Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 12

Välisministeeriumi pressiesindaja Minna-Liina Lind tuli hommikul Ameerika Ühendriikidest. Lennukis jäi öö vahele, lennujaamast tulles läks ta veel töölt läbi ja oli just vedamas oma suurt kohvrit – ikkagi kuu aja välismaal olemise varustus – kodu poole, kui ajakirjanikud hakkasid helistama ja Liibanonis juhtunu kohta aru pärima. „Kas vastab tõele, et Liibanonis on röövitud eestlased ja ukrainlased?“

Minna-Liina helistab välisministeeriumi kantslerile Alar Streimannile ja saab sealt esimese info. Nad lepivad kokku, et kohtuvad kohe uuesti tööl ning kutsuvad kohale veel mõned kolleegid, keda on kindlasti vaja. Minna-Liina viskab kohvri koduuksest sisse ja kihutab tööle tagasi.

Välisministeeriumi konsulaarosakonnal on ööpäevane valvesüsteem, mille kaudu on teada, et keegi eestlastest pole oma Liibanoni sõitmist ministeeriumis registreerinud. Juba helistavad valvetelefonil inimesed, kes annavad teada oma tuttavatest, kes peaksid praegu Liibanonis olema.

Nüüd istub Minna-Liina ministeeriumi kümnenda korruse nõupidamisruumis, kuhu kogunevad ka teised ametnikud, ja uurib kasinaid andmeid, mis neil Liibanoni kohta on dokumendiregistris arhiveeritud. On mõned memod, mis pärit ministri visiidi ajast Liibanoni 2009. aasta mais, mõned majandusülevaated. Neid ta sirvibki.

Eesti ja Liibanoni suhted on üsna põgusad. 2010. aastal eksporditi Eestist Liibanoni kaupu, peamiselt väetist ja puitu, 10,5 miljoni euro eest, Liibanon oli selle tagasihoidliku summaga Eesti 43. ekspordipartner. Liibanonist Eestisse liikus kaupu veelgi vähem, napi 100 000 euro eest. Investeeringuid vastastikku tehtud ei ole, kultuurikontaktid sisuliselt puuduvad. Liigub natuke inimesi, põhiliselt turiste Eestist Liibanoni, aga neidki on vaid mõned sajad aastas. Eks seepärast ei ole Eestil Liibanonis ka diplomaatilist esindust. Lähimad saatkonnad on Ankaras, Kairos ja Tel Avivis.

„Liibanonis asju lahendades jätame Iisraeli kohe mängust välja,“ ütleb kantsler Streimann veendunult. „Vali kõigepealt meie aukonsul Beirutis,“ palub ta valvesekretäri.

Mõne minuti pärast on kantsleril teisel pool liini kinnisvaraärimees ja aukonsul Sami Elias Kamouh Beirutist, kes ühendatakse Lauri Bambusega.

„Härra asekantsler, just hakkasin Tallinna helistama, on juhtunud suur õnnetus, aga me lahendame selle kohe. Viimasel ajal on Liibanonis üldse palju rahutum olnud. Jaanuaris kukkus valitsus, veebruaris algasid meeleavaldused. Täpselt kümme päeva tagasi oli viimane suurem rahvakogunemine, kümned tuhanded olid kohal, meenutati kadunud Haririt ja seedrirevolutsiooni,“ raporteerib aukonsul.

„Räägime nüüd praegu palun võimalikult täpselt, mis täna on juhtunud,“ katkestab Bambus jutuvoo.

„On röövitud Eesti kodanikud, täpselt ei ole kindel, kui palju, aga kõik meie kanalid on seda uudist täis ja ma arvan, et ma sõidan ise kohe Zahlah’sse, ega muidu neid poisse kätte ei saa, kui ma pean ise kohale sõitma. Mul on oma turvameeskond ja…“ Aukonsul on esimesest kohmetusest ja alandlikkusest üle saanud.

Bambus püüab aukonsuli aktiivsust rahulikumasse ja praktilisemasse voolusängi juhtida: „Esimene ülesanne on meil praegu teha selgeks, kes need röövitud on. Kas te saate seda uurida Liibanoni ametiasutustest, mitte meediast, aga ametiasutustest?“

„Jaa, muidugi,“ lausa hõiskab aukonsul. „Mul on väga palju väga mõjukaid sõpru igal pool, kohe hakkan helistama ja kui asi selge, sõidan Bekaa orgu ja toon need mehed välja.“

„Kui asi selge, teatage meile kõigepealt poiste nimed,“ ja asekantsler paneb ohates telefoni käest.

„Nüüd otsime välja kõigi Liibanoni ametiasutuste kontaktid, kellega peaksime esmajärjekorras ühendust võtma: välisministeerium, siseministeerium, politsei ja mis neil seal kõik võib olla,“ jagab samal ajal kantsler Streimann kogunenud kolleegidele ülesandeid.