Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 2

MILLEST ON TÄNAPÄEVA EESTIS KÕIGE ROHKEM PUUDU?

Kas jõukusest?

Osa inimesi vastaks kindlasti jaatavalt.

Aga see ei ole kogu meie rahvast iseloomustav.

Ülekaaluliste arv kasvab jõudsasti. Ju siis süüa on.

Paistab, et kõige rohkem on puudu seesmisest rahulolust.

Üks nendest õnnelikest, kel on õnnestunud saada

must tööots sealpool ookeani marjamaal,

väitis ajakirjanikule, et ei kannata

kodumaa õhku üle paari nädala välja.

«Inimesed on kurjad ja närvilised, mingi

kummalise hoiakuga. Kõik nad püüavad

väljapoole elamisega midagi tõestada.»

Aga kas see ikka on ainult Eestile eriomane?

Mõned poliitikud lubavad, et Eesti majandus on

kümne aasta pärast jõudnud Soomele järele.

Kas siis, kui see siht –

jätame praegu ta realistlikkuse astme kõrvale –

on saavutatud, tuleb rõõm ja rahu?

Vaevalt. Ei ole nemadki oma eluga liiga rahul.

Vaesus on suhteline. Vaene on see, kellel ei ole seda,

mida enamikul naabritest on.

Kõrgemate standarditega ühiskonnas on

palju raskem vaesena elada. Raske on endale

ise midagi teha, kui materjalid on kallid,

või ise söödavat kasvatada,

kui ei ole maad ja õhk on mürgine.

Turumajandus põhineb vahetusel.

Et tahta oma tööjõudu raha vastu ja

raha kauba vastu vahetada, peab inimene uskuma,

et ta saab vahetusest kasu.

Kapitalistlik ideoloogia pole lihtsalt lõputu kasvu usund,

vaid ka rahuldamata soovide mütoloogia.

Reklaami põhieesmärk on rahulolematus –

sellegagi, mis just ostetud.

Kord ostetud, on toode turusüsteemile kasutu.

Meid pommitatakse pidevalt sõnumitega uutest asjadest.

Reklaam muudab su enda suhtes rahulolematuks

ning tõotab pääsu unelmate maailma,

kui sa vaid ostad.

Üks meelepärasemaid tundeid reklaamijatele

on hirm. Head on ka üksindus ja ebakindlus.

Samuti võistlus.

Et tahta mõttetult palju asju, peab inimene

olema rahulolematu iseendaga, oma eluga,

oma riigi ja maaga.

Üksildane ja masendunud inimene

on ideaalne tarbija.

Pildid igavesti noortest, kaunitest ja õnnelikest

inimestest tekitavad vaatajas armetustunde

ja sisendavad talle samas: osta midagi,

siis tunned ennast paremini!

Politoloog Iivi Masso ütleb, et lõputu hulk pilte

ebanormaalselt pikkadest ja kõhnadest tütarlastest,

kes kaubanduslikus slängis keelitavad noorust

ja ilu hoidma ning esitavad kortse haigusena,

tekitab igal naisel halva enesetunde.

Nii on see mõeldudki, sest mida vanemana,

paksemana ja koledamana naine ennast tunneb,

seda suuremad on kosmeetika-, dieedi

ja plastilise kirurgiatööstuse kasumid.

On märkimisväärne, et psühhoanalüüsi rajaja

Sigmund Freud ei kasuta kunagi sõna «rõõm».

Freud räägib küll mõnu (Genuß),

aga mitte rõõmu (Freude) tundmisest.

Ent need on kaks eri asja.

Kui keegi on mitu päeva pingutanud

ja valu talunud, et tõusta mäetipule,

kust ta peab varsti hakkama niisama vaevarikkalt

alla ronima, siis on ronimine tõenäoselt

kõike muud kui nauding, aga see on rõõm.

Naudingut saab hankida, ilma selle eest

raske töö vaevahinda maksmata.

Maksta aga tuleb ometi, ja veel kallimat hinda.

Ebamugavustunde pidev vältimine

muudab inimelu kõrgused ja sügavused

tasandatud maaks, kus mägede ja orgude asemel

on vaevaltmärgatavad künkad,

valguse ja varju asemel ühtlane hall.

Ajaga kaob inimesel tunnete tugevus.

Uute erutavate elamuste saamiseks

peab kasutama aina tugevamaid ärritajaid.

Paraku kehtib seadus: mida eredamad elamused,

seda kiiremini nad kaotavad toime.

Et see nii on alkohoolikute ja narkomaanidega,

on üldteada, aga see kehtib kõige muugi kohta.

Tunnete surm ähvardab eriti neid rõõme

ja kannatusi, mida annavad meile

meie sotsiaalsed suhted, suhted abikaasade,

vanemate ja laste, sugulaste ja sõprade vahel.

Kõiki neid ülimalt komplitseeritud käitumisviise

iseloomustab, et nad ei valmista ainult rõõmu,

vaid toovad vältimatult kaasa ka kannatusi.

Soov kaotada valu tähendab soovi kustutada

olulist osa inimese elust.

Kuna meeldivad elamused kaotavad ajaga

ikka enam mõju, peab blaseerunud inimene

otsima aina uusi lõbuallikaid.

See loomade käitumise uurija Konrad Lorenzi

terminiga «neofiilia» tähistatav nähtus

hõlmab nii asju kui suhteid.

Moest läinud kingad ja auto vahetatakse

uue vastu, just samuti nagu armastatu,

sõber või kodumaa.

Tootjad arvestavad seda ja asjad tehakse

nn sisseehitatud vananemisega (built-in obsoletion).

Kui õige tuletaks endale meelde kümnendat käsku:

«Sina ei pea mitte himustama…»

Jah, ega peaks, aga…

Kes suudab jätta seda tegemata?