Читать книгу Rootsi hiilguses ja varjus - Tõnis Arnover - Страница 14

Aastail 1470–1520 valitses Rootsit väikeste vaheaegadega kolm Sturet: Sten Gustavsson (Sten Sture vanem), Svante Nilsson Natt och Dag, kes ise Sture nime ei kasutanud, ja Sten Svantesson (Sten Sture noorem).

Kui Christian I 1481. aastal suri, tahtsid Taani aadlikud uniooniga jätkata ja soovisid kolme riigi esindajate kokkutulekut, et asja arutada. Kohtumine toimus 1483. aastal Halmstadis, ent Rootsi esindaja Sten Sture sinna ei ilmunud. Seetõttu valiti Christiani poeg Hans (Rootsis Johan, sest tema ladinakeelne nimi oli Johannes) Taani ja Norra kuningaks ja Sten Sturel õnnestus Hans aastaid Rootsi valitsemisest eemal hoida. Rootsi unioonimeelne aadelkond ei olnud olukorraga rahul ja ärgitas 1495. aastal Venemaad ja Taanit Rootsiga sõda alustama. Sten Sture jätkas sõda taanlastega, kellega mestis olevaid rootsi aadlikke juhtis Svante Nilsson Sture. Saanud lüüa, taganes Sten Sture oma meestega Stockholmi, kus ta pidi alla andma ja mille järel valiti Hans 1497. aastal Rootsi kuningaks. Kuid rootsi aadlike seas kasvas vastuseis Hansule ja 1501 nimetati Sten Sture uuesti regendiks. Kui ta kaks aastat hiljem suri, läks tema ainuke tütar Vadstena kloostrisse nunnaks ja uueks regendiks sai Svante Nilsson, kes samuti eelistas seda tiitlit kuninga omale. Hans keeldus uut regenti tunnustamast ja 1504. aastal puhkes Rootsi ja Taani vahel uus veniv sõda. Svante Nilsson suri 1512. aastal väga ootamatult. Ta sõitis Västeråsi, et arutada Sala tulusa hõbedakaevanduse tulevikku, istus lauda, kui korraga tundis end halvasti, läks uksest välja ja kukkus surnuna maha.

Hans suri järgmisel aastal ja Taani troonile tõuseb tema poeg Christian II, kes saab ühtlasi Norra kuningaks, ning Taani ja Rootsi vahel sõlmitakse vaherahu. Svante Nilssoni asemele saab riiginõukogu aadlike ja Taani-meelsete vaimulike otsusega regendiks esialgu Erik Arvidsson (Trolle), aga poole aasta pärast suudab Sten Sture noorem talunike ja kodanlaste seisuse toel tema koha üle võtta. Trolled on Taaniga uniooni loomise poolt, sest neil on seal suured varad. Kui Erik Trolle poeg Gustav Trolle nimetatakse peapiiskopiks, saavad uniooni pooldajad tugeva eestkõneleja ja Sten Sture arvestatava vastase, ehkki ta algul püüab sõprust hoida ja seda isegi paavsti abiga. Pärast avalikku vastasseisu vahistavad Sten Sture pooldajad peapiiskopi ja heidavad ta vangikongi, sunnivad ametist lahti ütlema, konfiskeerivad peapiiskopi Stäketi lossilääni ning sunnivad nõukogu, Stockholmi kodanikke ja talupoegi selle heaks kiitma. Selle peale paneb paavst nad kirikuvande alla. Gustav Trolle kohtlemist kasutab Christian II mõjusaks ettekäändeks kohalikku võimuvõitlusse sekkumiseks, väites, et Trolle olevat temalt süüdlaste karistamist kolm korda põlvili palunud.

1518. aastal tuleb Christian II suure väega, kus on palju palgasõdureid, Stockholmi piirama. Linna vallutamine ei õnnestu, kuid Christian võtab pantvangi kuus rootsi aadlikku, kelle seas on 22-aastane Gustav Eriksson Vasa. Nad toimetatakse Taani ja paigutatakse eri lossidesse.