Читать книгу Rootsi hiilguses ja varjus - Tõnis Arnover - Страница 7

Ajalooallikate ja arheoloogiliste leidude põhjal on järeldatud, et viikingiaeg kestis umbes aastast 800 kuni aastani 1050. See on Põhjala rahvaste ajaloos periood, mil nad kõige rohkem sekkusid Euroopa suurpoliitikasse.

Viikingiretkedele lõi eelduse laevaehituse areng. Tollane laevatüüp on üldiselt teada, ehkki suuremaid laevu ei ole säilinud. Need olid kõrgete täävidega ja kuni 30 aerupaariga, ühe masti ja suure purjega. Soodsa tuulega võis niisugune laev Taanist Inglismaale sõita kolme ööpäevaga.

Viikingite all mõeldakse norralasi, taanlasi ja rootslasi, kes tegid mereretki uutele aladele. Nagu ikka on heal lapsel mitu nime ja viikingeid kutsuti Prantsusmaal normannideks, Bütsantsis varangideks ja Venemaal varjaagideks.

Norra viikingite tee viis Briti, Fääri, Shetlandi ja Orkney saartele, taanlased suundusid põhiliselt Lääne- ja Lõuna-Euroopasse, jõudes Hispaaniasse ja Vahemerele. Mälari järve kandis elanud svealastel oli aga hõlpsam sõita ida poole Novgorodi, Kiievisse ja Bütsantsi välja, kust nad tõid kaasa kulda, kangaid, kalliskive, kuivatatud puuvilja ning olid Bütsantsi valitsejate ihukaitsjad.

Islandi avastajateks peetakse üheksanda sajandi keskel norralast Naddoddurit ja rootslast Gardar Svavarssoni. Islandi asustasid norra ülikud, kes lahkusid Norrast, kus võimutses Harald Kaunisjuus. Peale selle jõudsid lääne poole sõitnud viikingid Gröönimaale, Iirimaale, Inglismaale ja Prantsusmaale.

Ida poole sõitjatest on vähem andmeid, kuid Gotlandilt, Ölandilt ja Mälari kaldalt leitud üle 40 000 araabia mündi kinnitavad, et kaubandussuhted pidid olema tihedad. Sobivat teed Mustale merele ja Konstantinoopolisse jõuda pakkus Dnepri jõgi. Kuigi Riia lahte suubuv Daugava jõgi ja Laadoga järve suubuv Volhovi jõgi ei olnud sellega ühenduses, oli nende vahemaa väike ja seal sai laevu vajaduse korral üle vedada.

Just ida poole sõitjad panid aluse Gotlandi hiilgusele ja idakaubandusele, mida hiljem arendas edasi Hansa Liit. Elavnenud kaubanduse mõjul tekkisid Põhjalas sel ajal tugevad käsitöö ja kaubanduse keskused nagu Birka ja Hedeby. Birka rajati 8. sajandi lõpus ja see ühendas ida ja lääne kaubateid ning rahutute aegade tõttu paiknes saarel, kuhu kaubalaevad hõlpsalt ligi pääsesid. Linna valitses kuningas, kes elas läheduses Adelsöl (Alsnö).

Et rüüsteretki tegevaid viikingeid taltsutada, saatis Frangi riigi keiser Ludwig Vaga kuningas Emundi kutsel Rootsi benediktiini munga Ansgari, et seal ristiusku levitada. Ansgari laev sattus viikingite rünnaku alla, kuid munk jõudis viimaks ikkagi 830. aastal Birkasse, kus ta võttis vastu Emundi kaaskuningas Björn. Ansgar jäi sinna pooleteiseks aastaks ja ehitas Birkasse Rootsi esimese kiriku. Seejärel kutsus keiser Ludwig ta Hamburgi esimeseks peapiiskopiks, kelle ülesandeks oli jätkata Põhjalas ristiusu levitamist. Kui Ansgari asemel Birkasse saadetud munk Simon sealt vihaga minema aeti, tuli Ansgar tagasi ja jätkas edukalt inimeste ristimist. Pärast surma kuulutati ta pühakuks. Seega jõudis ristiusk Birkasse ligi 200 aastat enne, kui Olof Skötkonung selle ametlikult vastu võttis. 970. aasta paiku jäeti Birka maha ja uueks võimukeskuseks sai Sigtuna.

Rootsi riigi tekkes ei ole teadlased täiesti ühel meelel. Osa neist on seisukohal, et götalased, kelle keskne asuala oli Västergötland, ja svealased, kelle keskus oli Upplandis, võisid luua ühise riigi juba 6. sajandil. Kuid ühisriigi kuninga kohta pärinevad esimesed kirjalikud andmed siiski alles 1164. aasta dokumendist, millega Karl Sverkersson kinnitab Rootsi peapiiskopkonna taastamist.

Kui viikingid lõpetasid retkedel käimise, allutasid svealased endale Rootsi ida- ja lõunaranniku. Esimeseks Mälardalenit ja Västergötlandi valitsenud rootslaste kuningaks peetakse Erik Sägersälli ja Sigrid Storråda poega Olof Skötkonungit (Skotkonung), kes valitses aastail 995–1022. Erik Segersäll olevat viikingina käinud lähialadel rüüsteretkedel ja lasknud end Frangi riigis ristida, kuid koju naasmise järel võtnud tagasi vana usu. On usutav, et Eriku ajal hakati kuningavõimu keskusena rajama 975. aasta paiku Sigtunat. Teda peetakse viikingikuningaks, kes samal ajal püüdis laiendada oma võimu maa ja selle elanike üle.

Anglosaksi allikas väidab, et Olof võidi ristida juba Inglismaa sõjakäigul 994. aastal. Bremeni Adama kroonika kohaselt olevat Olof Skötkonung aidanud asutada Skara piiskopilinna. Olof Skötkonung oli esimene, kes laskis Rootsi raha vermida. Müntide meister oli Godwine ja algul oli neil tiitel „Olof, Sigtuna kuningas“ ja hiljem „Olof, svealaste kuningas“. Olof Skötkonungi aegset Rootsi riiki võib nimetada maakondade liiduks. Maakonna tähtsamad otsused ja seadused võeti vastu rahvakoosolekul ehk tingil. Kuninga ülesandeks oli ühise sõjaväe juhtimine.

Kui pärast Ansgari surma oli ristiusu levik Rootsis soiku jäänud, siis Yorki munga Sigfridi tulekuga Växjösse see elavnes taas. Väidetavalt oli Sigfrid koos õepoegade Unamani, Sunamani ja Vinamaniga teinud Smålandis edukat misjonitööd ja ehitanud Växjösse puukiriku, mille peale olevat Olof lasknud 1008. aastal Sigfridil enda ja oma pere Västergötlandis Husaby allikal ristida. Nii sai Rootsi esimese kristliku kuninga. Laiemalt hakkab kristlus levima 11. sajandil. Piiskop olevat kuninga kaitse all Sigtunas tegutsenud 1060. aastaist 1134. aastani, kui Uppland oli ümberkaudu veel paganlik.

Olof Skötkonungi järel valitses tema poeg Anund Jakob, kuid ta oli lastetu ja troonile pääses tema poolvend Emund Gammal, kelle poja surma järel valis Upplandi ting kuningaks tema sugulase jarl Stenkili, kes aitas Rootsis levitada ristiusku ja õiglase valitsejana suutis hoida rahu, mis aga tema surma järel ei jäänud püsima. Kui uskmatud said teada, et Skåne ja Sigtuna piiskop olid tahtnud Uppsala vana paganausu templi maha põletada, siis puhkesid pärast Stenkili surma rahutused ning läks lahti kristlaste tagakiusamine. Bremeni Adama kroonika kohaselt olevat Vana-Uppsala templis austatud vanu jumalaid Tori, Odinit ja Frejd.

Kui kaks troonile pretendeerinud Erikut teineteise tapsid, sai kuningaks Håkan Röde. Seejärel võitlesid võimu pärast Stenkili poeg Inge ja tolle naisevend Sven, kes toetas paganate ohvritalitusi ja pälvis hüüdnime Blotsven ehk Vereohvri-Sven (blota – vereohvrit tooma). Svealandi valitsenud Blotsven toetas paganlust ja Västergötlandi valitsenud Inge kristlust.

4. oktoobril 1080 saadab paavst Gregorius VII sueonide auväärt kuningale tervituse ja õnnistuse ja väljendab rõõmu kauge rahva ristimise üle. Too kuningas peaks olema Västgötalagenis mainitud Inge vanem ja see kiri tähistab Rootsi riigi jõudmist ajaloodokumentidesse. Tollase kuninga rolliks oli ilmselt juhatada tingi ehk rahvakoosolekut, kus arutati tähtsamaid küsimusi. Pärast seda kulub veel aega, enne kui riik ja selle nimi täpsustub. Mõnel 11. sajandi ruunikivil kohtab nime Svitjod, mis peaks tähendama Svealandi, aga kaks sajandit hiljem juba tervet riiki. Ladinakeelsetes kirikudokumentides esinevad nimed Suedia, Suetia ja Svecia. Rootsi allikatesse ilmub 13. sajandil Swerike.

Usklikul Ingel õnnestus Sven tappa ja saada Svea riigi kuningaks. Tõenäoliselt hävitati tema käsul Vana-Uppsala muinastempel, mille järel sai Rootsist lõplikult kristlik maa. Esimene Rootsi piiskop tegutses ilmselt Skara piiskopkonnas, kust see edaspidi koliti Vana-Uppsalasse.