hooletult valitud lisanditega – need sobisid nii ilusa ilmaga turule minekuks kui ka vihmasel pühapäeval kandmiseks. Ta puhastas hoolikalt kriidiga oma hõbedast uuriketti ning pani saabastele uued paelad, vaatas üle vasksed saapapaelaaugud, läks pöögisalusse, et endale uus kepp teha, kooris seda koduteel innukalt; otsis riidekasti põhjast taskurätiku, pani selga õhukese vesti peene lillemustriga, milles õievarred ühendasid roosi ja liilia ilu, kummagi puudusi näitamata; oma tavaliselt kuivadele liivakarva ja loomulikult lokkis juustele määrimiseks kasutas ta ära kogu pumativaru, kuni juuksed olid omandanud suurepärase uudse värvi, midagi guaano ja punakaspruuni tsemendi tooni vahepealset, ja surunud juuksed pea ligi nagu muskaatõie pähkli ümber või nagu märg veekasv kleepub kivi ümber pärast mõõna saabumist.

Miski ei häirinud maamaja vaikust peale varblaste sädistamise pajudel, ning võis arvata, et keelepeks ja kuulujutud olid niisama omased linnuparvedele katusel kui selle all elavatele inimestele. Näis, nagu oleks tegemist mingi halva endega, sest juba Oaki saabumine algas õnnetult, kui ta, aiaväravani jõudnud, aias kassi märkas, kes tema koera George’i nähes igatpidi küüru selga tõmbas ja vaenulikult tõmblema hakkas. Koer ei teinud kassist väljagi, sest ta oli jõudnud ikka, kus ta haukumist kui liigset jõupingutust häbitult vältis – tegelikult haukus ta isegi lambaid üksnes käsu peale ning tegi seda täiesti ükskõikse ilmega, nagu manitseks tuhkapäeval patuseid, mida, ehkki see lambaid häiris, oli nende endi huvides aeg-ajalt vaja teha.

Loorberipõõsast, kuhu kass oli pagenud, kostis kellegi hääl.

„Vaeseke – kas mõni vastik koer tahtis sind tappa – oh sa vaeseke!”

„Palun vabandust,” ütles Oak häälele, „aga George lonkis mu kannul vaguralt nagu talleke.”

Vaevalt oli Oak need sõnad öelnud, kui ta hakkas mõtlema, kes see võis olla, kes neid kuulas. Nähtavale ei ilmunud kedagi ja ta kuulis, kuidas keegi põõsaste vahel eemaldus.

Gabriel jäi mõttesse, ning nii sügavalt, et väikesed kurrud talle otsaette tekkisid. Kus vestluse tulemus võib tähendada olulist pööret halva või hea poole, tekitab iga alguse oodatust kõrvalekaldumine piinavaid eelaimusi ebaõnnestumisest. Oak jõudis ukse juurde natuke hämmeldunult: tema mõttes läbimängitud algus ja tegelikkus erinesid teineteisest oluliselt.

Bathsheba tädi oli kodus. „Kas te ütleksite neiu Everdene’ile, et keegi tahaks temaga rääkida,” palus isand Oak. (Ennast ilma oma nime teatamata lihtsalt kellekski nimetamist ei tohi võtta maainimeste kasvatamatusena: selles on peent tagasihoidlikkust, millest linnarahval oma nimekaartide ja teatamistega aimugi pole.)

Bathsheba oli väljas. Ilmselt oli kuuldud hääl olnud tema oma.

„Astuge sisse, isand Oak.”

„Oh, aitäh,” ütles Gabriel ning järgnes emand Hurstile kamina ette. „Ma tõin neiu Everdene’ile lambatalle. Ma mõtlesin, et talle ehk meeldib talle kasvatada: neiudele see tavaliselt meeldib.”

„Võib-olla,” lausus emand Hurst mõtlikult, „ehkki ta on siin ainult külas. Kui te ootate hetke, Bathsheba tuleb kohe.”

„Jah, ma ootan,” lausus Gabriel ning istus. „Tegelikult, emand Hurst, ei tulnud ma lambatalle pärast. Ühesõnaga, ma tahtsin temalt küsida, ega ta ei taha mehele minna.”

„Jah?”

„Jah, sest kui ta seda tahab, oleks mul väga hea meel temaga abielluda. Kas te teate, ega tal mõnda teist austajat ole?”

„Las ma mõtlen,” ütles emand Hurst ning segas tarbetult kaminas tuld. „Jah – tegelikult on tal terve rida noori mehi. Teate, farmer Oak, ta on nägus ja kõrgelt koolitatud – kord pidi temast koduõpetaja saama, aga ta oli selleks liiga tormakas. Ükski tema austaja pole küll siin käinud, aga taevake, temasugusel tüdrukul on neid kindlasti terve tosin.”

„Kahju,” ütles farmer Oak ning silmitses nukralt pragu kivipõrandas. „Ma olen üksnes tavaline mees ja minu ainus võimalus oli esimene kosilane olla… Noh, siis pole mul enam mõtet oodata, sest see oligi, mille pärast ma tulin. Ma hakkan siis minema, emand Hurst.”

Kui Gabriel oli umbes kakssada jardi mööda mäekülge sammunud, kuulis ta, et keegi hõikab tema selja taga „hei!” heledama häälega, kui tavaliselt üle välja hõigati. Ta vaatas tagasi ning nägi, et üks tüdruk jookseb talle järele ning lehvitab valge taskurätikuga.

Oak jäi seisma – ning jooksja jõudis lähemale. See oli Bathsheba Everdene. Gabriel punastas, ka tüdruku nägu punetas, kuid nagu selgus, mitte tunnetest, vaid jooksmisest.

„Farmer Oak – ma –” alustas ta ning peatus siis, et hinge tagasi tõmmata, ning jäi Gabrieli ette seisma, pea viltu ning kätt vastu külge surudes.

„Ma käisin just teie juures, et teid näha,” ütles Gabriel vahele.

„Jah – ma tean,” lausus tüdruk, hingeldades nagu punarind, nägu pingutusest punane ja niiske nagu pojengi õieleht, enne kui päike sellelt kaste kuivatab. „Ma ei teadnud, et te mulle kosja tulite, muidu oleksin ma kohe aiast tuppa tulnud, ma jooksin teile järele selleks, et öelda: mu tädi tegi vea, et teid minema saatis ega lasknud teil minu kätt paluda…”

Gabrieli tunded muutusid ülevoolavaks. „Mul on kahju, et te pidite nii kiiresti jooksma, kullake,” lausus ta, juba ettekätt tänulik loodetavate lembuste eest. „Oodake natuke, kuni olete hinge tagasi tõmmanud.”

„… Tädist oli viga – öelda teile, et mul on juba üks austaja,” jätkas Bathsheba. „Mul pole ühtki kallimat – pole kunagi olnud, ja ma mõtlesin, et kuna naiste aeg on üürike, oli kahju teid minema saata arvamusega, et mul on palju austajaid.”

„Seda on mul tõesti rõõm kuulda!” lausus farmer Oak, tema näole levis talle omane püsiv naeratus ning ta punastas heameelest. Ta sirutas välja käe, et haarata Bathsheba käest, mille tüdruk oli algul küljele surunud, nüüd aga kenasti rinnal hoidis, et valjusti taguvat südant vaigistada. Niipea kui Oak tema käe haaras, libises see nagu angerjas tema sõrmede vahelt, ning tüdruk peitis käe selja taha.

„Mul on väike lahedat äraelamist võimaldav farm,” seletas Gabriel pool pügalat vähema enesekindlusega, kui tal seda tüdruku kätt haarates oli olnud.

„Jah, ma tean.”

„Üks mees andis mulle alustuseks raha, aga selle saan ma varsti tagasi makstud, ja kuigi ma olen lihtne mees, olen ma jõudnud juba natuke korda saata.” Sõna „natuke” lausus Gabriel tooniga, mis andis mõista, et ta mõtleb sellega rahulolevalt „küllalt palju”. „Kui me abiellume, olen ma kindel, et suudan töötada veel kaks korda kõvemini,” jätkas ta.

Ta astus sammu ettepoole ning sirutas taas käe välja. Bathsheba oli talle järele jõudnud kohas, kus kasvas madal kidur iileks, mis nüüd oli kaetud punaste marjadega. Märgates, et Gabriel ehk teda embama või enda vastu suruma tuleb, tõmbus tüdruk põõsa taha.

„Aga farmer Oak,” ütles ta üle põõsa, pärani silmi talle otsa vaadates. „Ma ei öelnud ju, et ma teiega abiellun.”

„Noh – on vast lugu!” hüüatas Oak jahmunult. „Niiviisi kellelegi järele joosta ja siis öelda, et ta teda ei taha!”

„Ma tahtsin teile ainult öelda,” teatas Bathsheba innukalt, ehkki poolenisti tajudes naeruväärset olukorda, millesse ta enda oli asetanud, „et vastupidi sellele, mida mu tädi rääkis, nagu oleks mul tosin austajat, pole ma kellegi tüdruk, mulle ei meeldi, kui mind niiviisi meeste omandiks peetakse, ehkki ma võib-olla kunagi ka kellegi omaks saan. Aga kui ma teid oleksin tahtnud, siis poleks ma teile niiviisi järele jooksnud, see oleks liiga pealetükkiv olnud! Aga polnud midagi halba selles, et kähku ümber lükata vale teade, mis teile anti.”

„Oh ei – mitte midagi halba.” Kuid hetke ajel tehakse vahel liiga heldelt otsustus, ning olukorda hinnates lisas Oak: „Noh, ma pole küll päris kindel, et selles midagi halba polnud.”

„Tegelikult polnudki mul aega, et mõelda, kas ma tahan abielluda või mitte, sest te oleksite siis juba üle mäe jõudnud.”

„Mõelge veel mõni hetk,” ütles Gabriel, taas elavnedes. „Ma ootan natuke, neiu Everdene. Kas te tahate minuga abielluda? Tehke seda, Bathsheba. Ma armastan teid väga!”

„Ma püüan mõelda,” sõnas tüdruk natuke arglikumalt. „Kui ma üldse väljas mõelda saan, sest mu mõtted lähevad siin laiali.”

„Aga te võite ju mõne oletuse teha.”

„Siis andke mulle aega.” Pilgu Gabrielilt kõrvale pööranud, vaatas Bathsheba mõtlikult kaugusse.

„Ma võin teid õnnelikuks teha,” ütles Gabriel üle põõsa tüdruku kuklale. „Aasta või paari pärast saate endale klaveri – tänapäeval on farmerite naistel juba klaverid – ja mina harjutan usinalt flöödimängimist, et teiega koos õhtuti muusikat teha.”

„Jah, see meeldiks mulle.”

„Ja turulkäimiseks oleks meil väike kerge kaarik – ja ilusad lilled ja linnud – ma mõtlen, kuked ja kanad, sest need on kasulikud,” jätkas Gabriel, luulelisuse ja praktilisuse vahel kõikudes.

„See meeldiks mulle väga.”

„Ja lava kurkide jaoks – nagu härrasrahval.”

„Jah.”

„Ja pärast pulmi paneksime ajalehte abiellumisteate.”

„See meeldiks mulle kohe väga!”

„Ja laste sünnid – viimase kui ühe oma! Ja iga kord, kui te kodus kamina ees istudes pilgu tõstate, olen ma teil silmade ees – ja iga kord, kui mina pilgu tõstan, olete teie mul silmade ees.”

„Pidage, pidage, ärge muutuge ebasündsaks.”

Tüdruku vaimustus hajus ning ta vaikis mõnda aega. Gabriel vaatas korduvalt punaseid marju nende vahel ning tegi seda nii pingsalt, et iileksist sai tema edasises elus abieluettepaneku sümbol. Bathsheba pöördus otsustavalt tema poole.

„Ei, sellest ei tule midagi välja,” teatas ta. „Ma ei taha teiega abielluda.”

„Püüdke.”

„Ma tõesti kogu aeg püüdsin. Ma olen mõelnud, et ühest küljest oleks abielluda väga kena. Teised räägiksid minust ja arvaksid, et ma olen lahingu võitnud, ma tunneksin võidurõõmu ja nii edasi. Aga mees…”

„Nojah!”

„Noh, ta oleks mul alati silmade ees.”

„Muidugi oleks – see tähendab, mina oleksin.”

„Nojah, ma tahan öelda seda, et mul poleks midagi selle vastu, kui ma pulmas pruut oleksin, kui ma saaksin seda ilma meheta olla. Aga kuna naine ei saa niiviisi üksinda uhkeldada, siis ma ei abiellu – vähemalt veel mitte.”

„See on üsna jonnakas jutt.”

Vastuseks kriitikale oma sõnade kohta tõmbus Bathsheba väärikuse säilitamise märgiks Gabrielist natuke eemale.

„Tõesõna, ma ei tea, mida rumalamat üks neiu veel võiks öelda,” teatas Oak. „Ärge olge selline, kullake,” jätkas ta rahustava häälega. Oak tõi kuuldavale sügava siira ohke – see oli nagu tuulepuhang männitukas, mis tähistas ilmamuutust. „Miks te mind ei taha?” küsis ta ning nihkus ümber iileksi, et tüdruku poole põõsast jõuda.

„Ma ei saa,” vastas Bathsheba taganedes.

„Aga miks?” käis Gabriel peale; kaotanud lootuse Bathshebale lähemale jõuda, vaatas ta tüdrukule üle põõsa otsa.

„Sest ma ei armasta teid.”

„Jah, aga…”

Bathsheba surus tagasi haigutuse, see tundus nii süütu, et see ei mõjunudki ebaviisakalt. „Ma ei armasta teid,” kordas ta.

„Aga mina armastan teid, ja mis minusse puutub, siis olen ma rahul ka sellega, kui ma teile üksnes meeldin.”

„Oh, isand Oak – see oleks tore küll! Te hakkaksite mind põlgama.”

„Mitte iialgi,” kinnitas isand Oak nii siiralt, et näis oma sõnade jõul läbi põõsa otse tüdruku käte vahele jõudvat. „Ühte asja teen ma siin elus – ja seda kindlasti – ma armastan teid, igatsen teie järele ja ihaldan teid kuni surmani.” Tema hääl kõlas nüüd tõeliselt liigutavalt ning ta suured päevitunud käed värisesid.

„Tundub kohutavalt halb teid mitte tahta, kui teil nii sügavad tunded on,” sõnas Bathsheba natuke kurvalt ja otsis lootusetult mingit väljapääsu oma moraalsest kitsikusest. „Poleks ma ometi teile järele jooksnud!” Kuid tal näis õnnestuvat kähku oma rõõmus tuju tagasi saada ning tema näole ilmus kelmikas ilme. „Sellest ei tuleks midagi välja, isand Oak. Ma tahan endale kedagi, kes mind taltsutaks: ma olen liiga sõltumatu, aga ma tean, et teie sellega kunagi hakkama ei saaks.”

Oak vaatas eemale väljale, andes sellega mõista, et pidas mõttetuks vastu vaielda.

„Te olete minust jõukam, isand Oak,” jätkas tüdruk täiesti selgelt ja kainelt. „Mul pole pennigi hinge taga – ma saan tädi juures elades pelgalt ülalpidamist. Ma olen teist haritum – ja ma ei armasta teid põrmugi: see on loo minu pool. Nüüd teie pool: te olete algaja farmer ning teil peaks olema kainet mõistust, et kui te üldse abiellute (mida te hetkel küll ei tohiks teha), peaksite võtma endale rikka naise, kes aitaks teil soetada suurema farmi, kui teil praegu on.”

Gabriel heitis tüdrukule natuke üllatunud, kuid tõeliselt imetleva pilgu.

„Täpselt sedasama olen ma ka ise mõelnud,” ütles ta lihtsameelselt.

Farmer Oakil oli liiga palju tõelisele kristlasele iseloomulikke omadusi, et Bathshebaga toime tulla: muude hulgas alandlikkus ja liigne ausus. Bathsheba oli tõeliselt hämmeldunud.

„Noh, miks te siis mind tülitama tulite?” küsis ta peaaegu pahaselt, ehkki mitte täiesti, ning tema kummalegi põsele ilmus üha suurenev punane laik.

„Ma ei suuda teha seda, mis minu meelest oleks… oleks…”

„Õige?”

„Ei, mõistlik.”

Nüüd ütlesite te lõpuks ausalt välja, isand Oak,” hüüatas tüdruk veelgi kõrgimalt ning vangutas halvakspanevalt pead. „Kas te arvate, et ma pärast seda veel saaksin teiega abielluda. Mitte mingil juhul.”

Gabriel katkestas teda ägedalt. „Ärge minust nii valesti aru saage! Kuna ma olen küllalt avameelne ja tunnistan seda, mida iga minu olukorras mees mõtleks, lähete te näost punaseks ja hakkate minuga pahandama. Väide, et te pole minu jaoks küllalt hea, on jama. Te räägite nagu tõeline peen daam – seda on kogu küla tähele pannud, ja nagu ma kuulnud olen, on teie onul Weatherburys suur farm – palju suurem, kui mina endale eales saan. Kas ma võin teid mõnel õhtul vaatama tulla või tulete minuga pühapäeviti jalutama? Ma ei sunni teid kohe otsustama, kui te seda ei taha.”

„Ei – ei – ma ei saa. Ärge käige mulle enam peale – palun. Ma ei armasta teid – seega oleks see naeruväärne,” lisas Bathsheba ning puhkes naerma.

Ükski mees ei taha naise tujude mängukanniks olla. „Hea küll,” ütles Oak kindlalt ilmega, nagu kavatseks ta oma päevad ja ööd sünge Koguja raamatu lugemisele pühendada. „Siis enam ma teid ei palu.”

9

Tsitaat William Shakespeare’i tragöödiast „Macbeth”.

Eemal hullutavast ilmakärast

Подняться наверх