Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 16

Eesti aukonsul Beirutis on vaatamata suurele jutule sõnapidaja mees, kusagilt Liibanoni ametiasutusest on ta hankinud osa röövitute isikutunnistuste numbrid. „Kas oleks see Eestis võimalik, et keegi kaitsepolitseinikest, minu poistest, läheb ja annab verivärsked uurimismaterjalid mõnele ärimehele, teise riigi heaks töötavale ärimehele?“ mõtleb Tõnu. Kuid kohe koonduvad ta mõtted arvutiekraanile, sest e-riik lubab tal passinumbrite järgi isikud pisukese arvutiklõbistamise järel tuvastada ja trükkida kohe välja ka nende fotod.

Streimann paneb paberid ja fotod lauale. „Kamouhi andmete, sugulaste telefonikõnede ja kaitsepolitsei kinnituse põhjal on nüüd selge, et röövitud on Martin Metspalu, sündinud 1977, Andre Pukk, sündinud 1977, Priit Raistik, sündinud 1973, Madis Paluoja, sündinud 1970, August Tillo, sündinud 1970, Jaan Jagomägi, sündinud 1975, Kalev Käosaar, sündinud 1976. Mehed kolmekümnendates-neljakümnendates eluaastates. Mingeid ukrainlasi kusagil mängus ei ole. Ei tea, kust ja miks see uudis laiali läks.“

Nimed ja näod on reaalsed. Kõik siin ruumis tunnevad, et abstraktsest inimröövist on saanud väga reaalne lugu. Printerimasin on välja sülitanud seitse elu. Või juba seitse surma? Tõnu vaatab instinktiivselt kella, röövist on möödunud oma kuus tundi. Talle on õpetatud, et kui sind röövitakse, siis just esimene tund-kaks on määrava tähtsusega. Kas jääd ellu või ei, see otsustatakse tihti just siis. Kohe esimeste minutite jooksul pead sa aktsepteerima, et kellelgi teisel on sinu üle võim. Siis pead üle saama hirmust, rahutusest, ähmist, paanikast. Enam kui tark on täita kõik kurjategijate käsklused, mitte mingil juhul ei tohi teha äkilisi liigutusi, rääkima peaks ainult siis, kui sinult midagi küsitakse, vältida tuleks silmsidet vastasega. Siis oled teinud alustuseks kõik endast sõltuva, et jääksid ellu. See on teooria. Katsu seda praktikas teha. Isegi Tõnu peab endale möönma, et see kõik ei pruugi olla nii lihtne.