Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 13

ME ELAME KÜLLUSE ÜHISKONNAS.

See pole niivõrd materiaalsete hüvede küllus,

see on kõigepealt informatsioonirohkus.

Iga päev ilmub keskmiselt kümme uut eestikeelset

raamatut. Jah, nad maksavad kõvasti

ja võib küsida, kes neid jõuab osta.

Aga tõsisem probleem on: kes neid jaksab lugeda?

Kõiki läbi lugeda on füüsiliselt võimatu.

Tuleb teha valik.

Mille põhjal?

Kui inimene tahab massimeediast tulvavas teabe

ja ärrituseuputuses pinnale jääda, peab ta teadma,

mis on tähtis ja mis mitte.

Meediamagnaat Hans H. Luik õpetab seilama:

«Põhiliseks küsimuseks ajakirjanduse publikule

on nüüd: mida ma tahan?

See on põrgulikult raske küsimus. Ei teagi kohe.

Enamik publikut valib praegu oma Peatoimetajat,

keda saaks võrgus/põrgus usaldada.

Eesmärgita kihutamine info-põrgus vaibub varsti.

Sinu Peatoimetaja on sinu Juht,

kes ütleb, mis sind huvitab.»

Heaoluühiskond – õigem oleks muidugi öelda

hooldusühiskond – on võimeline rahuldama

kõiki inimese vajadusi. Suure osa vajadusi

on tarbimisühiskond ju ise loonud.

Ainult üks vajadus kipub jääma rahuldamata.

See on inimese vajadus mõtte järele.

Milleks kogu see sebimine?.

Gestaltpsühholoogias räägitakse taju korrastatuse

seadusest. Inimesel on tung mõtestada

ümbritsev maailm ja iseenda koht ning roll selles,

tõlgendada kogetu mingiks tervikuks.

Korrastustendents näib olevat inimmeele

kaasasündinud omadus.

See on tähtis ellujäämise seisukohalt,

sest mida suurem on vastuvõetud info hulk,

mida suudetakse mõista ja seostada,

seda suurem on kohanemisvõime..

Erinevalt loomast ei ütle inimesele instinktid,

mis ta peab tegema, ja tänapäeva inimesele ei ütle

enam ka traditsioonid, mida tal on vaja teha.

Sageli näib, et inimene ei tea,

mida ta siis ikkagi tahab.

Seda altim on ta tahtma üksnes seda,

mida teised teevad, või tegema üksnes seda,

mida teised tahavad.

Esimesel juhul on tulemuseks konformism,

teisel totalitarism.

Eksistentsiaalse vaakumi kolmanda tagajärjena

lisandub aga eriline, uut moodi neuroos..

Puuduvat mõtet kompenseerib võimu- või lõbujanu.

Paraku, mida sagedamini inimene mõnusid maitseb,

seda kiiremini nende intensiivsus kahaneb.

Neuroloog ja psühhiaater, logoteraapia rajaja

Viktor E. Frankl kinnitab,

et mida innukamalt keegi õnne jahib,

seda kaugemale ta selle endast peletab.

Eksime, kui arvame, et ihkame vaid olla õnnelikud.

Kusagil hinge sügavamas kihis me igatseme,

et meil oleks selleks põhjus.

Kui põhjus on olemas, tuleb õnnetunne iseenesest.

Kui katsuda erinevust edastada sõnamänguga,

siis vahe on ainult ühes tähes:

õnn peab johtuma, seda ei saa jahtida..

Psühhiaatriad väidavad, et ei piisa,

kui inimene tehakse naudingu- ja töövõimeliseks.

Inimene peab olema ka kannatusvõimeline.

Just neurootikud kuuluvad inimeste hulka,

kellel ei jätku julgust kannatada.

Nad ei teadvusta võimalust kannatust mõtestada.

Kui inimese elul on mõte, siis selle mõtte pärast

on ta valmis mida tahes kandma.

Võime kannatada on usaldusväärne

psüühilise normaalsuse mõõdupuu..

Viimselt olulist mõtet ei ole võimalik kellelegi anda.

Selle peab igaüks ise leidma. Elu kui terviku jaoks

võib just kannatus aidata kasvada.

Seda on tabavalt kirjeldanud iisraeli maalikunstnik

ja kujur Yehuda Bacon.

Pärast koonduslaagrist pääsemist küsis ta endalt,

mis mõte võiks olla seal viibitud aastatel.

«Poisikesena ma mõtlesin, et kord jutustan

maailmale, mida ma Auschwitzis nägin, –

lootuses, et maailm muutub teistsuguseks.

Aga maailm ei ole muutunud

ja maailm ei tahtnud Auschwitzist midagi kuulda.

Alles palju hiljem sain ma tõeliselt aru,

mis on kannatuste mõte.

Kannatusel on mingi mõte, kui sina ise

muutud teiseks,» kirjutab Yehuda Bacon.

Seda, mida filosoof Max Scheler on

XX sajandi kolmekümnendatel aastatel öelnud

vana Euroopa kultuuriväärtuste kohta,

saab üle kanda ka meie oludesse:

«Ja kui neid ka ei tohi enam nimetada

absoluutseteks eeskujudeks, on nad siiski ühised,

hädavajalikud tuletornid – majakad,

mida me ei pea järgima kui sihte,

mis on meist eespool, vaid mille poole me peame

ikka ja jälle tagasi vaatama.»

Kui faarvaater on poidega tähistamata,

tasub üritada seljataguste majakate abil

kurssi leida.

IGAL ASJAL ON HIND JA TEMA EEST PEAB MAKSMA.

Ka vabadusel.

Iisraeli lapsed nurisesid kõrberännakul

Moosese vastu ning himustasid tagasi

Egiptuse lihapottide juurde.

Just nagu eestlased, kes praegu virisevad

ja leiavad, et Vene ajal oli parem elada..

Vabadus on üks inimlikke nähtusi,

koguni eriti inimlik nähtus.

Ka inimene ei ole sõltumatu välistingimuste mõjust,

kuid tingimused ei seo teda täielikult.

Lõppude lõpuks on see siiski tema teha,

kuivõrd ta nendele alla jääb.

Inimene võib tõusta tingimustest kõrgemale,

inimlikkuse dimensiooni.

Käitumist ei määra niivõrd olud, millesse inimene satub,

kui otsused, mida ta siis langetab.

Tema peab otsustama, kas trotsida tingimusi

või anda neile järele, teiste sõnadega – kas ja mil

määral ta laseb oma käitumist mõjutada.

Inimese vabadus sisaldab võimet endast distantseeruda.

Oluline ei ole mitte hirm või mis tahes tunded

meid ühel või teisel puhul valdavad,

vaid see, kuidas me toimime.

Mida me hindame ja oluliseks peame.

Hoiak on meie valida.

Oma tegude mõistmises, eriti aga

tehtud vigade tunnistamises avaldub suutmine

ennast eemalt silmitseda.

Just sellest võimest jääme ilma,

kui veeretame kogu süü väliste tingimuste kaela.

Kas kellestki saab pätt või pühak,

ei ole ette määratud.

Pärilikkus ja kasvatus annavad üksnes materjali,

mille abil end üles ehitada.

Teeme rumalasti, kui ei erista põhjust ja põhjendusi,

põhjustatust ja tingitust.

Milles seisneb nende vahe?

Kui keegi koorib sibulat,

hakkavad ta silmad kipitama.

Pisaratel on põhjus, aga nutuks ei ole põhjust.

Mägironijat, kes on jõudnud nelja tuhande

meetri kõrgusele, võib vallata ängistus.

Sellel võib olla põhjus või ainult põhjendus.

Hapnikupuudus on hingeldamise põhjus.

Kui alpinist aga teab, et ta ei ole piisavalt treeninud,

siis ei ole tema hirm põhjustatud,

vaid põhjendatud.

Olla inimene tähendab võimet pühenduda

millelegi muule peale oma isiku,

teenida oma eluga kedagi või midagi peale iseenda.

Pelgalt endale elav inimene on armetu ja

hõlpsalt manipuleeritav olend, kes peab iga hinna

eest oma elunatukese külge klammerduma.

Silma nägemisvõime on kummalisel kombel

seotud tema suutmatusega näha iseennast.

Kui silm näeb iseennast, reedab see,

et tema talitlemine on häiritud.

Kui mul on kae, siis ma näen midagi pilvetaolist:

minu silm näeb kaed. Või kui mul on glaukoom,

siis ma näen vikerkaarevärve valgusallikate ümber:

minu silm tajub glaukoomi põhjustavat pinget.

Normaalselt funktsioneeriv silm

ei näe iseennast, ta vaatab endast läbi.

Samamoodi on inimene inimolend niivõrd,

kuivõrd ta vaatab endast üle ja unustab iseenda,

andudes millegi teenimisele või

kellegi armastamisele.

Elu väärtus on selles,

et teda saab millegi suurema vastu ära anda.

Meie rahval on tulnud ränkadest katsumustest

läbi minna. Ent just rindel ja laagris on ilmnenud

elu transtsendentsus, viitamine endast kõrgemale.

Isegi kui paljud tollal hirmunult küsisid:

kas ma jään ellu? – sest kui ei jää,

siis justkui poleks kannatamisel mõtet –,

oli neid, kelle küsimus kõlas:

kas mu kannatusel, kas mu surmal on mõte,

sest muidu poleks ka ellujäämisel mõtet.

Elu, mis sõltub juhuse armust,

üksnes sellest, kas pääsetakse eluga või mitte,

ei muutu mõttekaks seigast,

et juhtumisi jäädaksegi ellu.

Näiliselt mõttetute kannatuste ja ohvrite varjust

tuleb ilmsiks tingimatu mõttekus,

mis kätkeb endas ka ohvrite ja surma mõtet.

Äärmuslikes olukordades on tulnud endale

selgeks teha elu ja surma viimne tähendus.

Selles selgusele jõuda –

ja siis sirge seljaga surmale vastu astuda.

Teades oma elu hinda.

Liibanoni luuletaja ja filosoof Gibran Khalil Gibran

on öelnud:

inimene ei jõua võib-olla teisiti koiduni

kui öö tee kaudu.

Asi pole selles, kas keegi pidi Vabadussõja lahingutes

või Siberi laagrites elu jätma.

Varem või hiljem peame siit minema kõik.

Küsimus on pigem selles:

kas meil ikka on midagi, mida endast maha jätta

sel päeval, kui meie aeg otsa saab?

OLLAKSE ÜSNA ÜHT MEELT,

et primitiivsed usundid saavad alguse

surnud esivanemate kultusest.

Inimest tõstab teiste loomade seast

kõige rohkem esile seik,

et ühel või teisel viisil talletab ta oma surnud

ega jäta neid saatuse hooleks.

Inimene on surnuid hoidev loom.

Sellal kui elavatele ehitati ainult muldonne või õlghütte,

mille ilmastiku kapriisid on hävitanud,

püstitati surnutele kõrgeid kalmeid.

Kivi hakati kasutama hauaehitistes varem

kui eluhoonetes. Sajanditele on vastu pidanud

surnute, mitte elavate majad,

mitte ajutised eluasemed, vaid jäävad rahuasemed.

Inimene on ainus loom,

kes teab, et ta on surelik.

Aga see teadmine ei tee talle rõõmu,

ta raputaks selle hea meelega maha.

Prantsuse filosoof ja matemaatik

Antoine Augustin Cournot hoiatas XIX sajandi algul:

«Vürstidele ja rahvastele ei tohi rääkida

nende surma tõenäosusest:

vürstid karistavad seda hulljulgust ebasoosinguga,

pööbel maksab selle eest kätte

naeruvääristamisega.»

Võidakse öelda, et surelikkuse meeles pidamine,

oma surmale mõtlemine on negatiivne tegevus.

Ent mida tähendab negatiivsus, mida positiivsus?

Kus on nullpunkt, mis märgib piiri