Читать книгу Rootsi hiilguses ja varjus - Tõnis Arnover - Страница 16

Kui Christian II pärast Stockholmi veresauna kuu aega hiljem veel Norrköpingis, Linköpingis, Vadstenas, Jönköpingis ja Nydala kloostris hulga väärikaid inimesi hukata laskis, siis tekkis riigis suur rahulolematus. Dalarnas asus ülestõusnuid juhtima sinna põgenenud noor aadlik Gustav (Göstaff) Eriksson. Saavutanud Christiani jõudude vastu suurt edu, valis väike rühm aadlikke Gustavi 1521. aasta augustis Vadstenas Rootsi regendiks, samal ajal kui kuningat toetasid endiselt paljud linnad ja kindlused, mida Läänemerel valitsenud Taani laevastik suutis varustada. Et neid alistada, vajas Gustav kahureid ja sõjalaevu, mida sai pakkuda ainult Lübeck.

Christian tegi koostööd hollandi kaupmeestega ja tahtis asutada Põhjala kaubanduskompaniid, mis oleks ohustanud Lübecki ja Hansa huve. Seetõttu alustas Lübeck 1522. aastal koostööd Gustaviga, kes pakkus hansalinnale tollivabadust ning vastu soovis kahureid, laevu ja sõdureid. Kui Taani laevastik nõrgenes ja Christiani vastu tõusti üles ka Taanis, siis põgenes Christian 1523. aastal Hollandisse ja nimetas Taani regendiks onu Frederiki, kes lootis Lübecki toel tõusta ise Rootsi troonile.

Kuid Lübeck ei olnud uuest unioonist huvitatud, vaid soovis Rootsilt lubatud privileege. 1523. aasta juuni algul toimunud Strängnäsi kohtumisel leiti, et parim tagatis Lübecki osutatud abi eest oleks Rootsi kuningas ja nii valitigi asevalitseja, 27-aastane Gustav Eriksson juba enne Stockholmi vallutamist Rootsi kuningaks Gustav Vasa nime all. Mõni päev hiljem said Lübeck ja Danzig lubatud tagatiskirja, mis võimaldas neil Rootsiga tollivabalt kaubelda.

Gustav Vasa alustas väga nõrgalt positsioonilt Saksa relvade ja rahaga. Christiani kukutamine ja Lübecki laenudega palgasõdurite kinnimaksmine olid jätnud Gustavile päranduseks 120 000-margase võla. Tema legitiimsus kuningana oli nõrk. Tal ei olnud kogemusi ei välispoliitikas ega riigivalitsemises. Tal puudusid kutseline armee, ametnikud, diplomaadid, riigiaparaat, püsivad kohtud, pank ja isegi riigiarhiiv, mille tähtsamad dokumendid olid Taani-meelsed riiginõukogu liikmed toimetanud Kopenhaagenisse.

Et saada haritud noori riiki ja majandust juhtima, otsustas kuningas neid välismaale õppima saata. Õpingukulude katmiseks anti neile kodukihelkonnast kaasa näiteks võid või rauda, mis neil tuli välismaal raha saamiseks maha müüa.

Aadlikud soovisid toetuse eest maid ja mõisaid ning väiksemaid makse. Aga kuna kirik oli samuti kriisis, sest kaks piiskopi kohta olid täitmata ja paavst ei olnud veel Johannes Magnust peapiiskopiks kinnitanud, siis taipas Gustav, et rikkalt katoliku kirikult saaks vara välja pitsitada. Seda soodustas kirikus alanud reformatsioon. Gustav otsustab tegutseda ja konfiskeerib kartusiaanide kloostri. See annab indu aadlikele, kes hakkavad omal algatusel kirikuvarasid röövima.

Gustav Vasa nimetas Laurentius Andreae kuninga sekretäriks ehk tänapäeva mõistes peaministriks, et tema toel võidelda kloostrite ja peapiiskopi vastu. Rootsi oli esimene Euroopa riik, kes 1524. aastal suhted paavstiga katkestas.