Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 10

Lauri Bambus silub käega juukseid ja kontrollib välisministeeriumi koduleheküljele pandud reisihoiatusi. „Uh, jah, soovitus Liibanoni reisimist vältida on välisministeeriumi kodulehel juba mitu aastat. Seisab seal nagu raudnael,“ võib ta oma kolleegidele kinnitada.

Välisministeerium annab ja muudab reisihoiatusi ja reisisoovitusi vastavalt olukorrale maailmas ning jälgib seejuures ka teiste Euroopa Liidu riikide hoiatusi vastavast andmebaasist. Reisihoiatuste koostamisega tegeleb ministeeriumi konsulaarosakond ja Lauri Bambus vastutab asekantslerina selle osakonna töö eest. Bambus sobib seda tööd tegema, sest ta muretseb nii meeletult kõige ja kõigi pärast. Bambus on täpselt selline, nagu üks südamlik konsulaarametnik peabki olema – ta on ühtaegu range isa ning hoolitsev ema. Ükskõik kas välismaal jääb hätta vintis peaga reisidokumendi kaotanud napsivend või rahapuuduses tudeng, Bambus tegeleb kõigiga nagu oma lastega. Seletab pikalt ja kannatlikult, mida mis olukorras teha tuleb, helistab mitu korda üle, kas kõik on ikka korras. Kui saaks, paneks ta kõigile välismaale sõitvatele Eesti kodanikele kaasa ka võileiva ja hoiaks pöialt niikaua pihus, kui kodanik on kodus tagasi.

Bambus vaatab igaks juhuks üle ka selle, mida soovitavad teised Lääneriigid. USA ja Saksamaa ei soovita oma kodanikel Liibanoni reisida, britid ja rootslased soovitavad mitte reisida palestiinlaste põgenikelaagrite ümbrusse, soomlastel aga soovitust reisimisest hoidumiseks ei ole.

Kõike seda peab Lauri minema kohe ajakirjanikele seletama. Kuna pole ju teada, kes üldse kadunud või röövitud on, teeb ta kaamerate ees üleskutse anda välisministeeriumile teada oma sõpradest või sugulastest, kes viibivad praegu Liibanonis.