Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 10

INIMENE JAOTAB ASJAD ENDA ÜMBER VASTANDITEKS:

must ja valge, hea ja halb, vaene ja rikas.

Selline dualism on igapäevaelus mugav

nagu tollipulk, mille numbrid algavad

mõlemast otsast.

Liigitamine on vältimatu.

Inimkond ei oleks jäänud ellu, kui ta ei suutnuks

eraldada mürgiseid ja söödavaid taimi.

Häda on aga selles, et meie hinnangud

saavad olla vaid inimesekesksed.

Nad kehtivad pisikesel, tervikust välja lõigatud lapil.

Meie jaoks külm ja kuum

on mõnekümnekraadise vahega.

Absoluutne null ja tähtede palavus

jäävad väljapoole talumisvõimet.

Meie hinnangud kehtivad meie mättalt vaadatuna.

Mõisted «üleval» ja «all» kaotavad juba

stratosfääris mõtte. Paraku, me kipume

oma väärtushinnanguid pidama pädevaks.

Millised on «kahjulikud» taimed?

Umbrohi nisupõllus.

Aga nii on see inimese seisukohalt.

Kui ei kasvataks monokultuure,

ei peaks tegema ka laastavat umbrohutõrjet.

Muide – rukkipõllus on umbrohi

ka eesti rahvuslill rukkilill!

Paarkümmend aastat tagasi hävitati usinasti kotkaid

kui kahjulikke röövlinde,

maharaiutud ja jahiseltsile tõendina esitatud

jalgade eest said jahimehed plusspunkte.

Siis taibati, et ilma kotkasteta on maailm vaesem

ja nad võeti kaitse alla.

Kaitse alla kelle eest?

Inimese eest.

Ei ole kerge tõusta endast kõrgemale.

Üks juudi jutt räägib, kuidas iisraeli rahvas

pärast kuiva jalaga Kõrkjate merest läbiminekut

ning vaarao vägede uppumist alustas rõõmutantsu

ja taeva inglid tahtsid nendega liituda.

Aga Jumal keelas ja ütles: Minul on leinapäev,

sest ka egiptlased on minu lapsed.

Nii see on. Looja laseb oma päikest tõusta

kurjade ja heade üle ning vihma sadada

õigete ja ülekohtuste peale. Tema annab

igapäevase leiva nii tänulikele kui ka tänamatutele.

Inimene seda iseenesest ei suuda.

Piibli pattulangemise lugu on meisterlik

psühholoogiline kirjeldus.

Mütoloogilisse vormi rüütatud, täpselt tuuma tabav.

Inimene saab võime «tunda» head ja kurja.

Kas see on siis halb? On küll.

Sest loodu saab asju sorteerida

vaid enda kasu seisukohast.

Üks meie pattulangenud maailmas valitsevaid vastandusi

on ilmaliku ja vaimuliku, jumaliku ja inimliku,

taevase ja maise lahutamine.

Ühtpidi on see vältimatu, aga teistpidi

just praegust Jumalast lahutatust konserveeriv.

Jeesus kaotas vahe sakraalse ja profaanse vahel.

Ei ole enam pühi paiku ega roojaseid toite.

Vahe ei ole asjades, vaid meis.

Apostel Pauluse sõnadega: «Puhtaile on kõik puhas,

aga saastunuile ja uskmatuile pole miski puhas.»

Oluline ei ole mitte «mis», vaid «kuidas».

Just seepärast ei saa kiidelda:

minu arst on Jumal, mina teisi arste ei vaja!

Kui Jumal on kõik loonud, siis ta on loonud

ka arstid ja rohud. Kui iga hea and ja täiuslik kink

tuleb ülevalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole

muudatust ega varjutuste varju, siis ei ole võimalik

vastandada, mis on temalt ja mis ei ole.

Kõik on tema and.

Elava Jumalani ei jõuta arutlemise,

vaid armastuse ja kannatuse teed mööda.

Jumalat ei ole võimalik tundma õppida,

et siis teda armastama hakata.

Alustada tuleb tema armastamisest,

tema ihkamisest. Teda peab janunema.

Jumala tundmine kasvab välja

armastusest tema vastu.

Kui üldse midagi siin ilmas loeb, siis just see võime

lahti lasta oma elust, et pärida elu.

Siit minna tuleb nagunii.

Surm on meie osa, tahame või ei.

Aga valida on, kellena surra.

Kuidas surra.