Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 6

MINEVIK MÕJUB, OLGU HEA VÕI HALB.

Ka meie rahvas kannab endaga nii mineviku

õnnistust kui needust.

Kaleidoskoopilise kirevusega on vaheldunud

hinnangud, kord oled osutunud partisaniks,

kord bandiidiks.

Meie rahva päid on niidetud päri- ja vastukarva.

XX sajandil toimunule tagasi vaadates peab nõustuma,

et suurt osa inimese käitumisest ei juhi

moraaliprintsiibid, vaid vastupidi –

oma tegelikust toimimisest tuletatakse moraal.

Kõige tähtsamad põhimõtted

ning ka südametunnistus sõltuvad

meie kuuluvusest, kogemustest ja keskkonnast,

kus me elame.

Kui olukord ühtäkki muutub,

variseb kogu väärtussüsteem kokku.

Neid, kes vägivalda lausa naudivad,

ei ole kunagi olnud kuigi palju.

Reageerimise ekstreemolukordades määrab hirm.

See, kellest saab timukas või ohver,

ei olnud enne 1940. aasta juunipööret teada.

Tuleb kahelda, kas julmuste vahetud täideviijad

ise olid suutelised oma käitumist

adekvaatselt hindama –

ebardlikus olukorras hägustub eneseteadvus.

Inimene õigustab oma alatust,

et säilitada vaimset tasakaalu.

Enamik ülekohut on tehtud õilsate eesmärkide nimel.

1941. aastal küüditati Siberisse pursuid – need,

kes olid rikastunud teiste ekspluateerimise arvel.

Seda ei serveeritud sugugi alasti ülekohtuna,

vaid just õigluse jaluleseadmisena.

Nii nagu 1919. aasta maareformi,

millega võõrandati mõisad.

Tagantjärele, aastakümnete järel, võib

kommunistliku režiimi tunnistada kuritegelikuks.

Selles ei ole karvavõrdki uut.

Jah, 1905. aasta revolutsiooni aegu ehk oli neid,

kes uskusid, et võitlevad õilsate eesmärkide eest.

Igale tema vajaduste kohaselt,

igaühelt tema võimete järgi! Kas me leiame elavate seast kellegi,

kes tihkab tunnistada, et tema on

selle ideaali nimel elanud ja tegutsenud?

Vaevalt.

Meie endised kiitlevad, et nemad ei ole kunagi

võtnud vene värki tõsiselt.

Niisugused õrnahingelised tegelased,

nagu meie kirjaniku Enn Vetemaa

«Monumendi» või «Pillimehe» kangelased,

olid harvad erandid.

Inimolendi loomusesse kuulub eneseõigustamine.

Kes sellega korda ei saa, osutub luuseriks.

Elu tahtis elamist.

Kui okupatsioon on kestnud üle viie aasta,

ei ole enam võimalik rääkida kollaboratsionismist.

Edasipüüdlikud inimesed pidid leidma lahendi.

Ja leidsid.

Ettevõtlikud inimesed on iga korra ajal korda saanud.

Need, kes oskasid nõukogude võimu all hästi elada,

on ka praegu pumba juures.

Kuna nad ei võtnud tolleaegset ideoloogiat tõsiselt,

ei ole neil olnud mingit raskust ümber lülituda.

Kui vaja, esitavad nad oma CVs ennast

rahvuse säilimise eestvõitlejatena.

Õigluse jaluleseadmist võiks võrrelda

kärbeste tõrjumisega.

Toakärbeste jaoks on kärbsepiits,

millega nende arvu reguleeritakse.

Ükski mõistlik inimene ei hakka aga porikärbest

piitsaga taga ajama. Porilane lendab nii kiiresti

siia-sinna, et talle ei saa pihta.

Ja kui saaks, oleks plekk seinal liiga kole.

Mõistlikum on teha aken lahti,

et ta saaks välja lennata.

Praegu võiks ka feodaalkorra ja pärisorjuse

kuulutada inimsusevastaseks.

Eduard Vilde realistlik romaan «Mahtra sõda»

algab manamisega

«Kilter, kubjas, aidamees, need on põrgus kõige ees».

Aga ka mõisa ajal tuli inimestel ellu jääda.

Andrus Kivirähk kirjeldab väga realistlikult

ja autentsele rahvapärimusele toetudes

tolleaegset külaelu ja mentaliteeti.

Kõik ühiskonnad on püüdnud alla suruda,

karistada ja välja juurida omadusi, mida on peetud

kõlvatuteks, kurjadeks ja pahelisteks.

Ei ole läinud korda.

Ei ole, sest aina ja igal ajal on pahesid vaid

pressitud päevavalguse alast välja, aetud varju,

pimeduse soodsaisse kasvutingimustesse.

Kurjuse kohta käivaid termineid ja definitsioone

on hõlpsam vahetada kui hoiakuid.

Et rahvast tõesti koondada,

tuleb pidada õiglast sõda.

Selles see häda ongi, et samu asju võib serveerida

nii pluss- kui ka miinusmärgiga.

Erastamine ja ärastamine

erinevad vaid ühe tähe võrra.

Vihkamine sünnitab vihkamist.

Õiglast küll, aga siiski sama tunnet.

See on lõputu ring.

Sellest ei vii välja unustamine,

see on asjatu lootus.

Nagu ütleb poola satiirik Stanislaw Jerzy Lec

ühes oma aforismis:

«Paljude kuritegude jäljed viivad tulevikku.»