Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 11

Annemari mees on koos sõpradega Liibanonis jalgrattamatkal. Ta on saatnud nädala jooksul palju sõnumeid: „Meil on tore reis!!!“, „Täitsa ära väsitavad need Liibanoni mäed“, „Kallista poja!“,„Kas poja on rääkima hakanud?“, „Väga varsti kohtume, kalli“, „Toon pojale damaskuse terasest mõõga ja araabia pruudi. Sulle veel kingitust pole“, „Kaks päeva Damaskuses. Vaatame ringi, käime saunas. Beirutisse läbi Bekaa, ikka ratastel“.

Eile pärastlõunal oli mehe Facebooki lehele tekkinud lausa pilt Damaskuse turust ja tohututest idamaiste maitseainete kuhilatest. „Ju ta neid maitseaineid, zaatar’it^[6.] ilmselt, siis kingiks toobki, tavaliselt ta ikka toob mulle neid asju kingiks, mis talle endale meeldivad,“ naeratab Annemari pilti vaadates.

Annemaril on hea meel, et neil on seal tore, aga vahel on justkui kade ka, et no kuidas tal saab seal ikkagi tore olla, kui mind ja poja kaasas ei ole. Ja igatsus on ka peal. Lisaks nägi ta üleeile vastikut und. Annemari mees, tema maailma kõige rahumeelsem mees, oli endale pommivöö ümber pannud ja karjus, et ta laseb ennast õhku. Uni oli nii halb, et ta tahtis kohe hommikul Damaskusesse helistada ja sellest rääkida, aga mõtles siis ümber. „Mis ma neid ikka sellise lollusega segan, pealegi on nad mõne päeva pärast nagunii kodus,“ otsustas Annemari.

Tallinnast helistab Annemari vend.

„Kuule, tere, kus oled? Annemari, kuule, igasugu asju kirjutatakse, tead, ära nüüd ehmata, aga loen Delfi portaalist, et Liibanonis on röövitud Eesti jalgrattureid,“ püüab vend ettevaatlikult sõnu sättida.

„Appike, mis neilt siis rööviti, võeti rattad ära?“ kohkub Annemari.

„Ei-ei, mingid jalgratturid on nagu ise ära röövitud. Kuule, proovi neile helistada ja vaata ise netist seda teksti. Kuule, ole väga rahulik praegu, midagi pole selge, ei teata, kes need on, räägitakse ka hoopis ukrainlastest. Nii et see võib täitsa jama olla, tead küll Delfit.“

Annemari jookseb teise tuppa arvuti juurde ja lööb selle lahti, teise käega otsib kotist mobiili ja valib numbri. Telefon kutsub, aga keegi ei vasta. Annemari loeb ekraanilt uudist, katkestab kõne, helistab uuesti. Kutsub, kutsub, kutsub.

Tal on mobiilimälus ka kahe mehe reisikaaslase telefoninumbrid. Esimene on välja lülitatud, teine ei vasta.

Annemari vaatab ridu arvutiekraanil.

„Need on nemad. See on tema. Ma tunnen seda.“

Kõik läheb korraga teistsuguseks. Ei ole kuum, ei ole külm, pea ei käi ringi, käed ei värise, ei ole paanikat. Aga on teistsugune. Äkki on kogu elu teistsugune. Ühe hetkega.