Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 8

Eesti Vabariigi Kaitsepolitseiameti operatiivtöötaja, nimetagem teda Georgiks, tõmbab jopehõlmad kinni ja kapuutsi pähe ning väljub ühest Tallinna vanalinna kohvikust. Mõni minut varem oli samast kohvikust väljunud keegi, kellega Georg oli vene keeles vestelnud. Toda meest tunneb Georg 2007. aasta aprillisündmustest, kui peamiselt venekeelne noorteseltskond Eesti pealinna tänavail märatsedes end välja elas. Georg ei tegutsenud toona uurijana kabinetilaua taga. Ta polnud siis mingi ülemus. Tema mobiilne ja hea tehnilise varustusega kabinet võis paikneda mõnes Lasnamäe korteris, Kalamaja baaris, tänavale pargitud autos või reisisadama D-terminalis. Kolleegid kutsuvad Georgi „114“. Üksuste kaupa on meestel veel hüüdnimesid. Georgi lähemad kolleegid on need, kelle numbrid liiguvad sajast ülespoole. Naaberüksuses tuntakse mehi alates numbrist 200. Numbrite järgi saavad asjassepühendatud aru, kes on sidetehnika, kes tipa-tapa^[5.], kes mõne muu üksuse mees. „Mingeid null-null-seitsmeid meil ei ole ega tule,“ on kaitsepolitsei loomisest saadik kõigile selgeks tehtud.

Georg pole ühelgi operatsioonil pidanud relvast inimese pihta laskma. Aga paljud ta tööd on olnud seotud relvadega. Relvade ja narkootikumidega. Alles hiljuti võeti vahele rahvusvaheliselt tegutsenud bande, kus kohtuotsuse on juba saanud või peatselt saavad kokku nelikümmend kriminaali, kelle luigelauluks oli äri 2000 püstolkuulipildujaga, mis kunagi Ida-Euroopast Eestisse toodi ja siin vahejaamas oma aega ootasid. Uurimise edenedes selgus, et võrgustik hargnes Eestist Venemaale, Soome, Rootsi, Hollandisse, Leetu. Selle rühmituse kaudu liigutati üle Euroopa hašišit, marihuaanat, kokaiini, amfetamiini, salasigarette. Narkootikumiäri käivitaja oli Tallinnas elav aserbaidžaani päritolu muslim, kes kinni kukkudes alustas hoogsat PR-kampaaniat, kus võrdles Georgi ja ta kolleege Osama bin Ladiniga. Tema pahameel võis olla õigustatud, sest Georg ja ta ametivennad suutsid kohtus ära tõestada umbes ühe tonni narkootikumide salakaubaveo.

Georgi pea on täis saladusi. Vahel tundub Georgile, et ta on ka ise vaid üks saladus. Näiteks ta nimi on saladus. Õieti on tal olnud mitu nime. Üks tragikoomiline lugu juhtus mõne aja eest, kui Georgi noor kolleeg tutvustas teda ühe partnerteenistuse töötajale, kellega oli vaja koos üks operatsioon lõpetada.

„Ja see on mu kolleeg Maksim,“ alustas kolleeg, ehmudes siis ka ise, et kuidas saab nii lihtsas seisus eksida, Maksim oli ju Georgi varjunimi eelmises operatsioonis.

Georgi jaoks ei ole teiste inimeste saladustel, mis talle iga päev avanevad, mingit isiklikku tähendust. Ta ei seosta neid saladusi nonde konkreetsete inimestega inimlikus mõttes, nende isikuomaduste või iseloomuga. Ainuke asi, mida ta saladuste põhjal analüüsib, on kodanike võimalik kuritegelik käitumine. Saladused on talle vaid töövahendid, nagu salvestusseadmed, pastapliiats, püstol. Muidugi on tal isiklikke saladusi, aga nende peale on ta õppinud mitte mõtlema, sest nii on lihtsam tööd teha.

Georgi mobiiltelefon hakkab helisema. Georgile on ta töö õpetanud, et iga hetk võib juhtuda midagi, mis muudab inimese elu täielikult. Muudab lõpuni. Lõpetab hetkega.

Georg vaatab ekraani. „Miilvee.“

Tõnu Miilvee on büroojuht, kes on kapos töötanud juba 1994. aastast alates, neist kümme viimast aastat olnud üks terrorismivastase võitluse juhtidest. Tõnu politseikarjääri algus ulatub Eesti omariikluse taassünni juurde, aega, kui eesti mehed tahtsid Eestis korra majja lüüa. 1991 asus ta kriminaalpolitseinikuna tööle Tallinna prefektuuri. Sama aasta augustis, Moskvas toimunud tagurlaste putši ajal, mis ähvardas enda alla matta ka Eesti tärkava iseseisvuse, võtsid kakskümmend verinoort politseinikku automaadid ja padrunisalved ning tulid Toompea lossis töötavaid parlamentääre kaitsma. Mõned poiste vanemad, põhiliselt küll venekeelsed kolleegid-mendid hoiatasid, et ei tasu olematu riigi eest sõtta minna, aga Tõnu läks. Afganistanis teeninud eestlastest miilitsad, kes ka tulid, õpetasid veel, et kõhtu ei tasu täis süüa, sest kui vene dessantnikute kuulid peaks kõhtu sopsama, on igavene jama ja pläga mööda Toompea lossi koridore laiali. Nii nad seal olid oma positsioonidel, süüa ei julgenud, aga surma ka ei kartnud. Siis oli ka esimene kord, kui Tõnu Eesti riigi nimel tänati. Kui tankiroomikud enam Tallinna ümber ei lõgisenud, astus tookordne Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel Toompea lossi õue, tegi poiste ees kummarduse ja tänas.

Georg on kindel, et Tõnu, algaja kalamees, ei helista praegu selleks, et Georgi, kirglikku kalameest, õhtusele kalapüügile kutsuda.

„Tead, et ukrainlased teevad jõuluks täidetud kala,“ alustab ülemus siiski kalalainel. Ja jätkab, enne kui Georg vastata jõuab: „Ja eestlased teevad jõuluks täidetud hane. Vaata, milline slaavi ja soome-ugri huvitav paralleel jälle, eks ole. Ja sina ühendad meil slaavlaste ja ugrilaste parimad iseloomujooned. Siin on jälle üks slaavi ja soome-ugri ühisasi ripakil, tule peamajja tagasi!“

„Kas kutsute mind kala sööma?“ Georgi eesti keel on ilus. Nii ilus, et tähelepanelik eestlasest kuulaja arvab õige pea, et Georg ei ole vist eestlane. Või tont sest aru saab. Kui mõningane sõnajärje vastuoksus välja arvata, siis nagu ikka oleks päris eestlane. „Kui süüa tahad, võta ise kalapirukad kaasa, ilmselt läheb pikemalt, eestlased ja ukrainlased on Liibanonis röövitud,“ räägib Tõnu ilma eriliste emotsioonideta. „Aga tule ruttu!“ Nüüd on juba emotsioon sees.