Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 11

KUI KÜMMEKOND AASTAT TAGASI KADUSID

nõukogudeaegsed karmid keelud ning

inimesed julgesid üle kirikuukse kiigata,

avaldas ristiusus pettunud poeet Jaan Kaplinski

satiirilise loo, kus võrdles pastoreid

hambapasta müügiagentidega.

Nad müüvad oma kaupa palju jaksavad ja teevad

sellele ka reklaami, olgu jutlust pidades,

sambaid, lippe ja seltse õnnistades

või surnuid mattes.

Kristlus on maailma hambapasta,

miska meie osa maailmast oma vaimsed hambad,

mis viiskümmend aastat harjamata,

nüüd korralikult puhtaks teeb.

Nende pasta on nii magus ja tõhus,

et hambad löövad suus särama kui inglitiivad.

Luuletaja lootis, et kuna kristlastel enamasti

puudub enesekriitika ja mõõdutunne,

siis soolavad nad misjonitöö ning endareklaamiga

kahtlemata nii kõvasti üle, et suur osa rahvast

pöörab neile tüdinult selja.

Lugu oli lööv ja vaimukas.

Detailide täpsus on teisejärguline.

Karikatuuri on ju kergem klobida.

Sai selgeks, et kõik hambapastad ja religioonid

on kole ühekülgse toimega.

Kaplinski teatas lõpus, et tema on andnud

hambapastale kinga ning kasutab terve suu pastat.

Selliste kõrvutamiste võimalikkuses peab olema midagi,

mis on asjades endis. Ironiseerimine ei mõjuks,

kui ta ei osutaks seostele,

mida ei tarvitse ise märgata.

Niisiis hinge ja hammaste sarnasusele.

Igal inimesel on hambad. Ilusad või inetud,

sirges reas või puseriti, pesemata või pestud.

Kaunid hambad on vajalikud teiste jaoks,

et neil oleks meeldiv meie naeratust vaadata.

Eks see ole muidugi oluline ka iseendale,

tõstab enesetunnet. Et hambad oleksid tugevad

ja terved, on vaja aga ikkagi just endale.

Kuidas sa muidu saad närida,

olgu kommi või kaalikat.

Enamik inimesi teab, mis on hambavalu.

Hambaaugud teevad hirmsat valu, aga veel hullem,

kui neid parandada ei lase,

tingivad südamereumat ja mitut muud tõsist tõbe.

Peaks minema hambaarsti juurde,

inimene aga kardab hambapuurimist.

Võiks ju proovida ise plommida,

kuid tulemus ei ole päris see, mis peaks.

Hambaarst peab tarbe korral ka ise otsima

kolleegi abi.

Aga ega me ei taha hambaarsti juurde kuidagi minna,

sest seal võib selguda, et auke on rohkem

kui see üks, mis valutab.

Lihtsam on võtta mingit valuvaigistit

ja loota, et ehk läheb üle.

Nagu hambad, nii on inimesel ka hing.

Mõnel on õilis, mõnel nurjatu hing.

Vahel jääb okas hinge, vahel kargab hing täis.

Mõnikord hing hõiskab, teinekord poeb

kadedus või igatsus või tusk hinge.

Hinge ei näe.

Aga ega oma hambaid ka ise ei näe muidu

kui peeglist. Silmad on hinge peegel.

Eesti keeles on väga rikkalik fraseoloogia hingeelu kohta.

Ilmselt meie esivanemad jälgisid enda ja teiste

hinge seisundeid. Kuni viimase hingetõmbeni.

Nõudsid taga hingeõndsust.

Me tahaksime, et hambad ei annaks ennast tunda

ning hing oleks rahul.

Jah, hambaarst annab nõu, et me ei kasutaks

rohke abrasiivainega valgendavaid pastasid,

mis kraabivad maha hambavaaba.

Või et me veritsevate igemete korral

pruugiksime ravivat pastat.

Aga selline nõustamine ei ole tema põhitegevus.

Kõik head võrdlused on juba enne meid kasutusele võetud.

Inglise kirjanik ja kirjandusteadlane Clive S. Lewis

rääkis oma 1940. aastatel BBCs peetud loengutes,

et Jumal on nagu hambaarst.

Annad talle sõrme, kuid tema võtab terve käe.

Jumalat ei hüüta appi, enne

kui häda on tõesti üle pea.

Lähed tema juurde, et ta lahendaks su

lootusetu probleemi.

Või et saada vabaks mõnest patust,

mis häbistab või mis häirib igapäevast elu.

Hästi, ta vabastab meid.

Aga ta ei piirdu sellega.

Võib-olla me ei palunud rohkemat,

aga kui me kord juba läksime temalt abi saama,

tahab ta meid täiesti terveks ravida.

See on aga liig mis liig.

Enamikul inimestest on hing.

Mõnel ei ole, aga mõnel ei ole ka hambaid.

On lasknud välja tõmmata, viimse juurikani,

et ei oleks vaja tunda hambavalu.

Hinge jälle võib müüa kuradile, suure kasuga.

Ja – hingetul ei ole karta hingepiina.

Hammaste ja hinge kõige huvitavam sarnasus

ongi ehk selles,

et neist võib lahti saada.