Читать книгу Rootsi hiilguses ja varjus - Tõnis Arnover - Страница 11

Esimesed ülikute suguvõsad tekkisid Rootsi ajaloos viikingiajastul, kui nad vandusid truudust kuningale või juhile. Aastail 1150–1249 tekkisid tugevad nii kuninglikud kui mittekuninglikud suguvõsad, kellest võib mainida Eriku ja Sverkeri suguvõsa. Edaspidi see süsteem jätkus, kui aadlikel tuli anda kuningale ustavus- või teenistusvanne. Samal ajal vabastati nad kohustustest riigi ees ja nad ei pidanud maksma suurt osa maksudest. Tekkiv keskvõim vajas välispoliitika elluviimiseks relvakandjate tuge, need pidid olema ustavad ja kiiresti liikuvad ehk siis ratsa.

Esimese ilmalike aadlike (frälse – fri hals – maksudest vaba) määratluse koostas Rootsi kuningas Magnus Aidalukk (Ladulås) 1280. aastal Alsnö kindluses, kuhu oli kogunenud riigi koorekiht. Seal uuendati ja kinnitati Birger jarli vabadusseadusi ja võeti vastu Alsnö otsus (stadga). Selle kohaselt vabastati maksudest kolm rühma sõjamehi. Esimesse kuulus kuninga kaaskond (homines regni) ja teise (pea)piiskopi kaaskond ning kolmandasse iseseisvad täisvarustuses ratsanikud. Maksudest vabastatud frälse kohustus nõu ja jõuga (de radhum oc hialpp) teenima kuningat ja aitama tal riiki valitseda. Seda otsust kutsuti avalikuks kuninga kirjaks, mis tuli rahvakoosolekutel ette lugeda.

Alsnö otsus pani aluse relvastatud ratsaväe loomisele ja lõi eelisõigustega aadliklassi, kuhu kuulusid ilmalikud ülikud ja rüütlid. Selle tulemusena loetakse aastaid 1280–1400 rüütlite (milites) ja relvakandjate-kannupoiste (armigeri) ajastuks. Algul, kui seisus ei olnud veel pärilik, pääsesid nende hulka rikkamad talunikud, kes suutsid välja panna hobuse ja ratsaniku. Neil, kel ei olnud raha kuninga teenistusse minna, kaotasid oma seisuse ja pidid jälle makse maksma.

Peale frälse oli veel rühm suurmaaomanikke, kes nautis paremat seisust tänu sugulussuhetele kuningasuguvõsaga või ametile. See tähendab, et kulus veel aega, enne kui frälse’st kujunes lõplikult välja aadlike klass. Seisuslikult seisis hierarhia tipus kuningas, kellele järgnesid hertsog ja rüütel ning kannupoiss. Frälse esindaja lõi rüütliks kuningas, enne seda pidi ta andma vande. Seisus kohustas rüütleid elama väärikalt ja lõpetama näiteks kodukandis röövkäigud ja kohaliku hirmuvalitseja mängimise.

1349. aastal Rootsi jõudnud katk, sõjad ja majandusprobleemid laastasid senist ülikkonda ja frälse seast tõusid esile uued aadlikud. Nende perekonnanimi lõppes sufiksiga -son, nagu näiteks Karl Knutsson, või oli sellele lisatud mõisa nimi. Hiljem hakati aadliperekondi eristama aadlivapi järgi. 13. sajandist pärit aadlisuguvõsade Natt och Dag ja Bielke järeltulijad kestavad katkematult tänaseni.

Niinimetatud aadlikirju (frälsebrev) hakati jagama 14. sajandi lõpul. Esimese päritava aadlitiitli kirja ja suguvõsavapi andis Pommeri Erik Björn Påvelssonile 1420. aastal. 15. sajandi keskel koostatud Bergshammari vapiraamatus on näha vanemate vappide pilte.

Üldisemalt muudeti aadliseisus päritavaks 1596. aastal kuningas Johan III välja antud aadli privileegide otsusega. 1561. aasta kroonimispidustustel lõi Erik XIV hulga inimesi, sealhulgas välisdelegaate, rüütliks ning andis Rootsi esimesed krahvitiitlid kolmele ja vabahärratiitlid üheksale inimesele. Krahvitiitli said Per Joakimsson Brahe, Svante Stensson Sture ja Gustav Johansson (Tre Rosor).

Euroopa kombe kohaselt hakati krahvi- ja vabahärratiitleid andma koos läänivaldustega. Näiteks Per Brahe sai ligi 300 taluga Visingsborgi, kuhu ta ehitas lossi, ja Gustav Johansson Tre Rosor sai enam kuni 500 taluga Haga. Tänu läänistamisele kuulus 16. sajandi keskel kümnele rikkamale suguvõsale keskmiselt 500–600 talu.

Vabahärra tiitli puhul tuleb lisada, et suulises kõnepruugis võis meessoost vabahärrat kutsuda paruniks, kuid kirjalikult mitte kunagi. Samuti ei tohtinud Rootsis daami kutsuda parunessiks, vaid ainult vabaprouaks (friherrinna).

Pärast kuningaks saamist jagas samuti tänulik Johan III teda toetanud ülikutele aadlitiitleid ja maid. Vabahärra tiitli ja suured maavaldused pälvisid Erik ja Olof Stenbock, Claes Fleming, Pontus De la Gardie jt.

Aadlikke tohtis rüütliks lüüa üksnes kuningas, regendil seda õigust ei olnud. Aadlidaamid olid väga huvitatud abikaasa rüütliks löömisest, sest üksnes rüütli kaasasid kutsuti prouaks (fru).

Kuningas Gustav II Adolfi ja riigikantsler Axel Oxenstierna ajal otsustati Stockholmi ehitada rüütelkonna maja, kus aadlisuguvõsad pidid end registreerima ja kus nad said koos käia, mis seni oli toimunud Stockholmi vanalinnas Prästgatanil Saksa kiriku lähedal. Oxenstierna pidas 1626. aastal kõne, kus ta selgitas, kellel on õigus pidada end Rootsi aadlikuks. Tema seletuse kohaselt on õige aadlik see, kelle isa on rootsi, soome või välismaa aadlik ja kes elab riigis ning on abielus rootsi aadlidaamiga. Ta võib olla ka mitteaadlik, kes on saanud kuningalt aadlitiitli ja vapi, või välismaa aadlik, kellele kuningas on kodakondsuse andnud.

Rüütelkonna tegevust juhtis maamarssal. Tema ülesannete hulka kuulusid kõneluste läbiviimine, korra hoidmine ja otsuste vormistamine. Maamarssali nimetas kuningas. Esimene maamarssal oli riiginõukogu liige Johan Eriksson Sparre. See auamet lõpetati 1866. aastal, kui kaotati seisuslik riigipäev.

Aadlike privileege suurendati 1612. ja 1617. aasta otsustega, mis andis neile muu hulgas monopoli kõrgetes riigiametites ja patronaadi ehk õiguse ametisse nimetada vaimulikke. 1625. aastal otsustasid aadlikud püstitada rüütelkonna hoone ja järgmisel aastal kehtestatud rüütelkonna korra kohaselt moodustati aadlike seisuslik organisatsioon. Aadlikorra järgi olid aadlikud jagatud kolme klassi. Kõrgeima ehk härrasklassi moodustasid krahvid ja vabahärrad (parunid) ja järgmise vanade rüütlisuguvõsade pärijad ning kolmanda ehk alamaadli ülejäänud (svennestånnet).

Pontus De la Gardie alustas madalalt …

De la Gardie’d kujunesid Rootsis mõjuvõimsaks aadlisuguvõsaks. Nende esiisa Pontus oli pärit prantsuse talupoegadest ja endine munk, kellest sai Prantsusmaal palgasõdur, kellena tegi ta karjääri Flandrias, Šotimaal ja Taanis. Kui ta sattus 1565. aastal rootslaste kätte vangi, väitis ta, et on Jacques d’Escouperie, Seigneur de Russol de la Gardie poeg Pontus, ning asus Erik XIV ja hiljem Johan III teenistusse. Neli aastat hiljem sai ta aadlitiitli ja veel kaks aastat hiljem vabahärraks ja koos tiitliga Ekholmeni mõisa. 1574. aastast oli ta Eestimaa asehaldur ja 1581. aastast kuberner. Juhatades Liivimaa sõjas Rootsi väge, vallutas ta samal aastal Rakvere, Narva, Ivangorodi ja Jamburgi (rts Jama).

1580. aastal abiellus ta kuninga vallastütre Sofia Gyllenhielmiga. Kui ta 1585. aastal naasis Pljussast Venemaaga rahukõnelustelt ja lekkivalt lodjalt raske kasukaga Narva jõkke uppus, oli ta juba riiginõukogu liige ning riigi üks mõjukamaid mehi. Ta on maetud koos abikaasa Sofiaga Tallinna toomkirikusse.

Itaalia diplomaat Lorenzo Magalotti iseloomustab teda järgmiselt: „Pontus De la Gardie on saanud riiginõukogu liikmeks ja ta on riigikantsleri vend. [---] Inimesena on ta teeseldult lahke, tujukas, muutliku meelega, hoolimatu, sõpradeta, kergelt solvuv, karmi hääle ja näoilmega. Ta paistab olevat pidevalt ärritatud, on kergemeelne, naudib veini ja bordellielu, mis talle kahju ei tee.“

Kui Gustav II Adolf langes, oli Rootsis kolm krahvi, üheksa vabahärrat ja 232 aadlisuguvõsa. Kui Kristiina troonist loobus, oli Rootsis 21 krahvi, 50 vabahärrat ja 625 aadliperekonda. Peaaegu pool uutest aadlikest olid teenekad välismaalased, kes olid andnud näiteks suure panuse mäetööstuse arendamisse või arhitektuuri. Ühtlasi said nad enamasti uue rootsipärase aadlinime. Nende järeltulijad kannavad näiteks nime Bildt, De Geer, Ramsay, Taube, Wrangel, Wachtmeister.

…kuid Skytted lõpetasid madalal

Suurte vaimuannetega Johan Skytte, kelle isa oli Nyköpingi linnapea Bengt Nilsson Skräddare (ld Schroderus), sai pärast õppimist Uppsala ja Saksa ülikoolides 1602. aastal kuningas Gustav II Adolfi eraõpetajaks ja juba järgmisel aastal tõsteti ta aadliseisusse. Ta sai aadlinimeks Skytte, mida oli kandnud väljasurnud aadlisuguvõsa, kellega ta seostas end ema kaudu. Pärast seda alustas ta Grönsö lossi rajamist.

Edaspidi sai Skyttest riiginõunik, Uppsala ülikooli kantsler, Liivimaa kindralkuberner ja Tartu ülikooli esimene kantsler ja selle rajamise hing. Pärast Gustav II Adolfi surma Skytte suhted Axel Oxenstiernaga halvenesid, ta eemaldati võimult ja täitis põhiliselt diplomaatilisi ülesandeid.

Johan Skytte vanem vend Ericus Schroderus oli tõlkija ja trükikoja omanik ning Åkeshovi mõisa omanik. Johan Skytte poeg Jakob Skytte af Duderhof alustas õpinguid Uppsala ülikoolis ja sai 19-aastaselt Tartu ülikooli esimeseks rektoriks, jätkates õpinguid. Hiljem tegutses ta Svea õuekohtu assessori ja asepresidendina ning Östergötlandi läänivanemana.

Jakobi abielust Anna Bjelkenstjernaga sündis Gustaf Adolf af Duderhof, kellele lapsena meeldisid viikingilood ja viikingit mängida. Väidetavalt sai ta sellest innustust, et hakata hiljem mererööviks ja tunda end vägeva viikingina. 1657. aastal rentis ta kaaslastega Hollandi laeva, tappis merel selle meeskonna ja muutis mereröövlite laevaks. Temaga ühines ka õde Christina Anna Skytte koos abikaasa vabahärra Gustaf Drakega. Viimaks Skytte vahistati ja lasti Jönköpingi turuplatsil maha, mis ei teinud väärikale aadlisuguvõsale au. Õde koos mehega põgenes Saksamaale, naasis hiljem Rootsi ja neile andestati. Pärast seda elasid nad Edeby mõisas.

Oli ka osavaid välismaalasi, kes oskasid ebasoodsat olukorda enda kasuks pöörata. Näiteks võib tuua taani aadliku Christian Barnekowi, kelle Vittskövle mõis asus Kristianstadi lähedal. Kui ta kuulis, et Rootsi on Skåne vallutanud, pürgis ta kohe Rootsi alamaks. Juba mõne aasta pärast valiti ta Göta ringkonnakohtu presidendiks ja peagi ka Rootsi rüütelkonna liikmeks. Nii kasvas tema tähtsus aadlikuna Rootsis tublisti.

Kuninganna Kristiina ajal aadlitiitlite heldel jagamisel oli mitu põhjust. Oli lõppenud Rootsile edukas Kolmekümneaastane sõda ja sõjas silma paistnud mehi tuli tunnustada tiitlite ja kingitustega. Et riik oli ikka veel suhteliselt vaene, kuid maad oli palju käes, siis sai koos aadlitiitliga läänistada maid ja losse, mis tihtipeale sisustati Böömi- ja Saksamaalt sõjasaagiks toodud varadega. Teiseks oli Kristiina esimene Rootsi valitseja, kes lõi Prantsusmaa eeskujul hierarhilise õukonna ja tal tekkisid oma soosikud, kes ujutati kingitustega üle. 17. sajandi keskpaik oli aadlike hiilgeaeg, kui neile kuulus 60 protsenti riigi maast.

Parimaks näiteks võib tuua Kristiina suurima soosiku Magnus De la Gardie, kes juba 24-aastaselt sai riiginõunikuks, edaspidi aga Liivimaa kindralkuberneriks, Rootsi riigimarssaliks ja 30-aastaselt riigivarahoidjaks ning riigi rikkaimaks meheks. Talle kuulus tohutult maavaldusi. Ainuüksi Eestis Elme mõis (Magnushof), Kuressaare krahvkond koos Suuremõisa, Torgu, Lümanda, Paju, Kärla jt mõisatega, Kuressaare linnus ja Haapsalu krahvkond. Rootsis olid tema tähtsamateks valdusteks Stockholmis Makalösi palee, Läckö enam kui 300 taluga krahvkond ja loss, Karlbergi loss, Kägleholmi loss jm.

Kaks näidet on ka juhuslikumast aadlikuks saamisest. Näiteks otsustas kuninganna aadlikuks teha oma rätsepa John Holmi, kelle aadlinimeks sai Leijoncrona. Teine lugu oli kuninganna sakslasest tallmeistri Antonius von Steinbergiga. 1651. aasta suvel, kui kuninganna Kristiina oli koos admiral Herman Flemingiga Stockholmis laeva peale minemas, komistas admiral laevatrepil ja kukkus vette ning tõmbas kuninganna kaasa. Lähedal seisnud tallmeister sukeldus kohe Kristiinat päästma ning ülendati tänutäheks ooberstiks ja vabahärraks.

Kust said aadlikud oma sissetuleku? Seda saadi pärusmaast, läänivaldustest, ametist, kohtuliikmeks olemisest. Aadli privileegide kohaselt tohtisid aadlikud kaubelda üksnes oma kaupadega ja sedagi ainult välismaal. Kauplemist ei peetud aadlikele siiski päris seisusekohaseks.

Aadlikud harrastasid tohutu luksuslikku elulaadi. Kerkisid uhked lossid, mis sisustati kalli mööbli, gobeläänide, serviiside, klaas- ja hõbeesemetega. Lossides toimusid sagedased peod, banketid, jahilkäigud, kontserdid ja teatrietendused. Sellele priiskamisele tegi lõpu Karl XI, kes viis läbi suure reduktsiooni ehk maade taasriigistamise.

Riigi- ja sõjaväeteenistusse oli vaja haritud aadlikke, selleks asutati Taani Sorö akadeemia eeskujul 1626. aastal Rootsis aadlike koolitamiseks uus õppeasutus – Collegium Illustre. Kooli rektor oli Johannes Matthiæ Gothus, kellest edaspidi sai kuninganna Kristiina õpetaja. Kool suleti katku tõttu juba kolme aasta pärast. Kuninganna asutas veel nn exertieakademie, kuid seegi ei pidanud kaua vastu.

Samuti suundusid aadlinoorukid välismaa ülikoolidesse, eriti Hollandi, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Inglismaa ülikoolidesse ning vallutatud aladel loodud Tartu ja Greifswaldi ülikooli. Tihtipeale said andekad aadlinoorukid kuningalt välisõppeks stipendiumi. Peale õppimise peeti oluliseks uute kogemuste hankimist. Selles abistas neid enamasti kaasasolev mentor.

Et nooraadlike elu ei olnud sugugi kerge, sellest annab tunnistust Erik Lindschöldi koostatud Karl X Gustavi sohipoja kasvatusprogramm. 13-aastane nooruk pidi tõusma kell kuus hommikul, järgnes palve ja piibli lugemine. Kell seitse algasid ladina klassikaliste tekstide lugemine, harjutused ja vestlus. Kell 10 tegeles noor tund aega muusikaga, millele järgnes lõuna. Pärast seda tõlkis ja kommenteeris ta Saksa ajalootekste ning edasi luges ja tõlkis rootsi keelde ladinakeelseid lugusid. Õhtupoolikul olid vehklemine või tants ning kuni kella seitsmese palvuseni tegeles temaga prantsuse kõnekunstiõpetaja. Alles siis pääses nooruk õhtule. Kodust õpetust täiendasid tihti välisreisid Prantsusmaale, Itaaliasse ja Saksamaale.

Viimane aadlikele privileegide jagamine toimus 1723. aastal. 1750. aastal oli kokku 3000 aadlikku, neist 550 kuulus põlisaadli ja 2450 uusaadli hulka. Kuid juba sajandi lõpupoole 1789. aastal hakkas riigipäev aadlike eesõigusi kärpima ning lubas kõrgetesse riigiametisesse kandideerida ka mitteaadlikel, kellel võimaldati osta ka aadlike maid. 1865. aastal, kui aadlike osakaal riigi rahvastikus oli 0,3 protsenti, vaimulikel 0,4 protsenti, kodanlastel 2 protsenti ja vabadel talunikel 75 protsenti, said ka aadlikud aru, et enamus on parlamendis esindamata ja toetasid häältega 361:294 seisusliku parlamendi reformimise otsust.

Viimasena tõsteti Rootsis aadlikuks 1902. aastal Sven Hedin. 1975. aasta Rootsi põhiseaduse kohaselt ei ole kuningal enam õigust aadlitiitleid jagada. Ja 2003. aasta 11. aprillil löödi viimane nael aadliseisuse kirstu, kui parlament otsustas, et aadelkond ei ole enam avalik-õiguslik korporatsioon, mille statuute otsustatakse rüütelkonna ja valitsuse kõnelustel. Sestpeale on rüütelkonnal sama õiguslik staatus nagu igal teisel ühendusel.

Sellele vaatamata jätkuvad rüütelkonna hoones iga kolme aasta tagant „aadlike“ kohtumised ja antakse välja oma ajalehte Arte et Marte. Mõni aasta tagasi oli huvitav juhtum, kui üks mees taotles patendiametilt oma nime vahetamist väljasurnud aadlisuguvõsa nime vastu, tuues põhjenduseks kauge suguluse. Rüütelkond vaidlustas sellise praktika kohtus ja sai patendiameti üle võidu.

Tüüpilised aadlinimede lõpud on -crantz, -crona, -hielm, -hufvud, -sciöld ja -stierna ehk siis arhailised vormid nendest sõnadest, mis peavad näitama, et tegemist on vanade ja väärikate suguvõsadega. Jan von Konow on oma raamatus „Rootsi aadli ajalugu“ („Sveriges adels historia“) üles lugenud 73 aadliperekonda, kelle nimi algab eesliitega Gyllen-, nagu näiteks Gyllenhammar või Gyllenhöök.

Rüütelkonna hoone suures saalis on 2330 aadlivappi, puudu on väljasurnud aadliperekondade umbes 500 vappi.