Читать книгу Rootsi hiilguses ja varjus - Tõnis Arnover - Страница 10

13. sajandil kutsus kuningas tähtsamate küsimuste arutamiseks esimest korda kokku mõjukamad ilmalikud ja usutegelased, seda kohtumist nimetati maapäevaks (herredagar) ja sajandi lõpuks kasvas sellest välja riiginõukogu (riksråd), mis tuli Magnus Aidaluku juhtimisel esimest korda kokku Skänninges 1284. aastal. Nõukogul oli algselt 12 liiget, kes kuulusid mõjukamatesse aadlisuguvõsadesse ja kellel oli ühiskonnas suuremaid privileege. Nõukogu oli nii kuninga nõuandev kui ka riiki esindav organ.

15. sajandil pidi kuningas lubama, et ei tegutse nõukogu enamuse tahte vastu. Nõukogu sai kaasa rääkida seadusloomes, maksuasjades, riigimaade jagamises ja välisriikidega kõneluste pidamises. Ajuti juhtis nõukogu riiki kuninga asemel, kui too viibis näiteks pikalt välismaal. See toimus näiteks aastail 1389–1435 ja 1441–1448.

Riiginõukogu kujunes mõjukaks eriti Magnus Erikssoni ajal, kes 1319. aastal kuningaks valimise ajal oli kolmeaastane ja kelle täisealiseks saamiseni oli võim riiginõukogu käes. Aga selline suurnike eestkostevalitsus oli tegelikult olemas juba 1220. aastail kuningas Erik Erikssoni ajal. Magnus Erikssoni ajal hakkas kuningavõim tänu kirikult saadud legitiimsusele stabiliseeruma ja koos riiginõukogu seadustega kujundas Rootsist terviku.

Koos nõukoguga tekkisid riigivalitsemise ametid marssal (marschalk), drots (dapifer) ja kantsler (cancellarius). Marssal sai alguse kunagisest kuninglikust tallmeistrist (stallare). Drotsi juhtida oli õigusemõistmine ja kantsleriamet kuulus alati Linköpingi piiskopile. Need kolm tiitliga ametimeest olid nõukogus juhtivad tegelased. Ülejäänud umbes 20-liikmelise nõukogu liikmeid nimetati härradeks või rüütliteks ja need nimetati nõukokku kas kuninga või nõukogu liikmete soovitusel. Nõukogu oli sisuliselt tollane valitsus. Naised riiginõukokku ei pääsenud, kuid neil võis olla poliitiline mõju näiteks eestkostevalitsuse kaudu. Magnus Erikssoni 1350. aasta maaseaduse kohaselt ei tohtinud nõukokku kuuluda välismaalasi.

Rahututel aegadel tuli nõukogu kuninga juhtimisel kokku paar korda aastas, muul juhul harvemini. Kuninga ja nõukogu vahelisi kokkuleppeid nimetati käelöömiseks (handfästning) ja kuninga kinnituseks (konungaförsäkran). Oli juhtumeid, kus nõukogu täitis eestkostevalitsuse ülesandeid. Alates 1470. aastast sai nõukogu juhiks regent, kes vajaduse korral esines kuninga asemikuna.

Riigipäeva eelkäijaks olevad riiklikud kohtumised (riksmöte) said alguse 14. sajandil ja muutusid üldiseks järgmisel sajandil. Kohtumised kutsus kokku kas riiginõukogu või regent, kui ootamatult tuli lahendada mõni riigi jaoks tähtis probleem. Rootsi riigipäeva alguse kohta on mitu käsitlust. Kui aluseks võtta tervet riiki esindav kogu, millel oli teatud otsustusõigus, siis öeldakse, et kuningas kutsus esimese riigipäeva kokku 1319. aastal. Aga kui rääkida kõigi seisuste osavõtust riigi valitsemisest, nihkub riigipäeva algus 15. sajandisse ja täpsemalt kutsutakse Rootsi esimeseks riigipäevaks Arbogas 1435. aastal toimunud kohtumist, kus arutati riigi seisukohalt tähtsaid küsimusi.

Tegelikult hakati riigipäeva mõistet kasutama alles 1540. aastail. Ja alles Gustav Vasa kaht Västeråsi kohtumist 1527 ja 1544 võib pidada riigipäevaks, mis esindas nelja seisust – aadlikke, vaimulikke, kodanlasi ja talupoegi.

Pärast Birger jarli surma kaotavad jarlid oma senise võimupositsiooni ja kuningas asub oma võimu tugevdama. Kuningas Magnus nimetas enne surma kuningaks oma alaealise poja Birger Magnussoni, kelle ajal viis regent Torgil Knutsson lõpule Soome idapoolsete alade (Karjala) ristimise ja võtmise Rootsi koosseisu, asutas Viiburi (Viborg) ja vallutas venelastelt Käkisalmi (Keksholm).

Birger Magnussonil käis võimuvõitlus vendade Eriku ja Valdemariga. Torgil Knutsson andis oma tütre Valdemarile naiseks, kuid too tühistas abielu ja seejärel otsustasid kolm venda ühiselt Knutssoni kõrvaldada ning ta lohistati 1306. aastal hobusega Stockholmi, kus tal pea maha löödi.

Seejärel korraldasid printsid Erik ja Valdemar Birgerile niinimetatud Håtuna üllatuse (Håtunaleken), lastes ta vahistada. Edaspidi ta vabastati ja Rootsi jagati vendade vahel kolmeks suveräänseks riigiks, see kestis seitse aastat. 1317. aastal kutsus Birger omakorda vennad Nyköpingisse jõule veetma, laskis nad vahistada ja heitis vangikongi. Seda sündmust kutsutakse Nyköpingi võõruspeoks (gästabud). Vendade kaitseks puhkes ülestõus, Birger oli sunnitud põgenema Taani, kuid enne seda viskas vendade vangla võtme jõkke ning jättis nad surema.

1319. aastal valiti Mora kivide juures kuningaks Eriku kolmeaastane poeg Magnus, kelle sirgumise ajal oli suur mõju tema emal Ingeborgil, kes oli nii Rootsi kui ka Norra eestkostevalitsuse liige. Kui Magnus sai täisealiseks, sai temast vanaisa, Norra kuninga Håkoni surma järel Rootsi ja Norra personaaluniooni kuningas Magnus VII Eriksson. Olles eriksgata’l, avaldas ta 1335. aastal Skaras kuulsaks saanud otsuse, millega kaotati Västergötlandis ja Värendis orjus. Kuna ei ole kuulda olnud, et orjade vabastamine oleks mingeid probleeme tekitanud, siis oletatakse, et neid pidi olema suhteliselt vähe. Kuningas abiellus prantsuse krahvitütre Blanche’i ehk Namuri Blankaga, abielust sündisid Erik ja Håkan. Tema õde Eufemia abiellus Mecklenburgi krahvi Albrechtiga ja nende poeg Albrecht etendas Rootsi ajaloos samuti olulist osa.

Eriksgata – Rootsi kuningate trooniletõusu teekond

Eriksgata’ks nimetati keskajal Rootsi kuningaks valitud isiku kohustuslikku teekonda läbi riigi maakondade Uppsalasse, kus lõpuks toimus kroonimistseremoonia. Tõenäoliselt esines seda juba 13. sajandil, kuid esmakordselt on see dokumentides kirjas kuningas Magnus Erikssoni 1335. aasta maaseaduses. Kui Gustav Vasa muutis kuningatiitli päritavaks, kaotas eriksgata mõtte, kuid sellele vaatamata jätkus eriksgata’l käimine ja viimasena tegi seda kuningas Karl IX 1609. aastal. Uuemal ajal on seda mõistet kasutatud kuningate ringreiside kohta. Mis puutus sõna päritollu, siis seda täpselt ei teata. Erik võib pärineda Erik Pühast või vanema aja sõnast ed (vanne) ja gata teed, reisi, kokku seega vandekinnitusreisi.

Teekond sai alguse Upplandist Mora kivide juurest valimiskohast läbi Södermanlandi, Östergötlandi Jönköpingisse, Smålandi, ümber Vätterni järve ja sealt edasi läbi Västergötlandi ning Närke ja Västmanlandi kaudu tagasi Upplandi. Maakondade tingil kohtus kuningaks valitu rahvaga, et saada tähtsamates maakondades endale kinnitus seaduslikkuse ja kõrgema võimu kohta. Et Mora kivide juures tohtis kuningaks valida vaid svealasi, siis oli vaja saada võimule kinnitus ka ülejäänud tähtsamates maakondades.

Magnuse ajal loodi maaseaduste kogu, tõsteti makse ja suurendati aadlikest koosneva riiginõukogu tähtsust. Kui Rootsi jõudis Aasiast alguse saanud katk, otsustas Magnus 1349. aastal Lödösö nõukogus, et reede tuleb muuta paastu- ja palvepäevaks ning igal kodanikul tuleb annetada raha neitsi Maarjale. Sellest oli aga vähe abi, sest 1350. aastal Rootsi jõudnud katk nõudis ajaloolaste hinnangul 250 000–390 000 inimelu ja võis kuni 1410. aastani viia manalateele kaks kolmandikku rahvastikust.

Kui Magnus Eriksson kavandas riigi rahaseisu parandamiseks Bengt Algotssoni abiga aadlikelt ja kirikult maade äravõtmist ehk reduktsiooni, siis tõstis aadel mässu ja kui poeg Erik sellega ühines, tuli Magnusel järele anda ja Rootsi riigi valitsemine poeg Erikuga ära jagada. Lisaks tuli tal loobuda Norra troonist oma teise täisealiseks saanud poja Håkani kasuks.

Poeg Eriku vastutegutsemisest ärritatud kuninganna Blanka kutsus Eriku koos abikaasa Beatrixiga enda juurde jõule veetma ning mürgitas nad. Last ootav Beatrix suri kohe, kuid Erik vaevles paarkümmend päeva ja lahkus siit ilmast sõnadega: „See, kes andis mulle elu, selle ka võttis.“ Magnuse nõrga positsiooni kasutas ära Taani kuningas Valdemar Atterdag, kes võttis rahulikult oma valdusse vanad Taani alad Skåne, Blekinge ja Hallandi, mis jäid Taani kätte järgmiseks 300 aastaks.

Seejärel okupeeris Valdemar Gotlandi, kus võimutsesid hansakaupmehed. See omakorda ajas Põhjamaade suhted teravaks Hansa Liiduga, mida toetasid paljud Rootsi ülikud. Valdemari abiga ajas Magnus paljud rootsi aadlikud maapakku ning pani poeg Håkani paari Valdemari tütre Margretega. Samal ajal pöördusid maapaos olevad aadlikud Mecklenburgi Albrechti poole ja pakkusid abi eest Rootsi trooni tema pojale Albrechtile. Magnuse ja Håkani ühisvägi sai lüüa ja Magnus pisteti kuueks aastaks Stockholmi lossi vangitorni, kust Håkanil õnnestus ta lõpuks vabastada. Viimased eluaastad veetis ta poja juures Norras ja suri viimaks laevaõnnetuses Bergeni lähedal.