Читать книгу Rootsi hiilguses ja varjus - Tõnis Arnover - Страница 8

12. sajandil algas Rootsis pikk segaduste periood, kui rootsi, taani ja norra suguvõsad võitlesid Svea troonile pääsu eest ning mis lõppes Vasade dünastia tekkimisega. Esialgu käis põhiline võitlus Eriku ja Sverkeri suguvõsa vahel.

Kui Västergötland oli valinud kuningaks taani printsi Magnus Nilssoni, siis Östergätlandi elanikud sellega ei leppinud ja valisid oma kuningaks Erik Årsälli poja Sverkeri. Kui otsustavas lahingus Magnus langes, tõusis Sverker vanem 1130. aastail terve Svealandi kuningaks.

1140. aastail peab Sverker läbirääkimisi Lundi peapiiskopi Eskiliga ja nende tulemusena saabuvad Rootsi tsistertslaste mungad, kes ehitavad Sverkeri ajal Rootsi esimesed kloostrid Alvastras, Nydalas ja Varnhemis. 1152. aastal toimus Linköpingis esimene kirikukogu (sinod), mida juhatas Inglise kardinal Nicolaus Albanensis ehk tulevane paavst Hadrianus IV ja mille otsusega sai Rootsist katoliku kiriku liige ja ta oli kohustatud paavstile maksu (Peterspenning ehk ladina keeli Denarius beati Petri) maksma. Sellega oli kristlus Rootsis lõplikult võidu saavutanud.

1150. aastail hakkas Sverker vanema autoriteet vähenema ja väidetavalt laskis ta tappa Taani prints Magnus Henriksson, kes Inge sugulasena pretendeeris Rootsi troonile. Ei ole välistatud, et tapmises osales ka teine troonipretendent, rootsi ülik Erik Jedvardsson.

Götalased soovisid Magnuse asemel troonile Sverkeri poega Karli ja upplandlased Blotsveni tütre Cecilia poega Erik Jedvardssoni. Võimule sai Erik, kes targa, vaga ja õiglase valitsejana laskis ehitada hulga kirikuid ja kes alustas Lõuna-Soome ristiusustamist ning keda mäletatakse seaduste koostajana (S:t Erik konungs lag). Kuid tema valitsusaeg jäi lühikeseks.

Neli aastat hiljem olevat Magnus Henriksson kogunud suure väe ja viinud selle salaja Uppsalasse, kus Erik oli parajasti kirikus jumalateenistusel. Kui ta pärast jumalateenistust kirikust väljus, laskis Magnus tal pea maha raiuda. See olevat toimunud 18. mail 1160. Väidetavalt olevat kohas, kuhu tema veri langes, tekkinud allikas, mida kutsutakse püha Eriku allikaks.

Samal 1160. aastal valiti kuningaks Sverkeri poeg Karl. Karl jätkab isa kirikupoliitikat ja lisandub mitu uut tsistertslaste kloostrit. Vormiliselt olid Skandinaavia piiskopid Taanile kuuluva Lundi peapiiskopi all. Kuid tänu Karli headele suhetele paavstiga sai Rootsi 1164. aastal Vana-Uppsalasse oma peapiiskopi. Esimene peapiiskop Stefanus, kes oli endine Alvastra tsistertslaste kloostri munk, pühitseti ametisse Prantsusmaal Sens’i linnas paavst Alexander III osavõtul.

12. aprillil 1167 ründas Erik Jedvardssoni poeg Knut Karl Sverkersoni tema Visingsö kindluses ja tappis ta. Karli pojal Sverkeril õnnestus põgeneda Taani ja ellu jäid ka tema vennad Kol ja Burislev. Selles, et Erik pühakuks kuulutati, on ilmselt suuri teeneid tema pojal Knut Erikssonil, kes laskis Eriku matta Uppsala toomkirikusse ning mõrva heastamiseks rajas Julita kloostri. Ta taotles Eriku pühakuks kuulutamist paavstilt, kuid seda otsust ei tulnud ja ei ole tänini. Paavst nimetas Erikut prassijaks, kes suri alkoholi liigtarvitamisse. Kuid sellest hoolimata hakati teda Rootsis austama pühakuna ning Vallentuna kalendaariumis on püha Erik märgitud teiste pühakute päevade seas alates umbes 1198. aastast, kuid pühakukultus arenes välja 13. sajandi lõpul ning temast sai Rootsi peamine kaitsepühak.

Knut Eriksson suudab hoida rahu ja ajada tarka poliitikat ning püsib võimul kas 1195. või 1196. aastani. Tema valitsemise ajal 1187. aastal tungisid kas eestlased või karjalased, ajaloolased kalduvad arvama, et eestlased, läbi Rootsi saarestiku Mälarile, mis tollal oli merelaht, ja rüüstasid Sigtuna. Selle tulemusena hakati järgmistel aastakümnetel kindlustama Mälari suudmeala ja ajapikku tekkis sinna Stockholm. Knut Eriksson oli tõenäoliselt esimene kuningas, kelle kontrolli all olid nii Götaland kui ka Svealand. Tol ajal tõusis Rootsi üheks mõjukamaks meheks jarl Birger Brosa, kes Knuti lõpuaastail võttis oma kaitse alla tapetud Karl Sverkerssoni poja Sverkeri, kes abiellus tema tütrega ja sai pärast Knuti surma Sverker II Karlssoni nime all kuningaks.

Birger Brosa pani aluse Rootsi mõjukale jarliametile

Jarl (jerl, jærl), mis tuleneb ingliskeelsest sõnast earl – krahv, oli varasel keskajal riigi kõrgeim amet. Jarl oli kuninga usaldusisik ja parem käsi, tema järelevalve all olid need valdkonnad, mida kuningas ise otse ei saanud valitseda, ja kui kuningas oli alaealine, siis usaldati ta jarli järelevalve alla. Seda tiitlit on kandnud paljud Rootsi suurmehed viikingi- ja keskajal. Viikingiajal tähistas see suurima usalduse pälvinud isikut. Eri maakondades võis jarli positsioon olla üsna erinev ja neid võis olla mitu, ning kõrgeim neist oli riigijarl (riksjarl). Ladina keelde tõlgiti see dux regni, mis tagasitõlkes tähendab hertsogit. Hertsogitiitli võttis esimesena kasutusele Birger jarl, kelle pojale Magnusele kuulus Södermanlandi hertsogkond. Seda tiitlit ei kasutatud 14. sajandi teisest poolest kuni Gustav Vasani, kes tegi oma poegadest hertsogid.

Esimene Rootsi riigijarl oli Birger Brosa, kes oli Bjälbo ehk Folkunga suguvõsast. Ja selle tiitli viimane kandja oli Birger jarl, kelle abielu kuningas Eriku õe Ingeborgiga avas tema pojale Valdemar Birgerssonile tee troonile. Suguvõsas oli selline uskumus, et kuni Birger jarli ema Ingrid Ylva pea püsib püsti, läheb tema suguvõsal hästi. Ja kui ta 1252. aastal suri, maeti ta Bjälbo kirikus sambasse müürituna püstiasendis, et tema pea kunagi alla ei vajuks.

Jarli amet kaotati Rootsis 1308. aastal. Mecklenburgi Albrecht kutsus oma drotsi Bo Jonssoni Gripi officialis generalis’eks, kelle volitused vastasid varasema jarli omadele.

Sverker II ehk Sverker noorem valitses aastani 1208, kuid suri 1210. aasta 17. juulil Gestilreni lahingus. Tema võimu ajal hoogustus Sverkeri ja Eriku suguvõsa võimuvõitlus. Sverkeritel olid head sidemed paavstiga ja nad toetasid tugevat kuningavõimu. Eriku suguvõsa soovis kuningale piiskoppide valimise õigust ning toetas ülikute piirkondliku võimu jätkumist. Sverker andis Uppsala toomkirikule Rootsi esimese privileegidekirja, kus muu hulgas tsiviilõigus ja kanooniline õigus on lahutatud. Ühtlasi püüdis ta kiriku abiga tugevdada kuninga keskvõimu.

1208. aastal troonile tõusnud Erik Knutsson tugevdab oma positsiooni Taani kuninga Valdemari tütre Rikissaga abiellumise kaudu ja oli tõenäoliselt esimene Rootsi kuningas, kelle kroonimise tseremoonia korraldas kirik. Kroonimise viis läbi Uppsala peapiiskop Valerius ja selle aktiga sai kuningas krooni sümboolselt kirikult. Vastutasuks vabanes Uppsala peapiiskop Lundi peapiiskopi alluvusest.

Kuna Erik Knutssonil ei ole järglasi, tõuseb valitsejaks Sverker Karlssoni poeg Johan, kes sureb 1222. aastal juba 21-aastaselt ja jääbki viimaseks Sverkeriks. Rootsi ülikud valivad kuningaks Erik Knutssoni poja, seitsmeaastase Erik Erikssoni, kelle folkungid sunnivad 1229. aastal Taani põgenema. Vahepeal valitseb riiginõukogu poolt ametisse nimetatud Knut Pikk (Holmgersson), kes on tõenäoliselt Knut Erikssoni venna- või õepoeg ja kelle surma järel naaseb Erik 1234. aastal Rootsi troonile ja jarliks tõuseb Birger Brosa venna Magnus Månesköldi poeg Birger Magnusson ehk Birger jarl. Birger jarl abiellub Eriku õe Ingeborgiga ja tõuseb Rootsi üheks mõjukaimaks meheks. Ta suudab keskvõimu tugevdada, täiustab seadusi, arendab kohtukorda, loob kirikurahu ja parandab suhteid paavstiga ning püüab Soomet alistada, kui kuningas saadab ta mõõgaga Hämet ristima. Pärast Ingeborgi surma abiellub Birger jarl Taani leskkuninganna Mektildiga ja paneb poja Valdemari paari Taani printsessi Sofiaga. Nüüd oli Briger jarl Põhjala mõjukaim mees. Tema käe all asutatakse Stockholm ja ta laseb sinna ehitada esimese kiriku.

1248. aastal toimub Östergötlandis Skänninges kirikukogu, millest võtavad osa paavsti saadik piiskop Vilhelm, Rootsi peapiiskop ja piiskopid ning Birger jarl koos teiste ilmaliku võimu esindajatega. Paavst soovis korrastada Rootsi kirikuorganisatsiooni ja rakendada seal kirikuõiguslikke norme ja reegleid ning nõuda rootsi vaimulikelt tsölibaadi järgmist. Otsustati luua toomkapiitel, mis tugevdas kiriku sõltumatust ilmalikust võimust ja mis sai õiguse ise valida piiskoppi.

Eriku suguvõsa lakkab Eriku surmaga 1250. aastal ning algab Folkungide valitsemine.