Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 4

2001
Elu kui väljakutse

Оглавление

MINEVIK EI OLE MUUTUMATU,

vaid elab ja muudab oma kuju

samuti nagu tulevikki.

Inimene pole oma mineviku ohver,

ta võib seda teadlikult ümber mõtestada,

andes elusündmustele uue tähenduse.

Inimese elukaare jälgimisel on põnevaim

tähelepanek, et meil kõigil on võimalik oma

minevikus toimunud sündmustele mõte leida.

Seostades mineviku olevikuga, võib inimene

läbielatu üle mõtiskledes aru saada,

miks ta on nüüd just selline.

Samal ajal mõista, et me pole pelgalt

oma mineviku saadused või pantvangid,

vaid võime ammutada olnust olevasse

uusi arusaamu, sisemist tarkust, jõudu ja julgust.

Inimese elulugu võib olla kui seiklusjutt

või avastusretke kirjeldus. See võib olla

raskustest jagusaamise lugu või kangelaseepos,

kuid elulugu võib ette kanda ka farsi kujul.

Üldiselt ei saa midagi elus lahendada püsivalt

ja lõplikult. Mosaiigi tükid tuleb uuesti segada

ja pildiks laduda. Ka mäng ise muutub.

See, mis täna tundus hea,

ei pruugi homme enam rahuldada.

Psühholoog Carl Gustav Jung räägib varjust,

elamata elust, mis keskealiseks saades

erineval kujul esile kerkib.

Jung väidab, et kui inimene liiga paljust loobub,

liiga paljut unustab või tagaplaanile lükkab,

on olemas oht, et see, mida ta endas on

maha salanud, naaseb mitmekordse jõuga.

Kui inimene ei võta endale teadlikku vastutust

oma tõeliste vajaduste eest, tõusevad need

mingil hetkel päevakorda ja panevad ta

käituma viisil, mis teda ennastki hämmastab.

Et tänapäeva ühiskonnas loetakse majanduslikku edu

üheks heaolu alustalaks, võiks arvata, et

noorelt karjääri teinud meestel on muretu keskiga.

Kummatigi võib neil, kes kõik on kätte saanud,

neljakümneselt üsnagi raske olla.

Edu on loonud pettekujutluse,

et elu on inimese enda kätes.

Mees on mööda oma eesmärkide saavutamise redelit

üles roninud ning märkab alles siis,

et redel oli toetatud vastu vale seina.

Tal pole olnud aega või tahtmistki pühenduda

oma elu süvaprobleemidele,

sest kogu võhm on läinud omandi

või ühiskondliku positsiooni nõudlemisele.

Eri kultuuride mütoloogiat uurides ilmneb,

et kõigi ehedalt religioossete tseremooniate

valitsevaks motiiviks on soostumine sellega,

mida elu paratamatult kaasa toob.

Aastaaegadega seotud pühades

on see eriti selgelt hoomatav.

Pole jäädvustatud ühtki hõimurituaali,

milles püütaks takistada näiteks talve tulekut.

Vastupidi, rituaalid valmistavad kogukonda ette

taluma koos muu loodusega seda külma aastaaega.

Rituaalid ülistavad aasta tsüklilist kulgu,

selle vaeva- ja rõõmuaegu.

Sarnane on lugu iga inimese eluga.

Meist mõõtmatult suuremate asjade puhul

on arukas loobumine, leppimine, alistumine.

Need ei ole vastandiks püüdlustele, taotlustele,

unistuste teostamisele, visadusele

ja vastutuse kandmisele,

kuid säästavad peaga vastu müüri tagumast.

Tuleb vahet teha meie meelevallas oleva

ja sellest väljapoole jääva vahel.

Jumala tahe ja inimese enese tahe ei ole

teineteisega vastuolus. Inimese sügavaimad,

mõttekat elu ja armastust kätkevad unistused

on Jumala enese kui Looja poolt talle antud.

Võiks öelda, et inimene edastab oma tahte

Jumalale, palvetades, et see juhataks teda

sellele teele, mis viiks ta sisemiselt rikka

ja puhta enesetunnetuse juurde ning sedakaudu

oma eluülesande leidmisele.

Loobumine kõikvõimsuse kujutlemisest

on midagi säärast, mida inimene oma sisimas

igatseb ja samas ka pelgab.

Lõpuks on see ju küsimus alistumisest

Armastusele, mis ei tunne mingeid piire.

Kuna sellise armastuse olemasolu uskuda

ei ole kerge, siis see hirmutab.

Seepärast on mõistetav, et side vaimse reaalsusega

tekib vahel alles siis, kui ei ole enam

ühtegi alternatiivi, kui inimene on oma elus

nullpunkti jõudnud.

Ristiusku kuulub olulise osana arusaam,

et me ei oma midagi sellist,

millest meil ei tuleks peatselt loobuda.

Selle tõsiasjaga tuleb ükskord silmitsi seista

igal inimesel.

Mida varem see teadmine omaks võetakse,

seda sisukam on elu.


Soome mõtlejad ja kirjanikud

Lari ja Kaija Maria Junkkari rõhutavad õigusega,

et inimene peab nautima ja rõõmu tundma

kõigest heast, mis ta ellu kuulub,

ja samal ajal olema valmis sellest lahti ütlema.

Kiriku traditsioon kõneleb

mitteklammerdumisest

ja pühast muretusest.


29.03.2001

Haihtunud hingede aeg.

Подняться наверх