Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 6

Eesti Vabariigi välisminister Urmas Paet on poliitik. Ta väidab poliitikule kohaselt, et tal pole saladusi, mida peaks häbenema. Tema ainsad saladused olevat riigisaladused, millega tegelemiseks on tal kui ministril vastavalt „Riigisaladuse seaduse“ paragrahvile 27 automaatne juurdepääsuluba. Kuna tegu on välisministriga, kes peab osa saama ka välismaistest, näiteks NATO saladustest, siis nõuavad rahvusvahelised lepingud siiski, et ministrilegi oleks tehtud kaitsepolitseiameti poolt julgeolekukontroll ja kaitseministeeriumi poolt väljastatud vastav sertifikaat. See kontroll on talle tehtud, tema võimalikud saladused läbi valgustatud.

Minister Paet on meediast üsna igav vaadata, ta paistab sealt nagu üks riidepuu alla neelanud mees. Kuid just nimelt ajakirjanduses kohtab teda iga päev, sest endise ajakirjanikuna Paet teab – kui sind ei ole siin, siis sind ei ole poliitikas olemaski, ta teab, et ilma ajaleheta kobad sa pimeduses.

Paet on töökus ja korrektsus ise. Arvatakse, et igal hommikul kirjutab ta valgele paberilehele päeva ülesanded ja õhtuks on tal need kõik kenasti maha kriipsutatud. Kui valimised on tulemas, istub Paet Nõmmel jalgratta selga ja sõidab tänav tänava haaval läbi oma valimispiirkonna, vestleb kõnniteed pühkivate meeste või kasvuhoones taimi istutavate naistega, suhtleb kirjakandja ja poodnikuga. Paetiga ei juhtu mitte kunagi mitte midagi, mille pärast peaks tema valija või erakonna peasekretär muretsema, ta ei ole nagu Mart Laar või Nicolas Sarkozy. Ta ei luba endale ei sammu vasakule ega sammu paremale, suurematest kõrvalehüpetest rääkimata. Ta on nagu Romano Prodi, Gordon Brown või Esko Aho.

Eestis pole kombeks, et ministril oleks ihukaitsjad või relv. Tulirelvast on Paet lasknud vaid korra elus, siis kui pidi kultuuriministrina avama üht lasketiiru. Eesti pole Lähis-Ida, pole Iisrael või Liibanon, kus võidakse tappa peaministrid Yitzhak Rabin või Rafiq Hariri. Eesti tahab saada rahulikuks Põhjamaaks. Nagu Rootsi või Norra, kus üldiselt ei juhtuvat mitte kunagi mitte midagi. Kuni ükskord midagi juhtub, plahvatab, tulistab.

Paetiga oleks võinud juhtuda paljugi, kui ta oleks olnud lihtsalt kogemata, täiesti kogemata, valel ajal vales kohas.

2008. aasta jaanuaris oli välisminister visiidil Afganistanis. Ta lendas Kandaharist sõjalennukiga Kabuli. Lend jõudis tühiste asjaolude kokkusattumise tõttu kohale umbes pool tundi ettenähtud ajast hiljem. Delegatsioon pidi ööbima Serena hotellis. Vahetult enne seda kui hilinenud transpordilennuk koos Paetiga maad puudutas, õhkis selles hotellis end enesetaputerrorist. Pärast plahvatust avati hotelli pihta tuli. Rünnaku ajal viibis hotellis Norra välisminister Jonas Gahr Støre, kes õnneks viga ei saanud. Surma sai üks USA kodanik ja üks Norra ajakirjanik. Rünnaku eest võttis vastutuse Taliban. Paet ei hakanud Afganistani kartma, käis seal Eesti sõdurite juures veel 2009. aastal ja 2011. aasta alguses.

Lendamisega on Paetil veel üks oma suhe. 2005. aasta augustis kukkus merre Tallinnast Helsingisse lendav helikopter. Kõik pardal olnud 14 inimest uppusid. Seesama kopter viis eelmise reisiga üle lahe Eestist Soome Urmas Paeti. Kopteril tuvastati hiljem tehniline rike, mis oleks võinud avalduda ka mõnikümmend lennuminutit varem, kui pardal oli ka Paet.

Paet ei hakanud lendamist kartma.

Ainuke asi, mida Paet oponentide arvates üldse kardab, on unustusse vajumine, kadumine ajaleheridade vahele või kukkumine teleriekraanist väljapoole. Sestap saadabki ta igal nädalavahetusel, kui meedias valitseb suhteline vaikus, laiali üsna igavaid pressiteateid välisministeeriumi ja enda tegevusest. Mõned kiidavad seda tegevust kui süstemaatilist tööd, ajakirjanikud itsitavad vaikselt. Aga avaldavad.

Need, kes kuuluvad aga ministri lähemasse sõprusringi, teavad, et on olemas ka hoopis teistsugune Urmas. Mitte televiisori-mees, vaid mõnus kamraad. On olemas Urmas, kes nöögib kaaslasi ning iseennast, laulab eesti-, inglis- ja venekeelseid laule ja viskab villast, nii et seltskond naerab pisarateni. On Urmas, kes tantsitab oma abikaasat Tiinat varaste hommikutundideni. On Urmas, kes on väga tundlik ja haavuv. On mees, keda inimlik kaastunne võib panna tegema asju, mida karjääripoliitik ei teeks.

Ministri kabinet kõrgub Eestimaa Kommunistliku Partei endise peakorteri viimasel korrusel, kus kunagi asus EKP I sekretäri puhketuba. Sealt kabinetist laskub ta 23. märtsil veidi enne seitset õhtul, lillekimp käes, alla, astub kiirustamata üle Islandi platsi ja siseneb ühte Tallinna kesklinna koledamasse hoonesse, mida kutsutakse Solarise kultuurikeskuseks. Fuajees ootab Urmast Tiina. Minister lülitab mobiiltelefoni välja. Algamas on NO99 esietendus „The Rise and Fall of Estonia“. Kavalehel märgitud, et kestab 2 tundi ja 10 minutit.