Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 14

Tõnu juhatatakse välisministeeriumi 10. korruse nõupidamisruumi. See on juba rahvast täis, enamasti ministeeriumi ametnikud, kakaotassid käes auramas. Mõnda Tõnu tunneb, mõnda tutvustatakse: kantsler Alar Streimann, asekantslerid Lauri Bambus ja Sulev Kannike, konsulaarosakonna peadirektor Rasmus Lumi, diplomaatilise julgeoleku osakonna peadirektor Pavel Kotkin, avaliku diplomaatia osakonna peadirektor Triinu Rajasalu, pressiesindaja Minna-Liina Lind, pressitalituse spetsialist Mariann Sudakov, pressitalituse lauaülem Helen Rits, kantsleri nõunik Marki Tihhonova-Kreek, ministri nõunik Mai Jõgimaa.

„Nojah, paberite järgi tuttavad inimesed, kõigile neile on kapo välja andnud riigisaladuse loa,“ teeb Tõnu omaette muiates esimese professionaalse järelduse.

Saali madalal aknalaual istub veel üks mees, ei joo kakaod, vaid räägib telefoniga, räägib prantsuse keeles ja teeb märkmeid. Teda pole vaja Tõnule tutvustada. Nimetagem teda Reinuks, Rein Metsaks. Rein töötab välisluures, hariduselt semiootik. Aga kümmekond aastat tagasi tegutses ta diplomaadina Eesti Vabariigi saatkonnas Genfis. Lisaks teab Tõnu, et Reinu sõpraderingi moodustavad põhiliselt igasugused kirjandus- ja filmiinimesed. Nood arvavad, et kunagi, kui Rein ameti maha paneb, võiks tast saada eesti oma Lewis Gilbert, kes lavastab suurejoonelisi spioonifilme. Jah, kindlasti on Rein erandlik eriteenistuse töötaja sellegi poolest, et professionaalne kretinism pole teda küünikuks vorminud, vaid jätnud samasuguseks natuke edevaks romantikuks, nagu sõbrad teda mäletavad ülikoolipäevilt. Ta on jäänud meheks, kes keeruliste bürokraatlike toimingute lahendamise järel tormab raamatuantikvariaati ja võib hõlpsasti küünlavalgel Dante Alighierit lugeda. Rein lõpetab telefonikõne ja astub Tõnu juurde. Nagu vist üheski riigis, ei ole ka Eestis sisejulgeoleku eest vastutava kaitsepolitsei ja välisluurajate suhted üleliia sõbralikud. See on süsteemi kuratlik ja raudne loogika, siin ei aita miski, ei parlamendi järelevalvekomisjonid ega demokraatia areng. Kaitsepolitsei peab näitama jõudu ja ennast siseriiklikult nähtavaks tegema, välisluure peab end näitama võimalikult vähe. Ja nii kujuneb mõlemast asutusest avalikkuse jaoks kõverpilt, ühest ühtpidi, teisest teistpidi kõver. Rein ei tea, kas Tõnu kuulub just nende kaitsepolitseinike hulka, kes peavad välisluurajaid mõttetuteks riigi raha raiskavateks ajalehte lugevateks dändideks ja intelligendikesteks, aga ta teab, et mõnigi mees kapos nii arvab ja ei jäta oma arvamust tihti ka enda teada. Ja samas teab ta ka mõne oma maja mehe suhtumisi – „ment jääb mendiks, töötagu ta pealegi kaitsepolitseis“. Reinu kolleegid on uhked, et nemad käivad tööl nagu härrasmehed – elegantse salliga ja tolmumantlis –, kaitsepolitseinikud on aga jope-mehed. Tegelikult on see enamasti üsna sõbralik tögamine, mängu ilu juurde käiv aasimine, sest mõlema teenistuse mehed on päris palju asju koos teinud, teavad teineteist üsna hästi nii inimlikus kui töises plaanis. Ja Tõnu ning Rein on niipalju suured ülemused, et nad võivad omavahel kohe eriti hästi läbi saada.

Siiski teeb Rein oma märkmeplokki sissekande: „1 Tööjaotus eriteenistuste vahel!?“