Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 13

Kui kindral Achraf Rifi oleks natuke vähem soliidne ohvitser, siis trambiks ta praegu raevust jalgu. 1975. aastast alates pole Liibanoni sisepoliitikas stabiilset hetke õieti olnudki. Üles on kasvanud terve põlvkond inimesi, kellele relvad on olnud mängukannid ja kaaslased hällist saati, põlvkond, kelle jaoks sõda on elu loomulik osa. Ometi pole läänlaste vastu suunatud terroriakte siin 1990. aastate algusest sisuliselt olnud. 2010. aasta augustis oli episood, kus Bekaa orus rööviti kaks poola turisti, aga nad vabastati tulevahetuse käigus paar tundi hiljem. Nüüd äsja oli rünne Prantsuse sinikiivrite vastu, ka ameeriklasi oli kusagil kividega pillutud, ja täna siis need seitse eestlast.

Liibanonis on kolm riiklikku julgeolekuteenistust. Esiteks sisejulgeolekuteenistus ehk ISF, mida juhib kindral Rifi ja mida peetakse pigem läänemeelseks. Teiseks sõjaväeluure, mida peetakse pigem Hizballah-meelseks, ja kolmandaks piirivalve.

Praegu istub Rifi oma adjutandi Afif Habbasiga oma tohutus kabinetis ja teeb kokkuvõtteid sellest neetud päevast.

„Ausalt öeldes ei tea ma Eestist palju muud, kui et kohtasin 2002 Tōkyōs seminaril üht Eesti politseiohvitseri. Oli väga lõbus mees. Ega ma ta nime muidugi mäleta, aga selle seminari materjalid on mu visiidikaustades olemas, vaata osalejate nimesid, otsi üles, kes see oli,“ annab Rifi mööda kabinetti kõndides adjutandile korraldusi.

Rifi ametkond on saanud täna tänu sise- ja kaitseministri abile eriloa pääseda ligi kõikide mobiilioperaatorite salvestatavale informatsioonile. Rifi mõistab, kui tundliku teemaga siin tegu on ja milliseid poliitilisi ohte ja võimalusi selle loa saamine endas kätkeb.

Rifi tunneb, et tema töö on vist kõige raskem töö terves Liibanonis.