Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 9

Vanalinnast kaitsepolitsei kontorisse sammub sportlik mees vähem kui kümne minutiga, Georg võtab pikad sammud. Büroos on peale Tõnu ka 126, kelle valvepäev täna on, kohe saabub ka 101. Loetakse nappe uudiseridu.

„Meie esimene ülesanne on kindlaks teha, kes need inimesed on, kes kaduma on läinud,“ kamandab Tõnu. Kõik lõhnab selle järele, et sellest saab tema esimene päris tõsine terrorismi-kaasus. See pole enam õppus, mille korraldamise ja elluviimise juures ta kordi ja kordi on olnud. See on päris. Aga ei mingit pinget.

„Teiseks teeme selgeks ja otsime üles, kes võiksid olla meie teenistuse partnerid Liibanonis. Liibanonis, mõistate, mitte Liibüas. Need on kaks erinevat riiki nagu Estonia ja Slovenia. Pärast näitate peadirektori kabinetis seinakaardil mulle, kus need riigid asuvad.“ Alluvad teavad, et Tõnu jutus on alatihti mõni riugas sees. Mõnikord on neetult raske aru saada, kus lõpeb tõsine teema ja kus algab lõõp, kus antakse edasi peenelt varjatud sõnumeid ja kus teist lihtsalt lollitatakse. Iga jumala hetk tuleb Tõnuga rääkides valvel olla. Ta otsestele alluvatele, kes tema stiiliga harjunud, tundub selline vaimne valvelolek märksa meeldivam kui seista kõrgema ohvitseri laua ees, selg sirgu, käsi kõrva ääres, ja au anda.

„Ja veel,“ muutub Tõnu jälle tõsisemaks, „tuletage siis meelde, kuidas need viimase aja asjad, kus meil ka osalus oli, täpselt käisid – eesti meremehe Ardo Kalle vangistamine Somaalias ja läti lendurid Sudaanis.“

Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg, kes on olnud kontaktis välisministeeriumiga, helistab Miilveele: „Pagan teab, kuhu see asi veel hargneb, aga praegu määran sind majasisese töörühma juhiks. Homme vaatame täpsemalt, milliseid jõude on appi vaja ja kust üksustest neid võtta saame. Praegu pane oma mehed tööle ja mine ise Islandi väljakule, seal koguneb välisministri kriisirühm.“

„Mind on välisministeeriumisse komandeeritud,“ annab Tõnu kolleegidele teada. „Sealt on sugulaste telefonikõnede kaudu tulnud ka esimesi võimalike röövitute nimesid.“ Ta kirjutab paberile mõned nimed. „Võtke siis nende inimeste taustad algosadeks lahti. Peale selle, mis nende Facebooki kontodel kirjas on, huvitab mind eelkõige see, mida nad sinna kunagi ei kirjuta,“ annab Tõnu enne lahkumist viimase korralduse.