Читать книгу Rootsi hiilguses ja varjus - Tõnis Arnover - Страница 15

1490. aastal sündinud Gustav Eriksson, kelle emapoolne vanaema Sigrid Banér oli vanast väärikast taani suguvõsast, olevat isa Erik Johansson saatnud juba kuueaastaselt Sten Sture õukonda lihvi saama. Üheksa-aastast terast poissi märkas seal külas olnud kuningas Johan, kes nägi temas juba siis ohtu Taani ülemvõimule ja soovis poissi edasi kasvatada Kopenhaagenis. Sten Sture nägi kuninga läbi ja saatis poisi salaja tagasi vanemate juurde.

Pärast õpinguid Uppsalas siirdus Gustav Eriksson Sten Sture noorema õukonda, kus hea läbisaamine Hemming Gadhiga aitas tal mõista poliitika telgitaguseid ning Taani ja Rootsi keerulisi suhteid.

Kui Christian Gustavi reetlikult Taani pantvangi viis, suutis Kallö lossis elav Erik Banér umbusklikku kuningat viimaks veenda, et too nooruki tema juurde saadaks, kusjuures kohustus maksma 6000 riigitaalrit, kui vang peaks põgenema. Kui Gustav kuulis Christiani võitudest Rootsis, otsustas ta talupojariietes põgeneda Saksamaale Flensburgi, kust tal õnnestus koos kaupmeestega saada edasi Lübeckisse, kuhu ta jäi kaheksaks kuuks ja sõlmis sidemed hansalastega. Kui kuninga viha alla sattunud Erik Banér süüdistas Gustavit reeturlikus käitumises, lubas too pärast Rootsi naasmist tasuda talle 6000 taalri suuruse lunaraha. Hansakaupmehed aga varustasid Gustavi raha ja meeskonnaga ning saatsid ta 1520. aastal laevaga Stensö neemele, kust ta liikus läbi Smålandi ja kodukandi edasi Dalarnasse, et alustada võitlust Christiani vastu.

Samal aastal tuleb Christian uue väega Rootsi ja Sten Sture saab Åsundeni lahingus haavata ja sureb, kui ta on saaniga teel üle kinnikülmunud Mälari järve. Kui varasemas ajalookäsitluses on Sten Sturet peetud suureks Rootsi huvide eest võitlejaks, siis uuemal ajal on jõutud seisukohale, et tegelikult oli ta isiklike huvidega külmalt arvestav valitseja. Kuni Brunkebergi lahinguni oli ta valmis Christianiga kokkuleppele minema, kui too tagab talle Taanis teatud arvu mõisaid. Alles siis, kui ta seda ei saanud, alustas võitlust Christiani vastu. Tõsi, pärast seda tegi ta Rootsile palju kasulikku. Lõpetas näiteks sakslaste valitsemise Stockholmis.

Christiani vägi piirab Stockholmi, mille kaitsmist juhatab Sten Sture abikaasa Katarina Gyllenstierna. Rootsi riiginõukogu on valmis tunnistama Christianit kuningana, kui ta vastutasuks lubab amnestiat kõigile tema vastu võidelnud Sten Sture noorema poolehoidjatele. Linn avab väravad ja viimaks loovutab ka Kristina Stockholmi lossi. Christian käib korraks ära Taanis ja tagasituleku järel kroonitakse 4. novembril 1520 Rootsi kuningaks. Aga Christian ei pea oma lubadust ja laseb kroonimispidustuste viimasel päeval, 7. novembril, lossiväravad sulgeda ja kõik kohal olnud Sten Sture poolehoidjad tapetakse. Isegi Sten Sture surnukeha kaevatakse üles ja põletatakse tuleriidal koos tapetutega. Seda sündmust nimetatakse Stockholmi veresaunaks.

Göran Hägg nimetab Stockholmi veresauna sama mõistatuslikuks sündmuseks nagu näiteks Olof Palme tapmist, sest ajaloolased küsivad tänini, miks see nii läks ja mis tagajärjed sellel tegelikult olid.

Pärast kroonimist nõudsid Trolle ja teised vaimulikud Sten Sture tekitatud kahju heastamist. Sten Sture lesk esitas vastukaaluks kirjaliku kinnituse, et Steni tegevuse olid heaks kiitnud nõukogu ja Stockholmi kodanikud, ning viitas Christiani lubadusele kõigile vastastele armu anda. Aga kirjaliku otsuse sõnastust peapiiskopi tagandamise kohta võis pidada mässuavalduseks kiriku õpetuse vastu, seega ketserluseks. Vaimulik komisjon, kuhu kuulus 13 rootsi ja üks taani vaimulik ja kelle hulgas oli hilisem reformatsiooni edendaja Laurentius Andreae, kinnitas 7. novembril praeguseni säilinud dokumendis, et tõesti oli tegemist ketserlusega.

Teada on, et järgmistel päevadel hukati umbes 80 inimest, kelle seas oli kaks piiskoppi, viis riiginõukogu liiget jt. Piiskoppide tapmine oli õiguse- ja kirikuvastane, kuid ilmselt otsustas Christian vabaneda kohalikest vastastest. Aga riiginõunike ja kahe piiskopi tapmine ilma kanoonilise kohtuotsuseta on Euroopa ajaloos õige haruldane. Veresaunaga kaotas Christian Rootsi kiriku toetuse ja halvendas suhteid Taani ülikutega. See tekitas kohalikes ülikutes ja kogu unioonis kahtlusi kuninga plaanide suhtes. Ja see andis tema vastastele kätte tugevad trumbid.