Читать книгу Rootsi hiilguses ja varjus - Tõnis Arnover - Страница 12

Aadelkond eesotsas mõjuvõimsa Bo Jonsson Gripiga kasutas kuningavõimu nõrkust ära ja dikteeris oma tingimused ning vastutasuks aitas 1363. aastal Rootsi troonile Magnuse õemehe Mecklenburgi Albrechti. Too müüs Gotlandi saare sakslastele ja tegi aadlikele järeleandmisi, mis tugevdas Albrechti kõrgeima ametniku (officialis generalis), Rootsi drotsi ja Soome valitseja Gripi positsiooni.

Rahapuuduses Albrecht kaalus lisaks Gotlandile terve Soome mahamüümist Saksa ordule. Seda ei lasknud sündida Bo Johnsson Grip, kes laenas kuningale raha ja võttis 1375. aastal üle kuninga võlad ning sai vastutasuks läänistatud maid, mis hõlmasid kolmandiku Rootsist ja terve Soome. Tema vägev tiitel officialis generalis Sveciæ ac Osterlandiarum capitaneus (Rootsi kõrgeim ametnik ja Österlandi peamees) viitas Soome tähtsusele.

Maadehankimise üks eesmärke oli takistada Mecklenburgidel Rootsis suure maaomandi hankimist. Seepärast tegi Grip oma testamendis selget vahet eramaa ja poliitilisel eesmärgil panditud maade vahel. Tema kuulsaim loss oli Gripsholm. Bo Johnsson Grip sai hästi läbi püha Birgitta poja Birger Ulfssoniga ja ta on maetud Vadstena kloostrisse. Grip oli kõigi aegade suurim maaomanik Rootsis, kui ta 1386. aastal suri, kuulus talle terve Soome, Nyköpingi, Kalmari ja Rumlaborgi lään, Hälsingland ning suur osa Östergötlandist ja Västergötlandist. Ta oli osav ja halastamatu ärimees, kes kasutas osavalt ära iga võimalust vara suurendamiseks. Ta laskis tappa inimesi, kelle vara ta ihkas, või vabastas surmamõistetu, kes tänutäheks kinkis talle oma maid. Ta teenis ekspordiga ja ostis pärast katku maid odavalt kokku. Et ta millegi ees risti ette ei löönud, tõendab fakt, et kui tema naine Margareta Porse sünnitusel suri, lasi ta naise kõhu lõhki lõigata. Tal oli vaja tõestada, et laps ei sündinud surnult, vaid oli väljavõtmise hetkel elus, mida tõendasid juuresolevad tunnistajad. Nii sai ta lapse pärijana taotleda osa jõuka abikaasa pärandist (bakarv).

Kui mõjukas riigidrots Bo Jonsson Grip 1386. aastal suri ja jättis endast maha tohutu vanaduse ja rohkesti losse, siis pärijaks ei saanud tema poeg Knut Bosson. Drots oli kahe aasta eest teinud testamendi, kus ta pärandas oma valdused riiginõukogu liikmetele, kes olid Albrechtiga opositsioonis. Ta otsekui aimas ette, et Albrecht püüab testamenti tühistada ja hakkab aadlilt ja kirikult maid tagasi nõudma. Aadlikud pöördusid abi saamiseks Norra ja Taani valitseja Margrete poole. Testamenditäitjate ja Margrete kohtumine toimus 1388. aastal Dalaborgis, kus Margrete kuulutati Rootsi täievoliliseks emandaks ja õigeks peremeheks. Kingiks sai Margrete suurema osa surnud drotsi varadest ja maadest. Nõnda pani Bo Jonsson Gripi vara majandusliku aluse Rootsi ning Taani-Norra unioonile. Kuninganna lubas vastu, et säilitab kõik rootsi aadlike privileegid ja keskse koha Rootsi valitsemises ning aitab neid Albrechti vastu, kes kogus Saksamaal sõjaväge.

1397. aastal õnnestus Margretel ühendada Rootsi, Taani ja Norra Kalmari uniooniks ja panna selle kuningaks oma õetütre poeg Pommeri Erik. Et Erik oli alaealine, valitses Margrete uniooni oma surmani 1412. aastal. Rootslased Margretet ei armastanud, kuna nende arvates soosis ta Rootsi arvel Taanit, Margrete omakorda vihkas rootslasi kõige selle halva pärast, mis need olid teinud tema abikaasale Håkanile ja tolle isale Magnus Smekile. Kuid tänu unioonile hakkasid rootsi aadlikud abielluma üle riigipiiri ja nõnda tekkis Põhjamaade aadel.

1397. aastal kroonitakse Erik Kalmari lossis Rootsi, Norra ja Taani uniooni kuningaks. H. P. Hanseni gravüür (Vikipeedia)

Arvestades tollaseid rahutuid aegu, oli Margrete sooviks luua tugev kaitseliit ühe monarhi valitsemise all. Tegelikult aga tekkis kuningate vahel terav võitlus uniooni juhiks saamise nimel. Pealegi ei olnud uniooniaadlil rahvuspiirid olulised ja sõltuvalt sellest, kus olid nende valdused ja kuidas neile kasulik oli, toetasid nad kord üht, kord teist valitsejat. Uniooniperioodil 1397–1523 vaevas Rootsit veel katk, mis oli jõudnud Põhjalasse 1349 ja nõudis rohkesti inimelusid.

Margrete ja talle ustavad aadlikud alistasid Åsle lahingus Albrechti väe ja võtsid ta vangi. Karistuseks selle eest, et Albrecht oli kutsunud Margretet kuningas Püksatuks, laskis Margrete riietada ta narriülikonda ning pistis koos pojaga Skåne Lindholmi lossi vangi. Kuid Margretel tuli veel kuus aastat võidelda Albrechti sakslastest pooldajatega, kelle käes oli Stockholm ja kelle hüüdnimi oli hättebröder (hätta – kapuuts). Albrechti pooldajad Saksamaal hakkasid kaaperdama Põhjamaade kaubalaevu ja neid hakati kutsuma vitaalivendadeks, kuna nende sooviks oli varustada Stockholmi sakslasi toiduainetega (fetalier – elatusvahendid). Viimaks sai Margrete Hansa Liiduga kokkuleppele ja Stockholmi enda kätte ning ta laskis Albrechtil ja tema pojal Erikul minna.

Margrete alustas sõda Holsteini hertsogitega ja selle käigus laskis Erik salaja tappa ema soosiku Abraham Broderssoni. Lemmiku surm kurvastas Margretet väga. Pärast 1410. aasta lüüasaamist Soldropi lahingus püüdis Margrete Flensburgis asjatult rahu vahendada ja kui ta laevaga sealt lahkus, suri ta laeval katku. Samal, 1412. aastal suri ka Mecklenburgi Albrecht.