Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 4
2001
Elu kui väljakutse
ОглавлениеMINEVIK EI OLE MUUTUMATU,
vaid elab ja muudab oma kuju
samuti nagu tulevikki.
Inimene pole oma mineviku ohver,
ta võib seda teadlikult ümber mõtestada,
andes elusündmustele uue tähenduse.
Inimese elukaare jälgimisel on põnevaim
tähelepanek, et meil kõigil on võimalik oma
minevikus toimunud sündmustele mõte leida.
Seostades mineviku olevikuga, võib inimene
läbielatu üle mõtiskledes aru saada,
miks ta on nüüd just selline.
Samal ajal mõista, et me pole pelgalt
oma mineviku saadused või pantvangid,
vaid võime ammutada olnust olevasse
uusi arusaamu, sisemist tarkust, jõudu ja julgust.
Inimese elulugu võib olla kui seiklusjutt
või avastusretke kirjeldus. See võib olla
raskustest jagusaamise lugu või kangelaseepos,
kuid elulugu võib ette kanda ka farsi kujul.
Üldiselt ei saa midagi elus lahendada püsivalt
ja lõplikult. Mosaiigi tükid tuleb uuesti segada
ja pildiks laduda. Ka mäng ise muutub.
See, mis täna tundus hea,
ei pruugi homme enam rahuldada.
Psühholoog Carl Gustav Jung räägib varjust,
elamata elust, mis keskealiseks saades
erineval kujul esile kerkib.
Jung väidab, et kui inimene liiga paljust loobub,
liiga paljut unustab või tagaplaanile lükkab,
on olemas oht, et see, mida ta endas on
maha salanud, naaseb mitmekordse jõuga.
Kui inimene ei võta endale teadlikku vastutust
oma tõeliste vajaduste eest, tõusevad need
mingil hetkel päevakorda ja panevad ta
käituma viisil, mis teda ennastki hämmastab.
Et tänapäeva ühiskonnas loetakse majanduslikku edu
üheks heaolu alustalaks, võiks arvata, et
noorelt karjääri teinud meestel on muretu keskiga.
Kummatigi võib neil, kes kõik on kätte saanud,
neljakümneselt üsnagi raske olla.
Edu on loonud pettekujutluse,
et elu on inimese enda kätes.
Mees on mööda oma eesmärkide saavutamise redelit
üles roninud ning märkab alles siis,
et redel oli toetatud vastu vale seina.
Tal pole olnud aega või tahtmistki pühenduda
oma elu süvaprobleemidele,
sest kogu võhm on läinud omandi
või ühiskondliku positsiooni nõudlemisele.
Eri kultuuride mütoloogiat uurides ilmneb,
et kõigi ehedalt religioossete tseremooniate
valitsevaks motiiviks on soostumine sellega,
mida elu paratamatult kaasa toob.
Aastaaegadega seotud pühades
on see eriti selgelt hoomatav.
Pole jäädvustatud ühtki hõimurituaali,
milles püütaks takistada näiteks talve tulekut.
Vastupidi, rituaalid valmistavad kogukonda ette
taluma koos muu loodusega seda külma aastaaega.
Rituaalid ülistavad aasta tsüklilist kulgu,
selle vaeva- ja rõõmuaegu.
Sarnane on lugu iga inimese eluga.
Meist mõõtmatult suuremate asjade puhul
on arukas loobumine, leppimine, alistumine.
Need ei ole vastandiks püüdlustele, taotlustele,
unistuste teostamisele, visadusele
ja vastutuse kandmisele,
kuid säästavad peaga vastu müüri tagumast.
Tuleb vahet teha meie meelevallas oleva
ja sellest väljapoole jääva vahel.
Jumala tahe ja inimese enese tahe ei ole
teineteisega vastuolus. Inimese sügavaimad,
mõttekat elu ja armastust kätkevad unistused
on Jumala enese kui Looja poolt talle antud.
Võiks öelda, et inimene edastab oma tahte
Jumalale, palvetades, et see juhataks teda
sellele teele, mis viiks ta sisemiselt rikka
ja puhta enesetunnetuse juurde ning sedakaudu
oma eluülesande leidmisele.
Loobumine kõikvõimsuse kujutlemisest
on midagi säärast, mida inimene oma sisimas
igatseb ja samas ka pelgab.
Lõpuks on see ju küsimus alistumisest
Armastusele, mis ei tunne mingeid piire.
Kuna sellise armastuse olemasolu uskuda
ei ole kerge, siis see hirmutab.
Seepärast on mõistetav, et side vaimse reaalsusega
tekib vahel alles siis, kui ei ole enam
ühtegi alternatiivi, kui inimene on oma elus
nullpunkti jõudnud.
Ristiusku kuulub olulise osana arusaam,
et me ei oma midagi sellist,
millest meil ei tuleks peatselt loobuda.
Selle tõsiasjaga tuleb ükskord silmitsi seista
igal inimesel.
Mida varem see teadmine omaks võetakse,
seda sisukam on elu.
Soome mõtlejad ja kirjanikud
Lari ja Kaija Maria Junkkari rõhutavad õigusega,
et inimene peab nautima ja rõõmu tundma
kõigest heast, mis ta ellu kuulub,
ja samal ajal olema valmis sellest lahti ütlema.
Kiriku traditsioon kõneleb
mitteklammerdumisest
ja pühast muretusest.
29.03.2001