Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 7

KUI SÜNDMUSED JÄÄVAD MEIST KÜLLALT KAUGELE,

ei ärata nende meenutamine enam emotsioone.

Üks ajakirjanik nentis, et

14. juuni Stingi kontsert oli nii hea,

et seda ei seganud isegi eelnenud

küüditatute mälestusteenistus.

Tal on omast kohast õigus.

Inimese vaim on vaba väärtustama sündmusi

ning astendama nende tähendust.

Koledate asjade mäletamine on tulutu.

Mis olnud, see olnud, olematuks muuta nagunii

ei saa miskit.

Meil tuleb elada oma elu.

Pealegi, iga päeva kohta tuleb minevikus

palju erinevaid sündmusi. Keegi ei jõua neid

kõiki meeles pidada, kuigi see võiks olla õpetlik.

Näiteks: 21. juulil 1858 peksti

Tallinna turuplatsil 51 Kurisoo ja Anija talupoega.

Kas ei ole kummaline kokkusattumus,

et täpselt samal kuupäeval, 21. juulil 1940 võttis

Riigivolikogu üksmeelselt vastu otsuse kuulutada

Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks?

Minevikust päris lahti siiski ei saa.

Tööle võtmisel nõutakse elulookirjeldust,

sest selle põhjal on võimalik oletada,

mida tulevikus on oodata.

Keegi ei saa oma temperameti teiseks teha.

Inimene jääb iseendaks väga erinevates tingimustes.

Väline on tingitud saatusest, ajahetkest,

mis kellelegi elamiseks juhtub,

aga tema enda loomus on kaasa antud.

Lihtsustatult võiks öelda: tublist dissidendist

ei saa tublit siseministrit ega presidenti.

Võimu ihalemiseks ja taidurlikuks kasutamiseks

on vaja teistsugust natuuri kui on

kompromissitul õigusenõudjal.

Inimeste erinevuse juured on sügaval.

Poliitvangist luuletaja Artur Alliksaar kuulutas:

«Kes on valgusest sündinud,

sellele pole hirmus ükski öö!»

Kuidas saakski olla, kui tema meelest

«sügav, võltsimatu, täiuslik kannatus on ikka olnud

valitud hingede eriliseks eesõiguseks».

Normaalsed inimesed küsivad:

kas ta ei pööra asju pahupidi?

Kuidas saab kannatust, mida kõigil aegadel

on välditud, ülendada eesõiguseks?

Võib väita, et pole midagi imelikku,

kui laagrisse suletud vaimuinimene

hakkab endale sisendama, et teda tabanud

paratamatuses peitub ka hüvesid, sest see on parim,

mida säärases olukorras saab teha.

Sellises vabandamises avaldub mõistlike inimeste

katse lahti saada ebamõistlikust, andes veidrale

hoiakule psühholoogiliselt usutav seletus.

Teisiti mõtleja ise ei arva nii.

«Oma hingeloomule ustav

teeb tugevamaks enese ja elu.»

Tema veended ei ole sõltuvad teiste arvamusest,

vaid ta taotleb vastavust ja ustavust mingile

seletamatule ja mõistetamatule Absoluudile.

Ka siis, kui ei nimeta seda Jumalaks,

käitub ta alati otsekui igaviku palge ees.

Tavasurelik seevastu ei lähtu oma maailmapildi

kujundamisel ebamäärasest Kõigekõrgemast,

vaid täiesti konkreetsest jõust – keskkonnast,

milles tal olude sunnil tuleb tegutseda.

Realistlik, ratsionalistlik ellusuhtumine

annab võrratu eelise: võimaldab kohaneda.

Mida täielikumalt suudab keegi mistahes oludes

esinevaid võimalusi ära kasutada,

seda suurem on ta võimalus eluvõitluses võita.

Keda ei piira tabud, on manööverdamisvõimeline.

Tarvitses end vajaduse korral teatud määral süüdi

tunnistada, kuulutada oma meeleparandamise kihku,

kui oligi taas rahu ja suhteline sõltumatus.

Miks peaks sellist plastilisust kahetsema?

Praegu oleks just kahetsemine renomeele kahjulik.

Esseist Ilmar Venel on õigus,

kui ta essees «Puhastustuli» väidab:

«Religioossusest kammitsemata isiksus suudab

end üldreeglina teostada igasuguses keskkonnas,

ehtsalt usklikul seevastu tuleb tõrjuvat hoiakut

kogeda kõikjal ja alati.»

Neid inimtüüpe võib vastandada

ja ühte pidada paremaks teisest.

Kumba? Kuidas võtta.

Kõigi elusolendite käitumist määrab eelkõige

enesealalhoiuinstinkt.

Inimene on bioloogilise olendina

püsima jäänud just oma äärmiselt leidliku

kohanemisvõime tõttu.

Ühel hetkel aga tuli Homo sapiensi ellu

ka teine võimalus.

Inimene on suuteline taotlema irratsionaalset,

loodusseaduslikkust eiravat eesmärki.

«Kes oma elu hoiab, kaotab selle…»

See, mis on ajaliku elu jaoks kõige kasulikum,

võib välistada igavese. Ja vastupidi.

Võib-olla ei saagi olla kuigi palju selliseid,

kes ei mugandu oma ajastule,

inimsugu sureks muidu välja.

Kummatigi, ilma valgusest sündinuteta

oleks öö pilkaselt pime.