Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 1

IGA KULTUUR PÜÜAB SÄILITADA SIDET OMA MINEVIKUGA,

et ta ei kaotaks järjepidevust

ja seeläbi eneseteadvust.

Et kultuur kujundab oma ajaloopildi ise,

siis püüab ta selle teha võimalikult positiivseks.

Ajalooteadvust pole võimalik eraldada

olevikuteadvusest ja seda omakorda

poliitilisest teadvusest. Ajalooteadvus peegeldab

seda, mis just hetkel on aktuaalne.

On võimalik jääda ajalooliselt tõetruuks ja pakkuda

kummatigi risti vastupidist moraali.

Ajalugu on ka moraalikirjutus, mitte ainult tõde,

ja niisiis sõltuv retoorilisest fookusest.

Kui Marxi või Engelsi pilk langenuks balti rahvastele,

oleksid nad pidanud neid ajaloo poolt

«veidi töödeldud rahvusekesteks», nagu tšehhe,

slovakke ja lõunaslaavlasi, kes nende jaoks olid

«ajaloo seisukohalt mitte-eksisteerivad rahvused»,

kellelt tuleks ära võtta võimalus riiki moodustada,

kuna neil puuduvad kõik iseseisvuseks

vajalikud tingimused.

Järgides Hegeli teesi «rahvaste riismeist»,

kes ajaloo teedel seisma jäänud,

nägid nemad neis vaid suurte ajalooliste rahvaste

vaba arenemise takistusi.

Asjad on läinud hoopis teist rada.

Moodsas maailmas on ülisuurt rolli mänginud

rahvuslik ühtekuuluvus, mis väljendub nii

tunnetes kui ka ideoloogias ja eeldab inimestelt

pühendumust ning aktiivset teotsemist

oma rahvusgrupi heaks.

Territoriaalse enesemääramise esimene ilming

oli kolooniate iseseisvumine

(Ameerika Ühendriigid 1776, Haiti 1804).

Kolme vägeva impeeriumi varemeil

sündis pärast Esimest maailmasõda

hulgaliselt Kesk-Euroopa rahvusriike.

Riikide piirid määratakse sõdadega.

Konflikt on inimloomuse paratamatu koostisosa.

Ta kuulub kõigi sotsiaalsete organisatsioonide

juurde ning johtub huvide kokkupõrkest.

Igal huvigrupil on talle omased erihuvid,

mis kas langevad teiste samasuguste gruppide

taotlustega kokku või erinevad neist.

Etnilisi gruppe võib käsitleda huvigruppidena,

kellel on teatavad ühised parameetrid.

Etnosotsioloog Georg Elwert on öelnud,

et miski ei stabiliseeri kogukondi tugevamini

kui võitlused ja sõjad.

Piirid muutuvad teravamaks.

Kogukond on leidnud reaalse kaasvõitlejalikkuse

elemendi võitlejaid toetades.

Eesti rahvuslik ärkamine XIX sajandi teisel poolel

oli etnokultuuriline liikumine.

Selle sihiks ei olnud riiklik iseseisvus.

Et ka see on võimalik, selgus asjaosalistele

ootamatult, sündmuste sunnil.

Tšehhoslovakkia iseseisvuse isa

Thomas Masaryk jõudis alles 1913. aasta paiku

arusaamisele, et lõhe Austria-Ungariga

on paratamatu.

Soome iseseisvusest räägiti esimest korda

rahvusvahelise avalikkuse ees 1916. aasta juunis.

Eesti ei jäänud põrmugi hiljaks

oma suveräänsuse väljakuulutamisega

ning selle kättevõitmisega sõjas.

Aga ükski formatsioon ei ole jäädav.

Tuhanded väikerahvad ootavad

kannatamatult oma sünnitundi.

Tšehhoslovakkia on juba pooldunud.

Rahvusvaheliste suhete spetsialist Kaido Jaanson

on kindel – kunagi ja kuidagi saavutavad oma

iseseisvuse ka tšetseenid,

kosovolased ja kvebeklased.

Aja märk on lihtsalt selline.

Maailm hakkab leppima setsessionismiga,

mida ta seni on tavatsenud nimetada

põlastavalt separatismiks.

Iseseisvuse- või autonoomianõuded avaliku

konfrontatsioonini riigi keskvalitsuse suhtes

on praegu õhus 698 rahvuse juures.

Kui asjad nõnda edasi arenevad,

siis kolme-neljakümne aasta pärast

on ka setudel mingi iseseisvus käes.

Autonoomia vähemalt.

Esmapilgul tundub selline trend olevat

vastuolus globaliseerumise trendiga,

mis pidavat kõik erinevused nivelleerima.

Ent globaliseerumine ei seisne sugugi

tingimuste ühtlustamises, pigem vastupidi,

erinevuste integreerimises.

Kui varem suhtles riik üksnes teiste riikidega,

siis meie maailmas tuleb tegemist teha

lisaks veel rahvusvaheliste organisatsioonide,

transnatsionaalsete kompaniide, ühise turu

ja riigipiire ignoreeriva kuritegevusega.

Piirkondlike otsuste vastuvõtmiseks on parem,

mida madalamal tasemel ja lähemal kohale,

kus seda otsust vajatakse, see ka tehakse.

Kultuuri avaramas mõistes võib võtta kui

rahva ajastukeskset mentaliteeti:

maailmanägemist ja – väärtustamist,

uskumusi ja ideaale.

Ühiskondliku elu muutumine toob alati kaasa

ka teisenemised rahva vaimsuses.

Ja mis parata – ühele meeldib ema, teisele tütar.

MIKS KANTAKSE VORMIRIIETUST?

Kui vastata, et uhkuse ja ilu pärast, tuleb

edasi küsida: miks siis kõigil ametitel ei ole

oma univormi? Ilmselt on määrav otstarbekus.

Kui politseinik on vormis, ei ole tal vaja hakata

esitama töötõendit. Arst, kui tal on kittel seljas,

võib oma kabinetis öelda kellele tahes:

«Näita keelt!» või: «Võta riidest lahti!»

Iga asi peab olema omal kohal.

Eraldusmärkidel on mõte üksnes teatud puhkudel.

Paraadmundris ei saa teha sapööritööd.

Steriilne operatsioonimask pannakse pähe

vahetult enne lõikust.

Punaarmees ei olnud kahekümnendatel aastatel

mingeid paguneid. Aga see tegi nii palju segadust,

et hiljem ennistati kõik välised eraldusmärgid.

Muidu ei tea, kes peab kellele au andma.

Veel olulisem: kes peab kelle käsku täitma.

Mundreid võib pidada lapsikuks, aga nad

lihtsustavad suhtlemist – näitavad,

kellega on tegemist.

Kas need, kes praegu laulupidudel rahvariideid

kannavad, kõik ikka teavad,

milline tähendus oli tanul muiste? Tanu ja põll

(põlleta ei astunud abielunaine iialgi üle koja

läve, ka mitte koduõuele!) teatasid igale võõrale,

et tegemist on abielus naisega.

Ta ei tohtinud käituda nii nagu vallalised neiud,

kes lootsid, et ka nemad kord tanu alla saavad.

Tanu oli märk, mis kuulus olemuslikuna

pereema seisuse juurde.

Munder liidab kõik selle kandjad korporatsiooniks.

Kõigil tuleb kaitsta mundriau,

au ja häbi jaguneb kõikidele.

Au kaitsmist on vahel pahaks pandud.

Aga ülekohtuselt – see ei pea olema

vahelejäämiste mätsimine.

Pigem ordu sisedistsipliin!

Hoopis hullem oleks, kui seda autunnet ei oleks.

Kui ei ole isegi ideaalis,

mida kaitsta määrdumise eest.

Mundriau on loomulikult fiktsioon,

kokkuleppelisele aukoodeksile vastav käitumine.

Võiks öelda, et spetsiifiliselt inimlik nähtus –

kultuuri seesmine sund.

Loomade maailmast võiks analoogiks lugeda

teatavaid kiskjaliste pidurdavaid instinkte,

mis ei lase liiga teha liigikaaslasele,

kes on sisse võtnud alistumispoosi.

Inimesel taolised instinktid puuduvad.

Neid peavad asendama tingitud refleksid.

Inimlast võib kujundada väga erinevaid reegleid järgima.

XX sajandi algul raseeris inglise džentelmen

oma lõuga kaks korda päevas,

ka siis, kui ta oli džunglis ekspeditsioonil.

See ei olnud niivõrd teiste jaoks, ta oli

lihtsalt nõnda dresseeritud, et muidu ei olnud tal

õiget valge härrasmehe tunnet.

See näide läks meie eesti elust natukene kaugele.

Võtame siis midagi kohalikku, näiteks

auto suunatulede kasutamise.

On autojuhte, kes näitavad alati suunda,

ka üksinda põlluteel sõites. Aga mõnel tegelasel

on risti vastupidised põhimõtteid –

tema juba suunda ei näita, vahtigu või võmmid!

Kuidas sellist ässa teiste hulgast ära tunda?

Oleks lahe, kui mõni automark oleks

juba vabrikust suunatuledeta – siis teaksid kõik,

et tegemist on tuusaga ega peaks teda algajaks,

kes ei saa auto juhtimisega veel hästi korda.

Kord tehti katset roolijoodikuid märgistada nõnda,

et numbrimärk algaks O-tähega.

Oskaks oinaid karta.

Sellest ei tulnud midagi välja. Vastuväide oli:

ega nad alati ka võtnud ei ole, kui sõidavad.

Kui nüüd Riigikogu seadustab

pohmellis peaga autojuhtimise,

peaks andma vahetatava märgi.

Või vähemalt vimpli.

See pooleldi pilkamisi tehtud ettepanek ei olegi

nii rumal, kui paistab. Probleem on ju selles,

kuidas ühitada mees ja munder.

Vormirõivad aitavad teha selget vahet

rohkete rollide vahel, mida meil elus

vaheldumisi tuleb etendada.

Poja, isa, abikaasa, ülemuse, kodaniku, sõbra

jne roll – igaüks nõuab eri käitumist.

Lipsu kaelast võtmine ja toatuhvlite jalga panemine

teeb karmi konstaabli või kindrali

mõnusaks papaks.

Aga kui minister kihutab läbi asula

üle kahe korra lubatust kiiremini, sest

tema beebil on kõht tühi,

siis ta pingutab isarolliga ilmselt üle.

Mõnes suhtes jääb munder ka pärast äravõtmist selga.

Mõnest märgist ei pääse iial –

ühest Eesti tippjuristist rääkides mainitakse

ajakirjanduses alati, et ta on ekspastor.

Arst ei pääse ka saunas kaasvihtlejatele (tasuta!)

meditsiinilist konsultatsiooni andmast,

ja häda talle, kui ta diagnoosib: hüpohondria.

Prantslastel on ilus väljend Noblisse oblige.

Kõrge seisus kohustab!

Sisselülitatud signaali ja vilkuritega kiirabiauto

ei tohi stoilises rahus liiklusummikus koperdada,

vaid peab nõudma tee andmist.

Vanad roomlased ütlesid, et

mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale

(Quod licet Iovi non licet bovi).

Ent sama õige on: mis on lubatud

tavalisele künnihärjale, ei ole lubatud Jupiterile.

Ka siis, kui Jupiteril on seljas

vaid mõtteline munder.

KÜMME AASTAT TAGASI, LAULVA REVOLUTSIOONI AJAL

oli populaarne tõotus süüa vajadusel

ka kartulikoori, kui ainult saaks oma riigi.

Praegu ei räägi keegi enam nii. Riik on käes.

Mõned söövadki koori, aga need ei maitse enam.

Miks?

Vastata võib mitmeti. Üheks põhjuseks on kindlasti,

et vabaduse saavutamiseks ei olnudki vaja

millestki loobuda – ahelad varisesid,

nagu oleksid nad pudedad.

Ent unistused on alati teistsugused kui tegelikkus,

eriti siis, kui minnakse uuele katsele.

Esimene vabariik terendas mälestustes imekaunina.

Kui ainult pääseks okupatsioonist!

Aga – inimmaterjal jäi ju samaks,

millest seni ehitati kommunismi.

Kuidas saaksid need, kes ei võtnud tõsiselt

toonast värki, võtta tõsiselt praegust?

Ajalehed on täis korruptsiooni kirumist.

Paraku, paljasta palju tahad, ära see ei kao.

Kuhu ta saakski kaduda?

Keegi ju pidi uutes oludes pumba juurde pääsema.

Mis teha, kui tema võtab vanni,

kuigi kõigile ei jätku vett näo pesemiseks.

Nii näibki, et praegu on eluga rahulolematust rohkem

kui Vene ajal.

Siis oli eestlase eesmärk selge – vastu pidada.

Praegune pettumus ja nõutus ei ole ootamatu,

vaid seaduspärane. Me võime televiisorist

otse lähivaates näha, kuidas maratonijooksjad

kogu oma jõu mängu panevad,

pärast finišijoone ületamist aga kokku varisevad.

Kestva ja tugeva pingutuse lõppemine

võib paradoksaalsel kombel kaasa tuua kollapsi.

Paljud koonduslaagrist pääsenud on pärast

vabanemist läbi elanud sügava hingelise kriisi,

kusjuures vanglas, välise ja sisemise surve all

olid nad sunnitud ja ka võimelised andma endast

parima – nii psüühiliselt kui moraalselt.

Ja mis see meie elu Nõukogudemaal muud oli

kui vabakäiguvangi oma.

See ei ole olnud meie valik, sündida just sellel ajal

ja sellel maal, kus me peame elama.

Me oleme sündinud siia ilma, tahame või ei.

Enamik asju on meile lihtsalt ette antud.

Me võime protestida ja pärida: miks?

Miks on maailmas nii palju kurjust?

Miks on nii palju kurbust ja südamevalu?

Enamikule miks-küsimustest

ei ole rahuldavat vastust.

Vastuse võib ju leida, aga sellest pole suurt kasu.

«Miks» tähendaks süüdlase väljaselgitamist.

Aga mida see aitab!

Kui saatusele ei saa esitada järelepärimisi,

tasub asju vaadata teistpidi ja öelda:

mitte mina ei esita küsimusi, vaid mina olen see,

kellele elu küsimusi esitab ja kes peab neile

vastama.

Üks vastab: jäin haigeks,

sellepärast ei tunne ma elust enam mingit rõõmu,

teine aga: jäin haigeks,

sellepärast kasutan iga allesjäänud päeva.

Elu poolt esitatud küsimusi ei saa valida,

aga neile antavad vastused on meie omad.

Eks ole?

Inimest ei tee tigedaks teise sõnad, vaid see,

et ta need endale solvavaks tõlgendab.

Kui ei laseks ennast haavata, võiks ärplejat haletseda.

Kellel on, mille nimel elada,

suudab välja kannatada palju.

Igas olukorras on võimalik leida

mingi mõttekas ülesanne.

Praegune rahulolematus ei tulene niivõrd

vahendite nappusest kui eesmärgi puudumisest.

Ei suuda leida sihti, mille nimel pingutada.

Kui meie esivanemad sõid ikaldusaastatel aganaleiba,

siis lootusega, et kunagi tuleb hea saagiaasta

ning saab süüa rukkileiba.

Pärast Vabadussõda oli paljude eestlaste

elumõtteks oma talu. Selle nimel pingutati.

Praegu pole taluga suurt midagi peale hakata,

ja vaevanägemine tundubki tulutu.

Inimene erineb muudest olenditest selles, et ta

suudab mõtelda, näha elu häid ja halbu seiku

avaramas raamistuses.

Mida hõlmavam on tähenduste horisont,

seda vähem on võimalik inimest ummikusse ajada.

Kui mitu rahareformi, mis kõik säästud nullisid,

on vanemad meie seas pidanud üle elama?

Ent elu läks edasi.

Elus lüüakse läbi huumori, trotsi ja tänulikkusega.

Kõike ei pea taluma, mõnda asja ei tohigi taluda,

kuid protest maailma ebameeldivuste vastu

vajab tasakaalustuseks tänulikkust

ja selle teadvustamist,

et õigupoolest ei ole edugi enesestmõistetav.

Kui sageli me oleme hämmastunult küsinud,

kui miski hästi läheb: miks just minul vedas?

Tavaliselt ei tulda selle pealegi,

et ka siin võiks põhjust otsida.

Ja samuti leida, et vastust ei ole.

Nii nagu me ei ole meid tabanud õnnetusi

«ära teeninud», nii ei ole me ära teeninud

ka head ja ilusat oma elus.

Kingituste eest tasub olla tänulik,

sest enesestmõistetav ei ole miski.

Paljud eluseigad kujutavad endast

märkamatut õnne, mida taibatakse alles

pärast selle kaotust.

Rahulolek eluga sõltub

välistest asjaoludest vähem kui arvatakse.

Ta kasvab pigem välja tänulikkusest

suurima kingituse – elu ja selle mõttekuse eest.

Pilk peab ulatuma kaugemale.

Emotsionaalsest madalseisust aitab välja redel,

mis tänulikkuse pinnale toetudes

ulatub taevasse.