Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 5

1986. aasta kevadel sõitis Briti ajakirjanik John McCarthy Liibanoni, et teha film mõni kuu varem röövitud iirlasest Brian Keenanist. McCarthy sai võõra kultuuri maitse suhu kohe lennukis koos halaltoiduga – ta oli oma lennul ainuke mittearaablane. Too britt, ainus eurooplane seal lennukis, möönis aastate pärast ka ise, et oli ikka julgust, pealehakkamist ja nahaalsustki, et sõita Lähis-Itta, teades nii vähe selle paiga kultuurist ja kommetest. „Jah, see reis oli suurim viga, mis ma oma elus olen teinud,“ tunnistas McCarthy. Ta kohtuski Keenaniga, kohtus nagu mister Stanley doktor Livingstone’iga – in the middle of nowhere. See kohtumine toimus kusagil Beiruti äärelinnas, lennujaama lähedal, ilmselt mingis vanas laoruumis. Nad ei saanudki täpselt aru, kus nad on. Mõlemad olid ses ruumis vangis. Mõlemad kartsid, et nendega on nüüd läbi.

Napilt kuu pärast Liibanoni jõudmist rööviti ka McCarthy ja ta pidi kinni istuma üle viie aasta. Suure osa nendest aastatest elas ta maa-alustes kongides, oli pikalt aheldatud seinte külge, teda peksti, mõnitati, alandati. Nii nagu veel ligi sadat lääneriikide kodanikku, kes Liibanonis 1982–1992 rööviti. Seal rööviti ja tapeti ka liibanonlasi, araablasi, aafriklasi, asiaate, aga neid ei lugenud vist keegi päris täpselt kokku. Nemad olid lihtsalt „…ja teised“.

Aga McCarthy tuli lõpuks elusalt tagasi. Ja kakskümmend aastat ei ole Liibanonis läänlasi röövitud. Nüüd siis taas, sedakorda eestlased.

Olen 2011. aasta sügisel lennukis, teel Beirutisse, et koostada raamatut eestlaste pantvangiloost, mille tegevuspaikadeks on Liibanon ja ta naaberriigid, tegevusajaks 2011. aasta kevad ja suvi.

Ma kardan pisut.

Ma olen lapsest saadik kartnud lendamist. Juba oma esimesel lennul, olin siis kümnene ja lendasime Tallinnast Simferoopolisse, tegin sõna otseses mõttes püksid täis. Olen lennuhirmu peletamiseks mõelnud välja kõikvõimalikke trikke. Alates labasest purju joomisest kuni piirideta fantaseerimise ja unistamiseni. Olen proovinud rahusteid, unerohtu, naise käest kinni hoidmist. Kõige hullem on see, et ma ei teagi täpselt, mida ma kardan. Igavikku ei karda ma enam ammugi, aga näe, lennukit ikka kardan. Kardan turbulentsi, kardan õhkutõusmisi ja maandumisi, kardan, kui kapten hakkab ilmateadet lugema, uurin hirmunult kõigi kaasreisijate nägusid, et ega vana kriminoloog Lombroso ei liigitaks kedagi terroristi-lõustaks.

Tellin kohe alustuseks kaks väikest pudelit Bordeaux’ veini – punase ja valge, et paistaks viisakam – ja surun käed kõvemini kõrvaklappidele, et mootorimüra ei hirmutaks ega segaks Anouar Brahemi imepärast muusikapala „The Lover of Beirut“. Olen nii-öelda teemasse sisse elamiseks lasknud oma iPodile laadida hulgaliselt araabia džässi ja sufimuusikat. Kuulan Brahemi ja vajutan taas ja taas replay-nuppu. Ud ja klarnet sosistavad omavahel. „See klarnet on siis eurooplane ja ud araablanna,“ hakkan enda rahustamiseks fantaseerima. „Ja siis nad kohtuvad vanas kuulsas Beiruti Riviera hotellis, mille fuajees on valge tiibklaver ja palkonilt avanevad hunnitud vaated kirkale Vahemerele.“ Fantaasia läheb nii läägeks, et isegi ei rahusta enam.

Mu kõrval istub huuleneediga teismeline muslimipoiss ja kuulab ka muusikat. Ma ei ole harjunud, et muslimitel on huuleneet. Aga muslim ta on, sest huuleneediga kristlane või hindu või ateist ei oleks öelnud oma reisikaaslasele muretult „insallah“, kui too enne õhku tõusmist nentis, et kahe tunni ja neljakümne minuti pärast jõuame siis Frankfurdist Beirutisse.

„Kui Allah tahab, siis jõuame, kui ei taha, ei jõua me kuhugi. Nii on,“ nõustun poisiga omas meeles.

Kui süüa tuuakse ja ta korraks klapid peast rebib, küsin: „Kuulad mingit araabia muusikat? Soovita mulle ka.“

„Ei ole päris araabia oma,“ ütleb araablane, aga mitte vabandades, et võõrast muusikat kuulab, „see on prantsuse oma, Keny Arkana, hiphop.“

Mõistan, miks Keny Arkana puhul ei pea muslim vabandusi otsima. Arkana „La Rage“ ehk „Raev“ sündis ju Pariisi barrikaadidel 2005. aastal, kui Põhja-Aafrika päritolu muslimid, need, kes Prantsusmaale tulnud Marokost, Alžeeriast, Tuneesiast, põletasid tuhandeid prantslaste autosid, rüüstasid ja lõhkusid avalikku ruumi ligi kolmesajas linnas, lõid segi senise arusaama integratsioonist ja multikultist. Samamoodi kõigutasid paljusid vanu arusaamu mässud 2007. aasta aprillikuises Tallinnas ja just äsja, 2011. aasta augustis Londonis. Nende mässude põhjused ja tegelased olid erinevad, sarnane on aga raev.

Olles nüüd aastakümneid väga palju lennanud, suudan lennukis ajuti siiski juba päris rahulikult lugeda.

Mõne aasta eest avaldas medievist ja kirjanik Tiit Aleksejev romaani „Palveränd“. Teos, nagu ka teised tolle kirjaniku napid tööd, sai ilmumise järel palju häid arvustusi, miski Euroopa aurahagi, ostsin ja plaanisin lugeda, aga riiulisse ta oma järge ootama jäi. Nüüd krahmasin teele minnes kaasa. Tont teab, miks just see raamat näppu sattus. Õnneks on juba algus hea, vähemalt selline, et viib mõtted eemale küsimuselt, kuidas ikkagi saab mitukümmend tonni kaaluv teraslind alla kukkumata õhus püsida. Tekivad hoopis teised küsimused. See raamat tegeleb saladustega. Nii nendega, mis on ajalised ja vananevad juba järgmiseks kevadeks, kui nendega, millel on igavikuline sisu. Need saladused siin kerivad end lahti esimese ristisõja lahinguväljadel Väike-Aasias, lossides ja pühakodades, siis kui Tolouse’i krahvi Raymondi sõjavägi läheb Palestiinat uskmatute paganate käest vabastama, ning krahvil on kaasas oma kroonikakirjutaja ja salakuulaja Raimondus.

Kaheksakümnendal leheküljel astub tegelaste sekka kreeklane Heraikleon, kes oli Issanda aastal 1094 sattunud Ikoniumis seldžukkide kätte vangistusse. Hukkamiseelsel ööl läksid aga mehikese juuksed vangikambris osati halliks. Hirmust, mõistagi. Hirmust, mille vastu ei aita magus vein ega paradiisist fantaseerimine. Õnneks oli nõutud lunaraha hommikul enne hukkamist kohale jõudnud ja kreeklase kael ei pidanud pigiköie abil teada saama, mis kaalub tagumik. Ja nii võis äsjane pantvang Konstantinoopolis juua ja koos ristisõdijatega kiita Issandat, kes oma karja öö peale ei jäta. Sest hirm tulebki öösel.

Liibanoni kohal oligi nüüd öö. Ja hirmu eest ei päästnud mind päriselt ka see „Palverännu“ raamat, mille igas peatükis on keegi piiri peal – kas tõuseb üles taevasse või pudeneb koos sadade teiste nimetute rüütlitega Süüria hiilgava pealinna Antiookia kõrgetelt müüridelt alla vallikraavi mutta. Vaimne palveränd jumala juurde olekski mõttetu, kui selle teiseks pooleks ei oleks võimalus lõpetada oma maine tee iga hetk jumala juures. Ja see võib lõppeda uskmatu koera kõvera mõõga läbi, hullumeelse terroristi pommivöö plahvatuses või juhuslikus lennukatastroofis. Löön raamatu plaksuga kinni, nagu oleks mind petetud.

Lennuk teeb maandumiseelse kaare, all vonklev katkematu jäme tulederägastik tähistab Vahemere rannikut, edasi sisemaa poole muutuvad tuled hõredamaks, see tähendab, et seal tõuseb taeva poole Liibanoni mäeahelik, mis oma 170 kilomeetriga läbib peaaegu kogu riigi. Mäed laskuvad alla kitsasse Bekaa orgu ja tõusevad kohe taas, et moodustada umbes 150 kilomeetri pikkune Antiliibanoni ahelik, millest suur osa asub juba Süüria territooriumil. Liibanon on tilluke maa, ligi neli korda väiksem kui Eesti, vaid veidi üle 10 000 ruutkilomeetri pinnalaotust pluss mägede nõlvad. Tundub, nagu võiks silm kogu selle maa öiselt lennukiltki korraga haarata. Aga tegelikult ei ole see võimalik, sest me näeme vaid ühte mäekülge, aga ei näe, mis on varjul teisel pool. Linnulennult vaadates ei saa aru, millised külad ja majad on kristlaste, millised muslimite, millised druuside omad. Silm ei seleta maapinna alla, et kuhu on maetud foiniiklased ja kuhu juudid.

Küll aga seletab silm juba väga selgelt pealinn Beiruti tulesid. Jah, tõesti-tõesti ma ütlen, Beiruti kohal läheb palju tulesid mööda Liibanoni mägede külgi üles kõrgele, justkui olekski siin Jaakobi taevatrepp, mida mööda jumala inglid edasi-tagasi jooksevad. Ja siin kusagil maadles Jaakob inimeste ja jumalatega, tema nimeks sai Iisrael ja temast sai selle rahva esiisa, kes siiani inimeste ja jumalatega maadleb. Mõtlen, et huvitav, kui kunagised palverändurid siitkaudu Jeruusalemmale lähenesid, kas nad laulsid siis ka Jaakobi-loost inspireeritult „Jumal, sull’ ligemal’ ihkab mu vaim“. Lonksan punase veini pudeli tilgatumaks ja tunnen, et vaim on nüüd vaba, koormaks vaid keha. Tegelikult nägi Jaakob muidugi oma unenägu paarsada kilomeetrit lõuna pool, kusagil Be’ér-Sheva kandis, ja selle vaimuliku hümni, mille saatel kõik korralikud inimesed end matta tahavad, lõi keegi inglane alles millalgi XIX sajandil. Aga oleks hoopis igavesti grunge, kui tolles Aleksejevi romaanis oleks usuvennad lohisenud üle Anatoolia lagendike ja joigunud Mark Lanegani laulu „Burning Jacob’s Ladder“. Kahjuks ei saanud ristisõdijad seda lugu laulda, sest Lanegan riputas selle oma kodulehele täpselt nädal enne seda, kui eestlased Liibanonis rööviti:

the ashes scatter

burning jacob’s ladder

i’m afraid i might fade away^[1.].

1187. aastal lõppes kristlik valitsus pühal maal, ristisõdijate armee hävitati Hattini sarvede juures ja Saladin marssis Jeruusalemma. Ristisõdijate kui risti eest sõdijate pärast ma väga ei muretsegi. Küll aga on kurb, et kadunud on palverändurite eneseohverduslik pühendumus, mida vajaks ka iga tänapäevane riik.

1948. aastal lõppes Palestiina sõda. Sellest ajast kuni kodusõja alguseni 1975. aastal oli Beirut Lähis-Ida suurimaid pealinnu. Ta ei olnud suurim mitte rahvaarvult, küll aga mahtus selle linna sisse palju erinevaid suurlinnu. Beirut, mitte enam Kairo, sai siis aastakümneteks araabia maade kultuuri- ja majanduselu magnetiks. Siin olid kuulsad ülikoolid ja head haiglad, ilmus palju erinevate poliitiliste hoiakutega meediaväljaandeid ja väärtkirjandust, majandust toitis võimas transiitsadam. Kuigi Liibanon ei kukutanud kunagi Egiptust tema juhtpositsioonilt araabia maade filmitööstuses, hakkas siiski üha rohkemate Egiptuse filmide tegevus kanduma Kairo tänavailt üle Beirutisse. Liibanonile oli prantsuse luuletaja ja poliitik Alphonse de Lamartine andnud nimeks Levanti Šveits ja Beirutit kutsuti Lähis-Ida väikeseks Pariisiks. Tundus, et miski ei lõpe siin iialgi otsa, ei raha ega pidu. Siia voolas hordidena araablasi – tuldi randa end jahutama, tuldi poodi vabameelseid riideid ostma, tuldi panka, kus alates 1956. aastast kehtis Šveitsiga sarnanev pangandusseadus, tuldi ka lihtsalt lõbumajja. Samir Kassir^[2.], Liibanoni ajaloolane, kes tapeti senini tuvastamata isikute poolt 2. juunil 2005, on selle, mida Beirut araablastele tähendas, kenasti kokku võtnud: „See oli araabia keelt rääkiv, aga läänelik linn. Beirutil oli sarnasusi araabia maade endi pealinnadega, araablased tundsid, nagu oleks nad jõudnud kodust kaugel omaenda koju, mis on aga märksa moodsam kui nende endi linnad. Beirut oli araablastele puhkuse ja kerge elu pealinn.“

Beirut oli ka Läänele kõige arusaadavam araabia linn. Kui araablastele oli ta piisavalt araabiapärane, siis läänlastele piisavalt läänelik. Siia, vaba vaimu haritud kantsi, oli 1960. aastate alguseks kogunenud hulgaliselt intelligentsi, kirjanikke ja kunstnikke, muu hulgas näiteks Süüriast. Oli ju Süüria ise alates 1949. aastast sõjaväelise valitsuse all. 1952. aastal võttis armee võimu Egiptuses. Jordaania ja Iraak olid teoreetiliselt konstitutsioonilised monarhiad, millel aga mõlemal puudus peaaegu täiesti demokraatliku toimimise kogemus. Saudi Araabia ja Jeemen ei osanud mingist demokraatiast undki näha. Vabadused – ajakirjanduslikud, poliitilised, kultuurilised –, mille garanteeris liibanonlastele kristlasest president Camille Chamoun 1950. aastatel, olid kogu regioonis enneolematud.

Aga juba siis hõõgus söepannis rohkem tuld, kui kastanite küpsetamiseks vaja olnuks. Vihkamine otsis vaid ettekäändeid, et välja purskuda.

Pingete olemasolust andis muu hulgas märku seegi, et hotell Saint-George ja tema baar olid saanud maailma luuremängude sünonüümiks. Beirut oli luurajatele nagu moekeisritele Milano või filmidiivadele Cannes. Kõik olid kohal, et ennast näidata ja värsket infot koguda. Ja muidugi kõik kaklesid kõigiga. Oi, kui paljusid kuulsusi siin võis kohata, alates venelaste värvatud inglasest Kim Philbyst 1960. aastatel kuni venelaste värvatud rootslase Stig Berlingini 1990. aastail. Siin, üsna neutraalsel ja kontrollimatul territooriumil oli võimalik kohtuda, informatsiooni vahetada, diile teha kõigil külma sõja aegsetel suurtel mänguosalistel, lisaks olid esindatud oriendi võimekamad luureriigid Süüria, Iraak, Jordaania, Egiptus, Iraan.

Liibanon võinuks ju olla midagi püha maa eeskoja taolist, peaaegu et paradiisi eeskoda. 1943. aastal saavutatud iseseisvust kippusid küll aeg-ajalt varjutama väiksemad relvakonfliktid ja poliitilised manifestatsioonid, kuid valdavalt oli 1960. aastatest alates olukord Liibanonis suhteliselt stabiilne. Väline heaolu kasvas, Beiruti ümbruses iseäranis. Aga ikkagi muutus Liibanon peagi hoopis kõikvõimalike rahvaste, uskude ja riikide igaveseks lahinguväljaks. 1970. aastatel hakkasid rohkenema probleemid üha arvukamaks muutuva Palestiina ja ka Jordaania põgenikkonnaga. See omakorda võimendas vastuolusid kristlaste ja muslimite vahel, algul väiksena tundunud konfliktid sagenesid ja paisusid. Päris üksmeelset arvamust pole tõsistelgi uurijatel, mis täpselt pika kodusõja valla päästis. Selle ametlikuks alguseks loetakse 13. aprilli 1975, mil falangistid ründasid Beirutis bussi ja tapsid 27 palestiinlast. See vallandas vastastikuste kättemaksuaktsioonide ahela, mis muutus iga korraga ohvriterohkemaks ja võikamaks, ning õige pea oli Beirut jagunenud kristlikuks Ida-Beirutiks ning muslimite Lääne-Beirutiks. Niisamuti jagunes kildkondlikeks sektoriteks kogu maa. Liiga erinevatest rahvastest ja huvidest oli see riik kokku õmmeldud, liiga palju oli tema ümber fanaatilisust, liiga palju oli tema loomisloos suurriikliku koloniaalpoliitika naftaliinihaisu.

Maandume. Mul ollakse vastas, sohver Ibrahim lehvitab nimesilti, aitab kohvri autosse tõsta ja sõidame mööda laia Airport Roadi linna poole.

„Esimest korda Liibanonis?“ alustab ilmselgelt unine Ibrahim viisakalt vestlust.

„Ei, esimest korda olin Liibanoni piiril 2002, olin siis Süüria poolel, aga üle piiri ei saanud. Märtsis 2006 käisin esimest korda, sõitsin peaaegu terve riigi läbi, kuid turiste oli nii vähe, et kui oma eestlaste grupiga Beiruti tänavatel jalutasime, saatis mingi ajaleht fotograafi meid pildistama. Ütles, et pildi allkirjaks läheb „Turistid on tagasi Beirutis“. Hariri^[3.] ja tema 21 kaaslast olid tollal juba õhku lastud, aga Iisraeli sõjani oli veel mõni kuu aega,“ räägin põgusalt oma kokkupuudetest Liibanoniga.

„No kui vasakule vaatad, siis siia need Iisraeli pommid põhiliselt kukkusid – Dahiya. Nad püüdsid Hizballah’d hävitada, aga ei suutnud. No ega nad ainult seda kanti ei pommitanud. Ligi 7000 maja üle riigi lasti puruks, 1100 inimest sai surma, mitusada tuhat põgenes kodudest, sillad ja teed lõhuti ära. No mis riik see on selline, kes nii pommitab! See ei ole aus riik. Sellist riiki, mis nii teeb, ei tohiks olemaski olla.“

Olin esimese viie minutiga Liibanoni kammertooni kätte saanud. Siin on palju mustvalget.

Aga samas on Lähis-Idas nii palju pooltoone, nii palju varje ja varjualuseid, et nende tundmaõppimine on tõesti raketiteadus. Ja päris raketiteadus, mitte selliste endavalmistatud katjuuša-rakettide oma, mida Hizballah ja palestiinlased võitluse algusaastatel üle piiri Iisraeli saatsid.

Siin võivad omavahel olla seotud asjad, mille sidumine võiks teoreetiliselt olla justkui ilmvõimatu. Mulle on näidatud Londonis koraani, millel olid lebanud Husayn ibn Talali^[4.] ehk tulevase Jordaania kuninga Husseini käed, kui ta andis vabamüürlase tõotust.

„Ja kui ma peaksin selle vande murdma, siis rebitagu mu valelik keel suust ja pandagu ta mõõnavee piirile, kus mõõn ja tõus kaks korda ööpäevas teda uhuvad. Aidaku ja juhtigu mind looja kõhklematult täita seda tõotust,“ ütles quraiši hõimust ehk prohvet Muhammadi hõimust põlvnev tulevane kuningas vabamüürliku altari ees põlvitades. Kui keeruline on tekitada seoseid selles paaris: kuningakoda, mis peab oma esiisaks prohvet Muhammadit, ja prohveti sulaste vastu suunatud ristisõdade käigus alguse saanud vabamüürlik vennaskond. Aga Lähis-Idas on selline duaalsus võimalik. Siin on võimalik olla ühel hetkel kuningas ja teisel hetkel vabamüürlane, ühel hetkel armastatud president ja teisel vihatud diktaator, ühel hetkel peaminister ja hetke pärast surnud peaminister.

Lennujaamast kesklinna ei ole palju maad, öösel on ka teed tühjad. Kümne minuti pärast, kell kaks öösel, paistab eemal Holiday Inni hotell. Aga see kõrghoone on varemetes ja mürsuaukudega juba kodusõja aastatest. Selle tondilossi vahetus läheduses on teine hotell – too, mis oli aastakümneid kurikuulus luurajate staap – Saint-George. 14. veebruaril 2005 sai ta veelgi kurikuulsamaks – just selle hotelli juures tapeti Liibanoni peaminister Rafiq Hariri. Hariril oli palju mõjukaid sõpru, Liibanoni ja araabia ärimehi, ka kauaaegne Prantsuse president Jacques Chirac. Aga tal pidi olema ka mõjukaid vaenlasi, sest tema autokolonnist ei jäänud Saint-George’i juurest möödudes praktiliselt midagi järele. Või kui teistpidi võtta, siis jäid järele mälestusmärk ja hukkunud riigimehele püstitatud pronksist kuju. DNA-uuringute põhjal arvatakse, et õhkijaks oli noor meessoost enesetaputerrorist. Ühed vaatavad süüdistavalt Hizballah’ poole, teised Iisraeli poole. Aga me ei tea, kelle poole vaataksid need täiesti juhuslikud inimesed, kes tol hetkel tee ääres seisid ja koos Haririga taevasse lendasid. Need inimesed ei olnud tulnud tee äärde ei Haririt tervitama ega teda hukka mõistma, nad ei olnud seiklejad ega adrenaliiniotsijad. Nad olid lihtsalt teel poodi, kooli, tuttava juurde. Nad olid mõne hetkega oma saatusele jalgu jäänud. Nii nagu me kõik võime olla mõnikord täiesti juhuslikult valel ajal vales kohas.

Prantslaste initsiatiivil loodi selle ilmselgelt poliitilise mõrva uurimiseks ÜRO eritribunal, aga tribunal on toonud Liibanoni ellu nii palju pingeid, et 2011. aasta algul kukkus selle pärast ka riigi valitsus.

Enne Holiday Innini jõudmist pöörab me auto Burj-el-Murri juurest Hamra linnaosa poole. El-Murri torn on üks hirmsamaid Beiruti kummitusmaju. Seda hakati ehitama varsti 40 aastat tagasi ja plaaniti ehitada 40 korrust. Kodusõja alguseks sai valmis 28 korrust, lahinguid trotsides ehitati karkass siiski lõpuni, aga see oli ka kõik. Snaipritele pakkus hoone lokatsioon tollal palju suuremat huvi kui kinnisvaraarendajatele. Püssimehed hoidsid siit silma peal „rohelisel tsoonil“, mis samast lähedalt algas, ulatus kuni tänase Märtrite väljakuni ja lahutas sõdivaid kristlasi ning muslimeid. Praegugi on endiselt pooleli oleva maja ees ristmikul politsei kontrollpunkt, mille kõrval seisab väike soomusauto.

Hamra on linnaosa, kus peatuvad enamasti ajakirjanikud, kultuuriinimesed, keskmise kaliibriga ärimehed ja muu sedasorti rahvas, kel pole võimalik ööbida kesklinna hirmkallites ärihotellides. Aga Hamra hea omadus on see, et siin on piisavalt läänelikke baare ja vähemalt sama palju raamatupoode. Teine Hamra linnaosa väärtus seisneb selles, et kui muidu on Beirut uskude ja rahvuste kaupa üsna kindlalt sektoriteks jaotatud, siis siin valitseb suur rahvaste paabel. Siin on kõiki alates heal järjel olevatest palestiinlastest kuni inglaste ja jänkideni, on muslimeid, kristlasi ja druuse. Siia on lihtne sulanduda. Siin on lihtne märkamatuks jääda. Hamra on moodne, säravalt modernne, aga mitte luksuslikult modernne nagu Beiruti kesklinn. Hamra on natuke nagu Champs-Elysées. Hotelli Bristol ei valinud ma mitte meelsuse näitamiseks – siin armastasid aastate eest koguneda liberaalsemad, n-ö läänemeelsemad, 14. märtsi liidu poliitikud –, vaid praktilistest kaalutlustest lähtudes. Siit on kiviviske kaugusel sise- ja informatsiooniministeeriumid, mõni samm mere poole jääb Beiruti Ameerika ülikooli campus oma parkide, muuseumide ja tenniseväljakutega. Kesklinn on parasjagu hommikuse jalutusteekonna kaugusel.

Lisaks meeldib mulle Bristoli aadress – Alfred Nobeli ja Madame Curie tänava nurgal. Jälle see tüüpiline viis Lähis-Ida moodi konflikte lahendada – paneme lihtsalt surmava dünamiidi ja surmava radiatsiooniga tegelejad ühte punti ja vaatame, mis saab. Nendes eksperimentides on oma saatanlik võlu.

Auto peatub hotelli ees, koomilises livrees ja torukübaras portjee haarab kohvrid ja lootsib mu vestibüüli. Hotelli pääseb läbi metalliotsija, ent valvur teeb oma laua taga vaid ühe silma lahti ja viipab mulle, et astugu valge mees aga julgesti metalliotsijast mööda, siis ei hakka see tüütus öösel piiksuma ja inimeste und segama.

Tore on saabuda hotelli, kus jääb kohe alguses tunne, et sind on ammugi oodatud. „Mister Pruuli, kena teid näha, kõik formularid täidame hommikul, minge ja puhake end välja.“

Astun korrus kõrgemale avarasse tuppa. Pööran siis ümber ja teen midagi, mida ma tavaliselt kunagi ei tee – panen ukse ketti. Isegi ei saa aru, miks see liigutus kuidagi nii automaatne oli.