Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 5

INIMESED TAHAKSID OLLA VABAD JA SÕLTUMATUD.

Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine,

et sa pole tegelikult üldse elanud,

sind pole iseseisva isiksusena koheldud,

sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole

iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit.

Selline oli muiste orjade elu.

Meie kõik pärineme orjadest või peaaegu orjadest.

Kes tahes eestlastest peab oma esivanemate

elu kirjeldamist alustama pärisorjuse põlvest.

See ei ole midagi erandlikku.

Enamik maailmas elanud inimestest on olnud

orjad.

Näiteks nimetus «slaavlane» tuleb sõnast «sclave»,

«slave» – ori.

See algne tähendus on sedavõrd unustatud,

et samast tüvest riiginimed Jugoslaavia,

Sloveenia ja Slovakkia ei kõla kellegi kõrvus

enam alandavana.

Lugu ei ole konkreetse isiku või rahva sugupuus,

pigem tõigas, et inimene ei ole oma aja laps,

vaid kogu eelneva aja laps. Me võime olla mõnegi

asja unustanud või maha salanud, aga need tunded

ei ole seepärast veel meie alateadvusest kadunud.

Tasub kuulata õpetust: kui tahad olla ettenägelik,

heida aeg-ajalt pilk seljataha.

Inimese põrgu pole mitte niivõrd tema kasutamata

jäetud võimalused, kuivõrd mõtlemine nendele.

Maailm on täis inimesi, kellel küll nimelist

orjapidajat ei ole, kuid kes ometi näevad,

et neil pole peaaegu mingeid vabadusi.

Nende üle valitsevad kontrollimatud,

anonüümsed majanduslikud ja ühiskondlikud jõud.

Või nende enda rumalus või suutmatus.

Kui tegemist on välise orjuse ohuga,

on lahenduseks põgenemine.

Ajalugu on enamasti vägivallatsejate

võitude kroonika.

Miljonid on sõja eest pakku jooksnud.

Võib küsida, kas elu pagulaslaagris

on ikka parem kui okupeeritud kodumaal.

Aga vahel ei ole valikut, kui tahad ellu jääda.

Orjusest üldisemas mõttes on pääsemise võimalikkus

palju küsitavam. Televisioonimaailm, mis aitab

inimestel nupule vajutades argireaalsusest

välja astuda, on tehtud nende nomaadide

vaimsete järeltulijate jaoks, kes ajaloo vältel

on põgenenud ühelt maalt ja ühest linnast teise,

reisisihti täpselt teadmata.

Meile antakse virtuaalne võimalus

elada kujutlustes kaasa teistsugust,

värvikamat ja kirglikumat elu.

Aga – see ei ole minu elu!

Näib, nagu oleks tohutu hulk erinevaid teid, kuidas

pääseda oma ajastu institutsioonide haardest

ning rahvamassi arvamusest

ja muidugi igapäevaelust.

Ometi ei saa olla kindel, kas need teed

ei vii lihtsalt uude sõltuvusse.

Pole olnud tsivilisatsiooni, kus poleks proovitud

parandada oma olukorda, täpsemini küll

vaid enesetunnet kõikvõimalike droogide abil.

Viin vabastab tõesti mõneks hetkeks kurbusest

ja argielu närususe kogemisest.

Häda on selles, et nõnda saad endale

uue isanda ja oled viinaori.

Tööstuslik ühiskond algas pagemisena vaesuse eest.

Nüüd pagetakse töö juurest jõudeellu,

harrastuste ja spordi juurde.

Vene sõna töö kohta, «rabota», tuleb sõnast

«rab», ori, «trud» on «trudno», raske.

Jõude elava ühiskonna aluseks on unistus

elada nagu peremees, kusjuures töö teevad ära

robotid, mehaanilised orjad.

Inglise ajaloolane Theodore Zeldin nendib

inimsuhete ajalugu kirjeldades, et

orjanduse ajalugu lõpeb kurva tõdemusega,

et inimesed muutuvad tihtipeale ise robotiteks.

Vabadust ei saa simuleerida.

Paradoks on selles, et ei õnnestu iseenese käest pääseda.

Arvo Valtoni aforismi sõnadega: kõik me

oleme ju lõpuks iseenese vangid, ainult mõnel

on inimlikum vangivalvur kui teisel, laseb

oma vahialust pikema oheliku otsas kõndima.

Maailm, mida inimene näeb, on

vaid üks maailma võimalusi.

Iga üksikinimene ühendab minevikutruudust,

olevikuvajadusi ja tulevikunägemusi

erinevate piirjoontega võrguks.

Ajastu ahistusest füüsiliselt põgenemise asemel

võib oma olukorra mõttes ümber teha.

Seda õpetas kreeka ori-filosoof Seneca.

Kõige paremad eskapistid on kunstnikud,

kes suudavad end igapäevaelu hallusest

ja sundkitsendusest irrutada.

On võimalik luua omaenda maailm,

leida sõltumatus ja originaalsus.

See ei tähenda valu vältimist, pigem võimet

mure viljakaks ja kauniks muuta.

Luuletaja õngitseb allikas, mis temast läbi voolab.

Võib ju olla palju tõsiasju,

mida sa muuta ei saa,

kuid on ka neid,

mis polegi üldse tõsiasjad.